1980. aasta südasuvel oma kodukohas kümnese jõmpsikana filmidebüüti tehes ei osanud ma uneski näha, et comeback laseb oodata pea 40 aastat.
Mäletan oma jahmatust, kui koduuksele ilmunud võõras tädi pakkus mõnesaja meetri kaugusel Esna alevis suursuguse veski juures parasjagu vändatavasse mängufilmi «Ideaalmaastik» rollisutsakat.
Tallinna poiss, kes Asseri tädi vanimat last mängima pidi, jäi ootamatult haigeks ja filmimeeskond peilis poetädi juhatusel välja lähima sama mõõtu mehehakatise.
Olin kõhklemata nõus ja ka ema ei vaielnud vastu.
Edasi käis nagu näosaate liftis, kuhu Tallinna olümpiaregati suvest pärit poiss sisenes veskiperemehe Aaviku häärberisse ja hetk hiljem astus välja sõjajärgse kolhooside loomisaega maandunud traksidega põlvpükstes ja mitu numbrit suuremate kotadega marakratt.
Teise lapse ebaõnn kinkis mulle tolle suve suure seikluse, lasi piiluda filmitööstuse köögipoolele ja vaadata, suu ammuli, enda ümber tööd tegevaid kuulsaid näitlejad.
Kodukandis tegi pisike filmiroll mu korraks mikrokuulsuseks, kelle pilt jõudis filmi linastudes isegi kinoajakirja Ekraan.
Eks toona oli mängufilmi tegemine igas võttepaigaks valitud maakohas kõneainet pakkuv sündmus.
Tuntud ja armastatud näitlejad koos võttemeeskonnaga olid mustlaslaagri elustiili harrastades paigal nädalaid ja tegid filmitöö vahele ka niisama pulli, jättes endast maha legende, mida aeg-ajalt tänini meenutatakse.
1983. aasta suvel veeti Peetri töö- ja puhkelaagri lapsi sööma Järva-Jaani sööklasse. Samal ajal filmiti sealkandis 1944. aasta sõjasuvest kõneleva mängufilmi «Reekviem» episoode, kus alla tulistatud ja Saksa tagalas redutavat nõukogude sõjalendurit Viktor Venet mängis poppstaar Ivo Linna.
Vahel juhtus meiega samal ajal lõunale ka filmirahvas. Oh seda elevust, kui külkaga tsikkel saksa sõduritega söökla treppi kimas ning korvist puges välja Vene mundris kuulus laulja, keda püssimeeste vahel supisappa konvoeeriti.
Milliseid selfisid saanuks teha, kui siis olnuks käepärast tänapäevane tehnoloogia!
Esna on vahepeal kogunud tuntust «Naabriplika» seriaaliga, andnud meile Eesti kuulsaima bussipeatuse, kus läbisõitjad tihti poseerimas käivad. Seriaali järgi nimetud laat toob mai teisel laupäeval Esnasse kokku suuri rahvamasse.
Ent filmimaagiat tehakse Esnas endiselt haruharva. 1976. aastal vändati Esna kodanliku aja funkstiili juuksurisalongis «Karikakramängu» konstaabli poja Marguse kiilakaks pügamist. Eluaeg juuksurisalongi pidanud vanaproua Friida lõikas samas toolis mulle samal sügisel esimesse klassi mineku frisuuri. Arvatavasti püsis see fassong muutumatuna alates 1930ndatest.
Kuu aega tagasi märkasin sotsiaalmeedias üleskutset, et Esna mõisas üles võetavasse mängufilmi otsitakse sõdurite ja sõjavangide rolli keskealisi mehi. «Aeg on teha comeback!» kihvatas südame all.
Soomlaste eestvõttel ja eestlaste toel tehakse Haapsalus, Tallinnas ja Esnas filmi Soome kõige kuulsamast naiskunstnikust Helene Schjerfbeckist (1862–1948) ning keskendutakse aastatele 1915-20 ja kangelanna armastusele.
Filmi režissöör on Antti Jokinen, kes on koos Marko Leinoga ka stsenarist. Helenat mängib Laura Birn, keda Eesti publik peaks mäletama hästi seoses mõne aasta tagusest Sofi Oksaneni raamatu ainel tehtud filmist «Puhastus».
Casting'ul seisin kannatlikult tunnikese sabas, et koos kümnete teiste filmisutsakat teha soovivate suguvendadega end üles anda. Pilt portrees ja profiilis, mõõdud ja kontaktid kirja ja edasisi korraldusi ootama.
Võttepäeva lähenedes selgus paraku, et seekord minu teeneid ei vajata. Režisöör tõmbas sõdurite ja sõjavangide hulka koomale ning soovitatud juuksuri vältimine ja paar nädalat habeme kasvatamist osutus asjata vaevaks.
Kraapisin lõua puhtaks ja lasin tuka viisakaks pügada, kui järgmisel päeval helises telefon ja toru otsas rääkiv proua teatas, et üks sõduri rolli valitud meesterahvas väänanud hullusti jalga ega saa näidelda. «Kas saaksite homme kell 12 Esna mõisa tulla?» küsis ta.
«Täpselt nagu eelmine kord! Saatusel on oma korduma kippuvad mustrid,» jõudsin enne nõusoleku andmist déjà-vu'le mõelda.
Kokkulepitud ajal Esna mõisa teisele korrusele ronides oli kostüümikunstniku ajamasinast läbi käinud juba kümmekond Soome punakaartlast ja mõni valge.
Grimeerijad tuunisid sõjameestel nägusid ja käsi tahmasemaks, mõnel ka seaverega vigasemaks. «Meie kiisul kriimud silmad,» pobisesin omaette jumestajate käe alt tulnud kolleege pilguga mõõtes.
Aega parajaks tehes koorus jutu käigus välja, et mitu meest on massistseenides ja väikestes sutsakates ennegi kunstile oma aega ohvriks toonud. Oli Paide ja Türi mehi ning stseeni-paari filmimiseks Tallinnast sada kilomeetrit maha sõitnud.
Mõisa viinaköögi varemete juures ootas kodusõjast räsitud välimusega osalisi režissööri käe all valmis seatud võttepaik, sületäis Mossini vintpüsse ja nimiosaline Helene.
Nullilähedane temperatuur ja lõikav tuul välistas pikema jorutamise. «Action!» Paar duublit ja pool väesalka ning vangid lasti koju.
Tänapäeval paistavad filmivõtted käivat ilma liigse kisa-kärata. Vaat et vastupidigi. Võttetiim seletas uudistama tulnud naabrinaisele, et Esna maastikukaitsealal pesitsevaid linde katsutakse mitte häirida.
Järgmisest stseenist tegime vaikselt ja kiirelt paar võtet ja purgis! Eks näis, palju tuntemattomat sotilaat (soome k tundmatut sõdurit) filmi alles jääb ja kas ta sihver üldse äratuntavalt vilksatab.
Peaosaline Laura luges mulle sõnad peale, et temaga tehtud fotomälestuse võin avaldada alles pärast filmi esilinastumist. Vastuseks režissööri heatujulise lõõbile, et niikuinii läheb kohe Facebooki, kinnitasin, et pilt püsib järgmise kevadeni isiklikus arhiivis.
Esna mõisast lahkudes sätiti häärberit juba prožektorivihku ning madalale vajunud taeva ja lume alt sulanud halli looduse taustal nägi järgmine võtteplats eemalt vaadates välja kui UFOde maandumisplats.
Alles õhtul ülelahesõbra Pasiga sotsiaalmeedias muljetades avas veli mu silmad, kui tähtsas seltskonnas Soome kinokunsti kontekstis olin äsja oma kodukandis viibinud.
«Näh, rumal ei taibanud autogrammigi küsida,» sarjasin ennast.
Kummaline on mõelda, et minu «Ideaalmaastiku» stseeni partnerid Helle Kuningas ja Arvo Kukumägi on mõlemad juba igaviku radadel ja Helene peaosalise sünnini oli minu esimeste filmikatsetuste ajal jäänud umbes aasta.
Võib ju fantaseerida, et ilmselt on veel sündimata see näitleja, kes mängib peaosa 40 aasta pärast järgmises Esnas üles võetavas filmis, kuhu ehk vanaätt kutsutakse, kui mõne algselt rolli valitud papi puusaliiges peaks kurvis välja viskama. «Kinu peab ju saama!»
«Ideaalmaastik» võitis omal ajal liidus ohtralt auhindu. Isegi San Remo filmifestivalilt tuli žürii eriauhind tundliku ja emotsionaalse inimese kujutamise eest rahvale pöördelisel ajal.
Peeter Simmi esimest täispikka mängufilm on arvatud üheks Eesti parimaks mängufilmiks.
Loodan oma suurusehullustust maha surudes, et ka Helene läheb suurte tähtedega Soome filmikunsti ajalukku.
Link mängufilmi Helena treilerile:
Mäletan oma jahmatust, kui koduuksele ilmunud võõras tädi pakkus mõnesaja meetri kaugusel Esna alevis suursuguse veski juures parasjagu vändatavasse mängufilmi «Ideaalmaastik» rollisutsakat.
Tallinna poiss, kes Asseri tädi vanimat last mängima pidi, jäi ootamatult haigeks ja filmimeeskond peilis poetädi juhatusel välja lähima sama mõõtu mehehakatise.
Olin kõhklemata nõus ja ka ema ei vaielnud vastu.
Edasi käis nagu näosaate liftis, kuhu Tallinna olümpiaregati suvest pärit poiss sisenes veskiperemehe Aaviku häärberisse ja hetk hiljem astus välja sõjajärgse kolhooside loomisaega maandunud traksidega põlvpükstes ja mitu numbrit suuremate kotadega marakratt.
Teise lapse ebaõnn kinkis mulle tolle suve suure seikluse, lasi piiluda filmitööstuse köögipoolele ja vaadata, suu ammuli, enda ümber tööd tegevaid kuulsaid näitlejad.
Kodukandis tegi pisike filmiroll mu korraks mikrokuulsuseks, kelle pilt jõudis filmi linastudes isegi kinoajakirja Ekraan.
Eks toona oli mängufilmi tegemine igas võttepaigaks valitud maakohas kõneainet pakkuv sündmus.
Tuntud ja armastatud näitlejad koos võttemeeskonnaga olid mustlaslaagri elustiili harrastades paigal nädalaid ja tegid filmitöö vahele ka niisama pulli, jättes endast maha legende, mida aeg-ajalt tänini meenutatakse.
1983. aasta suvel veeti Peetri töö- ja puhkelaagri lapsi sööma Järva-Jaani sööklasse. Samal ajal filmiti sealkandis 1944. aasta sõjasuvest kõneleva mängufilmi «Reekviem» episoode, kus alla tulistatud ja Saksa tagalas redutavat nõukogude sõjalendurit Viktor Venet mängis poppstaar Ivo Linna.
Vahel juhtus meiega samal ajal lõunale ka filmirahvas. Oh seda elevust, kui külkaga tsikkel saksa sõduritega söökla treppi kimas ning korvist puges välja Vene mundris kuulus laulja, keda püssimeeste vahel supisappa konvoeeriti.
Milliseid selfisid saanuks teha, kui siis olnuks käepärast tänapäevane tehnoloogia!
Esna on vahepeal kogunud tuntust «Naabriplika» seriaaliga, andnud meile Eesti kuulsaima bussipeatuse, kus läbisõitjad tihti poseerimas käivad. Seriaali järgi nimetud laat toob mai teisel laupäeval Esnasse kokku suuri rahvamasse.
Ent filmimaagiat tehakse Esnas endiselt haruharva. 1976. aastal vändati Esna kodanliku aja funkstiili juuksurisalongis «Karikakramängu» konstaabli poja Marguse kiilakaks pügamist. Eluaeg juuksurisalongi pidanud vanaproua Friida lõikas samas toolis mulle samal sügisel esimesse klassi mineku frisuuri. Arvatavasti püsis see fassong muutumatuna alates 1930ndatest.
Kuu aega tagasi märkasin sotsiaalmeedias üleskutset, et Esna mõisas üles võetavasse mängufilmi otsitakse sõdurite ja sõjavangide rolli keskealisi mehi. «Aeg on teha comeback!» kihvatas südame all.
Soomlaste eestvõttel ja eestlaste toel tehakse Haapsalus, Tallinnas ja Esnas filmi Soome kõige kuulsamast naiskunstnikust Helene Schjerfbeckist (1862–1948) ning keskendutakse aastatele 1915-20 ja kangelanna armastusele.
Filmi režissöör on Antti Jokinen, kes on koos Marko Leinoga ka stsenarist. Helenat mängib Laura Birn, keda Eesti publik peaks mäletama hästi seoses mõne aasta tagusest Sofi Oksaneni raamatu ainel tehtud filmist «Puhastus».
Casting'ul seisin kannatlikult tunnikese sabas, et koos kümnete teiste filmisutsakat teha soovivate suguvendadega end üles anda. Pilt portrees ja profiilis, mõõdud ja kontaktid kirja ja edasisi korraldusi ootama.
Võttepäeva lähenedes selgus paraku, et seekord minu teeneid ei vajata. Režisöör tõmbas sõdurite ja sõjavangide hulka koomale ning soovitatud juuksuri vältimine ja paar nädalat habeme kasvatamist osutus asjata vaevaks.
Kraapisin lõua puhtaks ja lasin tuka viisakaks pügada, kui järgmisel päeval helises telefon ja toru otsas rääkiv proua teatas, et üks sõduri rolli valitud meesterahvas väänanud hullusti jalga ega saa näidelda. «Kas saaksite homme kell 12 Esna mõisa tulla?» küsis ta.
«Täpselt nagu eelmine kord! Saatusel on oma korduma kippuvad mustrid,» jõudsin enne nõusoleku andmist déjà-vu'le mõelda.
Kokkulepitud ajal Esna mõisa teisele korrusele ronides oli kostüümikunstniku ajamasinast läbi käinud juba kümmekond Soome punakaartlast ja mõni valge.
Grimeerijad tuunisid sõjameestel nägusid ja käsi tahmasemaks, mõnel ka seaverega vigasemaks. «Meie kiisul kriimud silmad,» pobisesin omaette jumestajate käe alt tulnud kolleege pilguga mõõtes.
Aega parajaks tehes koorus jutu käigus välja, et mitu meest on massistseenides ja väikestes sutsakates ennegi kunstile oma aega ohvriks toonud. Oli Paide ja Türi mehi ning stseeni-paari filmimiseks Tallinnast sada kilomeetrit maha sõitnud.
Mõisa viinaköögi varemete juures ootas kodusõjast räsitud välimusega osalisi režissööri käe all valmis seatud võttepaik, sületäis Mossini vintpüsse ja nimiosaline Helene.
Nullilähedane temperatuur ja lõikav tuul välistas pikema jorutamise. «Action!» Paar duublit ja pool väesalka ning vangid lasti koju.
Tänapäeval paistavad filmivõtted käivat ilma liigse kisa-kärata. Vaat et vastupidigi. Võttetiim seletas uudistama tulnud naabrinaisele, et Esna maastikukaitsealal pesitsevaid linde katsutakse mitte häirida.
Järgmisest stseenist tegime vaikselt ja kiirelt paar võtet ja purgis! Eks näis, palju tuntemattomat sotilaat (soome k tundmatut sõdurit) filmi alles jääb ja kas ta sihver üldse äratuntavalt vilksatab.
Peaosaline Laura luges mulle sõnad peale, et temaga tehtud fotomälestuse võin avaldada alles pärast filmi esilinastumist. Vastuseks režissööri heatujulise lõõbile, et niikuinii läheb kohe Facebooki, kinnitasin, et pilt püsib järgmise kevadeni isiklikus arhiivis.
Esna mõisast lahkudes sätiti häärberit juba prožektorivihku ning madalale vajunud taeva ja lume alt sulanud halli looduse taustal nägi järgmine võtteplats eemalt vaadates välja kui UFOde maandumisplats.
Alles õhtul ülelahesõbra Pasiga sotsiaalmeedias muljetades avas veli mu silmad, kui tähtsas seltskonnas Soome kinokunsti kontekstis olin äsja oma kodukandis viibinud.
«Näh, rumal ei taibanud autogrammigi küsida,» sarjasin ennast.
Kummaline on mõelda, et minu «Ideaalmaastiku» stseeni partnerid Helle Kuningas ja Arvo Kukumägi on mõlemad juba igaviku radadel ja Helene peaosalise sünnini oli minu esimeste filmikatsetuste ajal jäänud umbes aasta.
Võib ju fantaseerida, et ilmselt on veel sündimata see näitleja, kes mängib peaosa 40 aasta pärast järgmises Esnas üles võetavas filmis, kuhu ehk vanaätt kutsutakse, kui mõne algselt rolli valitud papi puusaliiges peaks kurvis välja viskama. «Kinu peab ju saama!»
«Ideaalmaastik» võitis omal ajal liidus ohtralt auhindu. Isegi San Remo filmifestivalilt tuli žürii eriauhind tundliku ja emotsionaalse inimese kujutamise eest rahvale pöördelisel ajal.
Peeter Simmi esimest täispikka mängufilm on arvatud üheks Eesti parimaks mängufilmiks.
Loodan oma suurusehullustust maha surudes, et ka Helene läheb suurte tähtedega Soome filmikunsti ajalukku.
Link mängufilmi Helena treilerile:
