Loterii-allegriga pole mul kunagi eriti vedanud. Harva, kui Bingo lotoga mõni nurkademängu euro tilgub.
Õnnemängude kõige heldemat kätt mäletan 1987. aasta suvest. Lunastasin toona Paide laadal loosiputkast rubla eest soetatud sedeli vastu korraliku voodipesukomplekti. Vantsisin lotovõitu kaenla alla surudes Peetri pargist koos pinginaabriga otse matemaatikaeksamile.
Silme ette kerkib veel mälupilt, kui viiesena suure venna rattapulgal onu juurde sõites nägin mõnekümnemeetrise vahega maanteepervel kaht paberrubla. Mudilase meeleolule mõjus kellegi kaotatud kupüüride ülesnoppimine samaväärselt kullalastis piraadilaeva avastamisega.
Kui uskuda tuttava kogenud vanemohvitseri möödunud nädalal pillatud väidet, päritakse ilmse tagamõttega isegi USA piloodikandidaatidelt akadeemia sisseastumiskatsetel õnnegeeni järele.
Teisisõnu – mul peaks hasartmänge sinnapaika jättes õnne jätkuma piisava varuga.
Nii hellitasin ka väikemetsaomanikuna paari nädala eest keskkonnaministeeriumi metsakogusse kandideerimiskirja saates pisukest lootust jõuda kahesaja vabatahtliku seast harvendatud poolesajaliikmelisse valikusse, et oma mõtte ja sõnaga metsanduse tulevikku mõjutada.
Minu soov ei täitunud. Fortuuna tahtel esindavad kogus Järvamaad väikemetsaomanikuna keskkoolis minu paralleelklassis õppinud koolivend, eakam seeneline-marjuline proua ja metsakonsulent.
Veidi kummaline on mõelda, et Eesti metsa tuleviku üle otsustajate ringi kujundab loterii. Täpsemalt valis ministeerium metsakogus riigi metsanduse tuleviku üle vaagima inimesed soolise, vanuselise,
päritolu ja metsaga seotuse põhjal.
Selgituseks neile, kes pole välja nuputanud, kuhu ma oma jutuga tüürin, et keskkonnaministeerium koostab riigile metsanduse arengukava aastani 2030. Järgmise kümnendi metsanduse arengusuundade maha märkimiseks hakkavad sõna sekka ütlema erialaorganisatsioonid, huvigrupid, metsandusteadlased, metsatöösturid ja metsakogusse arvatud eraisikud.
Mul on metsa kaitseks barrikaadidele tõusnute seas sõpru-tuttavaid, kes usuvad, et puidutöösturite kasuahnus rüüstab langetustraktorite raginal halastamatult meie metsi, võtab eluslooduselt elupaiga, seenelistelt-marjulistelt nende sahvri ja planeedilt kopsud.
Mul on sõpru ja tuttavaid metsameeste seas, kes on turris metsakaitsjate peale, sest nad usuvad, et kogu nende arusaam metsandusest on nähtud läbi autoakna ning ilma aastakümnetepikkust inimkäelist majandamist poleks meil jalutamismõnu pakkuvaid metsi, seenekohti ja marjavälusid.
Nad on nõutud, kuidas on samal ajal võimalik soovida elada puumajas ning sisustada oma kodu täispuidust mööbliga ning kompromissitult võidelda metsa intensiivsema majandamise ja puidu kohapealse tööstusliku väärindamise vastu.
Tuleb nõustuda, et tänapäevases mõistes metsad on aastasadade jooksul inimese käega majandades kujundatud just sellisteks, nagu me oleme neid harjunud nägema.
Kui inimene hoiaks käed metsast täiesti eemale, on vaid aastakümne-paari küsimus, kuidas avar nõmm muutub läbimatuks padrikuks, kus puud kasvavad, surevad ja mädanevad omanikule tulu andmata.
Loodan, et metsanduse järgmise kümnendi arengukava koostamine ei ole järjekordne loterii, vaid metsaomanikud ja puiduväärindajad saavad oma seisukohti argumenteeritult kaitsta ja tuge uusimate tehnoloogiate rakendamiseks, mis mõõdukal loodussõbral ei kisu suunurki allapoole.
Niisamuti tasub kuulata metsakaitsjate ja -teadlaste seisukohti ning otsida ühisosa, kuidas ettevõtjad saavad metsa raiuda ja majandada nii, et see ei tunduks rüüstamisena.
Ma ei usu, et metsanduse arengut saab rajada kõhutundele. Loodan väga, et järgmine arengukava sünnib teadlaste, metsameeste, maaomanike, puidutöösturite, loodusesõprade ja laia üldsust esindavate huvigruppide koostöös ning kogu ühiskonnale heaolu pakkuval viisil.
Mis peamine – kõik osapooled peavad tasakaalustatud arengukava koostamise huvides suutma emotsioone talitseda ja pidada oponentidega dialoogi ning olema valmis metsamajanduse jätkusuutlikkust tagavateks kompromissideks.
Viimasel kuul on kevadekuulutajatena aktiviseerunud ka metsaparisnikud, kes registris näpuga järge ajades helistavad läbi metsaomanik metsaomaniku järel, ahvatledes neid metsamaad müüma või võõrandama kasvava metsa raieõigust. Üks näitsik püüdis mind suisa tasuta heinaga ahvatleda.
Omamoodi rulett seegi.
https://jarvateataja.postimees.ee/6560737/metsa-tulevik-keerleb-ruletilauas
Õnnemängude kõige heldemat kätt mäletan 1987. aasta suvest. Lunastasin toona Paide laadal loosiputkast rubla eest soetatud sedeli vastu korraliku voodipesukomplekti. Vantsisin lotovõitu kaenla alla surudes Peetri pargist koos pinginaabriga otse matemaatikaeksamile.
Silme ette kerkib veel mälupilt, kui viiesena suure venna rattapulgal onu juurde sõites nägin mõnekümnemeetrise vahega maanteepervel kaht paberrubla. Mudilase meeleolule mõjus kellegi kaotatud kupüüride ülesnoppimine samaväärselt kullalastis piraadilaeva avastamisega.
Kui uskuda tuttava kogenud vanemohvitseri möödunud nädalal pillatud väidet, päritakse ilmse tagamõttega isegi USA piloodikandidaatidelt akadeemia sisseastumiskatsetel õnnegeeni järele.
Teisisõnu – mul peaks hasartmänge sinnapaika jättes õnne jätkuma piisava varuga.
Nii hellitasin ka väikemetsaomanikuna paari nädala eest keskkonnaministeeriumi metsakogusse kandideerimiskirja saates pisukest lootust jõuda kahesaja vabatahtliku seast harvendatud poolesajaliikmelisse valikusse, et oma mõtte ja sõnaga metsanduse tulevikku mõjutada.
Minu soov ei täitunud. Fortuuna tahtel esindavad kogus Järvamaad väikemetsaomanikuna keskkoolis minu paralleelklassis õppinud koolivend, eakam seeneline-marjuline proua ja metsakonsulent.
Veidi kummaline on mõelda, et Eesti metsa tuleviku üle otsustajate ringi kujundab loterii. Täpsemalt valis ministeerium metsakogus riigi metsanduse tuleviku üle vaagima inimesed soolise, vanuselise,
päritolu ja metsaga seotuse põhjal.
Selgituseks neile, kes pole välja nuputanud, kuhu ma oma jutuga tüürin, et keskkonnaministeerium koostab riigile metsanduse arengukava aastani 2030. Järgmise kümnendi metsanduse arengusuundade maha märkimiseks hakkavad sõna sekka ütlema erialaorganisatsioonid, huvigrupid, metsandusteadlased, metsatöösturid ja metsakogusse arvatud eraisikud.
Mul on metsa kaitseks barrikaadidele tõusnute seas sõpru-tuttavaid, kes usuvad, et puidutöösturite kasuahnus rüüstab langetustraktorite raginal halastamatult meie metsi, võtab eluslooduselt elupaiga, seenelistelt-marjulistelt nende sahvri ja planeedilt kopsud.
Mul on sõpru ja tuttavaid metsameeste seas, kes on turris metsakaitsjate peale, sest nad usuvad, et kogu nende arusaam metsandusest on nähtud läbi autoakna ning ilma aastakümnetepikkust inimkäelist majandamist poleks meil jalutamismõnu pakkuvaid metsi, seenekohti ja marjavälusid.
Nad on nõutud, kuidas on samal ajal võimalik soovida elada puumajas ning sisustada oma kodu täispuidust mööbliga ning kompromissitult võidelda metsa intensiivsema majandamise ja puidu kohapealse tööstusliku väärindamise vastu.
Tuleb nõustuda, et tänapäevases mõistes metsad on aastasadade jooksul inimese käega majandades kujundatud just sellisteks, nagu me oleme neid harjunud nägema.
Kui inimene hoiaks käed metsast täiesti eemale, on vaid aastakümne-paari küsimus, kuidas avar nõmm muutub läbimatuks padrikuks, kus puud kasvavad, surevad ja mädanevad omanikule tulu andmata.
Loodan, et metsanduse järgmise kümnendi arengukava koostamine ei ole järjekordne loterii, vaid metsaomanikud ja puiduväärindajad saavad oma seisukohti argumenteeritult kaitsta ja tuge uusimate tehnoloogiate rakendamiseks, mis mõõdukal loodussõbral ei kisu suunurki allapoole.
Niisamuti tasub kuulata metsakaitsjate ja -teadlaste seisukohti ning otsida ühisosa, kuidas ettevõtjad saavad metsa raiuda ja majandada nii, et see ei tunduks rüüstamisena.
Ma ei usu, et metsanduse arengut saab rajada kõhutundele. Loodan väga, et järgmine arengukava sünnib teadlaste, metsameeste, maaomanike, puidutöösturite, loodusesõprade ja laia üldsust esindavate huvigruppide koostöös ning kogu ühiskonnale heaolu pakkuval viisil.
Mis peamine – kõik osapooled peavad tasakaalustatud arengukava koostamise huvides suutma emotsioone talitseda ja pidada oponentidega dialoogi ning olema valmis metsamajanduse jätkusuutlikkust tagavateks kompromissideks.
Viimasel kuul on kevadekuulutajatena aktiviseerunud ka metsaparisnikud, kes registris näpuga järge ajades helistavad läbi metsaomanik metsaomaniku järel, ahvatledes neid metsamaad müüma või võõrandama kasvava metsa raieõigust. Üks näitsik püüdis mind suisa tasuta heinaga ahvatleda.
Omamoodi rulett seegi.
https://jarvateataja.postimees.ee/6560737/metsa-tulevik-keerleb-ruletilauas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar