Mitu põdravasikat maksab Eesti vabadus?

«Mängige oma sõjamänge sügisel!» on mitu loomasõpra viimastel päevadel sotsiaalmeedias turtsatanud digilaiguliste kaitseväelaste suunas verbaalset rusikat viibutada.

 

Äsja lõppenud kaitseväe õppus Kevadtorm ajas loomakaitsjad kurjaks, sest Ida-Virumaal harjutuste piirkonnast leiti viis inimeste arvates hüljatud põdravasikat. Häälekad aktivistid survestavad avalikule pöördumisele allkirju kogudes kaitseministeeriumi lükkama õppusi tingimusteta kevadest sügisesse.

Foto: Kaitseministeeriumi FB konto

Muide, täpselt aasta tagasi vajutas kaitseväe Lõuna-Eestis peetud suurõppusel tehtud klõps sõduri ja põdravasika kohtumisest nunnumeetri seieri hoopis põhja ja muhe uudis levis BBC kaudu laia ilma.

Hinnanguliselt on Eestis 13 000 põtra, kellest pooled jäävad igal aastal jahimeeste suitseva püssitoru ette. Nii elavad praegu imearmsad põdravasikad kahe-kolme aasta vanuseks, et saada suitsuvorstiks lugematutel laadalettidel.

Skandinaavias tehtud uuringute järgi pistavad karud igal aastal nahka üle veerandi sündinud põdravasikatest. Seega võib aimata, et meie metsade suurima loom põder on looduslikus toiduahelas väga olulisel kohal.

Põtru, nagu ka isendeid teistest loomaliikidest, saab veel arvukalt hukka maanteeliikluses ja jääb läbi metsamassiivide põrutavate rongide alla.

Ometi pole ma märganud petitsioone suitsuvorsti ja autode keelamise, raudtee ülesvõtmise või karude riigist pagendamise nõudmiseks.

Ma ei soovi olla kuidagi küüniline ega iroonilne õppustele jalgu jäänud väikeste põtrade traagilise saatuse suhtes, vaid juhin tähelepanu, et maailm on oluliselt mitmekesisem, kui üksikjuhtumite najal lõkkele puhutud emotsioonide valguses paistab.

Eesti vabaduse kaitsmiseks harjutamine pole käputäie sõjardite ja nende välismaiste sõprade eralõbu, vaid iga siinse kodaniku põhiseaduslik kohus, nagu on ka looduskeskkonna säästmine.

Seega tuleb otsida ühiskonnagruppide terava vastandumise asemel kompromisse. Ent leppida ka ohvritega.

Eesti iseseisvuse jätkusuutlikkust on võimatu ette kujutada rahva kaitsetahte, tugeva ja motiveeritud armee ja kahe eelnevaga otseses põhjuslikus seoses oleva NATO liitlaste toetuseta.

Kulla sõbrad, kaitsevägi ei mängi kuskil metsas poisikeste kombel mingeid suvalisi sõjamänge, vaid harjutab riigi kaitsmist parimate relvade ja sõduritega just neis paigus, kus sajandite taha ulatuv ajalugu on korduvalt näidanud, et vaenlane tikub meie maale ja kus on talle kõige tõhusamalt võimalik vastu nina anda.

Mets on eestlasi katnud, toitnud ja kaitsnud aastasadu, isegi aastatuhandeid ja jääb kaitsma ka edaspidi, kui meis säilib mehemeel.

Mitme väliõppuse kogemuse najal saan kinnitada, et kaitstava maastiku hea tundmine annab omadele vastase ees suurema eelise, kui nende kõrgtehnoloogiline tank, droon või rakett lubaks arvata.

Oleks lühinägelik harjutuste ajal taanduda silma alt ära kinnistele polügoonidele ja hüljata looduslik eelis või ronida avamaastikule ning ainult asulatesse, kus tegelikkuses saab võimalik vaenlane ennast rohkem maksma panna.

Kaitsevägi ei seisa väljaspool ühiskonda. Vormi kandes täidavad oma kohust meie lapsed, vanemad, sugulased, sõbrad ja tuttavad. Ajateenijate väljaõpe on osa riigi haridussüsteemist koos suurde pilti haakuvate kinnitatud õppekavade ja -tsüklilisusega.

Suvel, sügisel ja talvel ajateenistusse kutsutud nekrutid saavad kevadeks üksustena kokku harjutades väljaõppe, mis teeb neid osaks tugevast reservarmeest, mida vajadusel rakendada. Kevadine suurõppus on oskuste viimane lihv.

Õppetsükli nihutamine petitsioonis nõutud sügisesse rebiks abituriendid enne lõpetamist koolipingist ning paneks ajateenistusest vabanenud noored aastaks ootama ülikooli- või kutseõpingute jätkamist.

Alternatiiv on koos õppuste kalendri muutmisega kehtestada koolides õppeaasta jaanuarist oktoobrini, mis keerab pea peale kogu riigi elukorralduse ja eristab meist muust maailmast.

Isegi kui koolitsükli nihutamine õnnestuks, olen enam kui kindel, et sügisvihmadesse lükatud õppustel kahjustaks kasutatav rasketehnika maastikku ja floorat praegusest oluliselt rohkem.

Ehk mäletate ajaloost, kuidas Wehrmahti seni laitmatult töötanud sõjamasin takerdus Moskva all 1941. aastal mülkasse?

Küllap tõstaksid sügiseti häält ka seenelised, marjulised ja jahimehed, kelle tegemisi metsadesse ilmuvad kaitseväelased häiriksid.

Pahuralt uriseks talveunne käppa imema sättiv karu ja niheleks lehehunnikusse kerra tõmbunud siil.

Kindlasti tunneks meie iseendale korraldatud kaosest rõõmu naabreid saakloomadeks pidav Kremli peremees, kes muide on öelnud, et tema maa pole nii rikas, et keskkonnahoiuga tegeleda.

Tasub meeles pidada Ukrainat, keda rünnati hetkel, kui kaitsevõime oli viimaste kümnendite kehvim, ja teisi endistes vennasvabariikides madalal tulel hõõguvana hoitavaid relvakonflikte.

Tahtmatult kerkib niigi leierdatud küsimus, kes lõikab loomakaitsjate algatusest tegelikku kasu. Mitu põdravasikat on väärt Eesti vabadus?

Vaata kuidas tahad, õppuste perioodi tuima nihutamisega sügisesse on ikkagi nokk kinni ja saba lahti, kui jääme eeldama, et tugev riigikaitse on meie maa ja rahva säilimise üks nurgakividest.

Usun, et kaitseväel ja looduskaitsjatel on võimalik hea tahte korral ühise laua taha istudes arutada, kuidas praegu toimiv väljaõppe saab järgmisel korral vähem loodust häirida ja kahjustada ning info veelgi paremini liikuma.

Ehk tulevad loomakaitsjad edaspidi kaitseväele appi, et loomad õppuste alalt eemale peletada, või on muid tõhusamaid ideid kui keelumalakaga äsamine.

Olin üks tänavusel Kevadtormil osalenud reserväelastest. Muuhulgas oli minu roll jälgida, et kaitsealasid läbivad üksused täidaksid piiranguid, näiteks ei teeks pauku ega keeraks masinatega teelt maha.

Jõhvi ja Sillamäe ümbruse metsades veedetud poolteise nädalaga nägin masendavas koguses metsa alla ja kõrvalteede pervedele kuhjatud ehitusprahti, vanu kodumasinaid, sanitaartehnikat ja muidu olmeprügi, nagu poleks mujal Eestis rakendatud jäätmehooldussüsteemist Ida-Virumaal midagi kuuldud.

Üks mu kamraade nentis, et keset improviseeritud prügimäge kanda maha panna soovivale Poola üksusele oli üsna keeruline seletada, et nad on kaitsealal.

Kurtna maastikukaitsealal kohatud rühmaülem ütles, kuidas äsja oli otse tema üksuse nina all peatunud auto, mille juht loopis maha mitu prügikotti ja kadus. Kaitseväelased märkisid numbri üles ja vähemalt üks jultunud reostaja saab liistule tõmmatud.

Tore, et Eestis on «Teeme ära!» koristustalgud saamas traditsiooniks. Oleme uhked, et vedasime maailmakoristuspäeva.

Ehk paneksid hoopis kõik looduse pärast südant valutavad inimesed ja organisatsioonid seljad kokku ja märkaksid prügimäega äravahetamiseni sarnanevaid Ida-Viru metsi?

Selle kandi inimeste keskkonnateadlikkuse Augeiase tallid ootavad puhtaks rookimist ning loodus lagast välja kaevamist mitte vähem, kui kevadised põdravasikad igatsevad oma ema.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6683902/mitu-podravasikat-maksab-eesti-vabadus

Poliitikasse saabub suitsevate suude ajastu

«Poiss, neil, kes valetavad, hakkab suu suitsema!» manitses vanaema ükskord omavahel olles koolieelikut aus olema.

Inimese kõige ausam aeg elust ollagi lapsepõlv ja seetõttu polnud lihtne ette kujutada teisi mudilasi, kelle suu tossab kui korsten.

Täiskasvanud tossajaid olin seni pidanud tavalisteks suitsumeesteks. Vaatasin onu ja mõnda isa töökaaslast edaspidi hoopis kahtlustavama pilguga.

Vanaema sõnum peas tiirlemas, piidlesin silmanurgast ka ennast, et suu rääkides ei suitseks. Läks aastaid taipamaks, et verbaalse udu ajamine ei muuda hingeauru karvavõrdki tummisemaks.

Moraalses võtmes on valetamine taunitav nagu muud madalamad instinktid, mida loodus on liigile ekstreemsetes oludes toimetulekuks kaasa andnud ja mida tsivilisatsioon on põlu alla pannud.

Tunnustatud ameerika psühholoog Paul Ekman defineerib valetamist kui teadlikku tegevust ohvri eksitamiseks, sellest kavatsusest ilma viimasele teada andmata, järjestades kuus valetamise viisi:
1. Teabe varjamine. Kuigi valetaja ei valeta ega anna edasi olematuid fakte või emotsioone, hoiab ta enda teada tõese teabe.
2. Teabe moonutamine. Lisaks tõe varjamisele lisab valetaja katteta fakte ja eksitavaid emotsioone.
3. Emotsiooniallika varjamine. Valetaja ajab ohvri segadusse väitega, et emotsiooni põhjustaja on midagi muud kui tegelikult.
4. Tõe esitamine valetamise kaudu. Tõele lisatakse sarkastiline toon, mis paneb adressaati infos kahtlema.
5. Pooltõde. Räägitakse küll tõtt, kuid mitte kõike.
6. Trikk. Ootamatu ja väljapaistev, kuid situatsiooniga mitte seotud käitumise esitamine.

Vene kirjanik Anton Tšehhov on öelnud, et ausad inimesed ei valeta, kui selleks pole vajadust.

Meie ümber on endiselt palju talutavat valet, mis hoiab ühiskonda koos.

Vanematena pikendame oma maimukeste lapsepõlve, puhudes neile hambasse legendi jõuluvanadest ja päkapikkudest või lapsi toovatest toonekurgedest.

Ilukirjandus ja teatrilavadele toodud etendused ning haaravad mängufilmid on enamasti lood, mida tegelikkuses pole juhtunud. Ometi peame väljamõeldud kangelasi ja konstrueeritud lugusid eeskujuks.

Eks ole mustkunstnikugi trikid pettus, mis hajutavad tähelepanu ja panevad vaataja silma uskuma osavat kelmi ime pähe.

Uksest ja akendest sisse pressiv reklaam on ju lihtsustatult peen pettuse kunst, kuidas illusioone luues mõjutatakse masside ajutegevust suunas, mis suunab inimest ostma teatud asju ja teenuseid või muutma oma käitumist reklaamijale soodsas suunas.

Utreeritult väljendades on ka poliitika peen valetamise kunst, kuidas müüa grupile inimestele unistusi paremast tulevikust, mis ei taha ega taha saabuda, ning panna poolehoidjaid uskuma oma ainueksimatusse ja oponendi saamatusse.

Teame ajaloost arvukaid näiteid säravatest väejuhtidest, kes emotsiooni najal oma alluvatesse usku süstides on alistanud endast tugevamaid vastaseid. Sõjanduses ongi vaenlase eksiteele ajamine oluline võidu võti ja võitjate üle teatavasti kohut ei mõisteta.

Lihtsustatult võttes on triumfikaare alt tammepärgadega läbi ratsutavad kindralid tavalised valevorstid, kes eesmärgi saavutamiseks on teadlikult valinud abinõu.

Riigid ja rahvad on ajaloo vältel eeltoodud näiteid tšehhovlikult aktsepteerinud ausate valedena. Ent see register on ajastute vahetudes muutuv.

Nõukogude ajal näitas asjameeste oskus Moskvat tüssata juhi võimekust. Laiadesse massidesse jõudnud korruptiivne käepesu ja riigi varastamine oli norm üldise majandusliku ebaõigluse ja defitsiidi leevenduseks ehk näitas oskust elada.

Tänapäeval on samu tõekspidamisi järgides kerge sattuda kohtupinki ja trellide taha.

Kaasaegses Eesti ühiskonnas näikse olevat uue tasakaalu otsingutes suhtumine poliitikute retoorikasse.

Kui veel hiljuti vaadati läbi sõrmede ükskõik millisele intellektuaalselt veidrale mõtteavaldusele teadmisega, et poliitikud võivadki uskuda ja rääkida ebareaalseid asju ja USA presidendi eeskujul tulla püünele alternatiivsete faktidega, siis enam mitte.

Meedias ja suhtlusvõrgustikes on poliitiliste avalduste hindamise skaalalt kadumas varjundid ja jäämas kaks jaotust - tõde ja vale. Kõik, kes pooltoonidega mängivad, taotakse teravate naeltega moraalsesse häbiposti.

Aina sagedamini loeme meediast meetrikõrgustest pealkirjadest, kuidas üks poliitik teise järel valetas.

Kõige tragikoomilisem on see, et oma tsunftikaaslaste paljastamise esirinnas sõuavad poliitikud ise.

Nii on aja küsimus, kui ühiskondlik hoiak peab opositsiooni või koalitsiooni eristamata igat poliitikut patoloogiliseks valetajaks.

Nii on poliitilist maastikku haaranud valede paljastamise tuhinas peidus kahe teraga mõõk. Iiri päritolu inglise kirjaniku George Bernhard Shaw meelest ei ole valetaja karistus mitte see, et teda ei usu keegi, vaid see, et ta ise ei saa enam kedagi uskuda.

Musta stsenaariumi järgi jäävad nii lähiajapoliitikat ilmestama üksnes suitsevad suud.

https://jarvateataja.postimees.ee/6676636/poliitikasse-saabub-suitsevate-suude-ajastu