«Poiss, neil, kes valetavad, hakkab suu suitsema!» manitses vanaema ükskord omavahel olles koolieelikut aus olema.
Inimese kõige ausam aeg elust ollagi lapsepõlv ja seetõttu polnud lihtne ette kujutada teisi mudilasi, kelle suu tossab kui korsten.
Täiskasvanud tossajaid olin seni pidanud tavalisteks suitsumeesteks. Vaatasin onu ja mõnda isa töökaaslast edaspidi hoopis kahtlustavama pilguga.
Vanaema sõnum peas tiirlemas, piidlesin silmanurgast ka ennast, et suu rääkides ei suitseks. Läks aastaid taipamaks, et verbaalse udu ajamine ei muuda hingeauru karvavõrdki tummisemaks.
Moraalses võtmes on valetamine taunitav nagu muud madalamad instinktid, mida loodus on liigile ekstreemsetes oludes toimetulekuks kaasa andnud ja mida tsivilisatsioon on põlu alla pannud.
Tunnustatud ameerika psühholoog Paul Ekman defineerib valetamist kui teadlikku tegevust ohvri eksitamiseks, sellest kavatsusest ilma viimasele teada andmata, järjestades kuus valetamise viisi:
1. Teabe varjamine. Kuigi valetaja ei valeta ega anna edasi olematuid fakte või emotsioone, hoiab ta enda teada tõese teabe.
2. Teabe moonutamine. Lisaks tõe varjamisele lisab valetaja katteta fakte ja eksitavaid emotsioone.
3. Emotsiooniallika varjamine. Valetaja ajab ohvri segadusse väitega, et emotsiooni põhjustaja on midagi muud kui tegelikult.
4. Tõe esitamine valetamise kaudu. Tõele lisatakse sarkastiline toon, mis paneb adressaati infos kahtlema.
5. Pooltõde. Räägitakse küll tõtt, kuid mitte kõike.
6. Trikk. Ootamatu ja väljapaistev, kuid situatsiooniga mitte seotud käitumise esitamine.
Vene kirjanik Anton Tšehhov on öelnud, et ausad inimesed ei valeta, kui selleks pole vajadust.
Meie ümber on endiselt palju talutavat valet, mis hoiab ühiskonda koos.
Vanematena pikendame oma maimukeste lapsepõlve, puhudes neile hambasse legendi jõuluvanadest ja päkapikkudest või lapsi toovatest toonekurgedest.
Ilukirjandus ja teatrilavadele toodud etendused ning haaravad mängufilmid on enamasti lood, mida tegelikkuses pole juhtunud. Ometi peame väljamõeldud kangelasi ja konstrueeritud lugusid eeskujuks.
Eks ole mustkunstnikugi trikid pettus, mis hajutavad tähelepanu ja panevad vaataja silma uskuma osavat kelmi ime pähe.
Uksest ja akendest sisse pressiv reklaam on ju lihtsustatult peen pettuse kunst, kuidas illusioone luues mõjutatakse masside ajutegevust suunas, mis suunab inimest ostma teatud asju ja teenuseid või muutma oma käitumist reklaamijale soodsas suunas.
Utreeritult väljendades on ka poliitika peen valetamise kunst, kuidas müüa grupile inimestele unistusi paremast tulevikust, mis ei taha ega taha saabuda, ning panna poolehoidjaid uskuma oma ainueksimatusse ja oponendi saamatusse.
Teame ajaloost arvukaid näiteid säravatest väejuhtidest, kes emotsiooni najal oma alluvatesse usku süstides on alistanud endast tugevamaid vastaseid. Sõjanduses ongi vaenlase eksiteele ajamine oluline võidu võti ja võitjate üle teatavasti kohut ei mõisteta.
Lihtsustatult võttes on triumfikaare alt tammepärgadega läbi ratsutavad kindralid tavalised valevorstid, kes eesmärgi saavutamiseks on teadlikult valinud abinõu.
Riigid ja rahvad on ajaloo vältel eeltoodud näiteid tšehhovlikult aktsepteerinud ausate valedena. Ent see register on ajastute vahetudes muutuv.
Nõukogude ajal näitas asjameeste oskus Moskvat tüssata juhi võimekust. Laiadesse massidesse jõudnud korruptiivne käepesu ja riigi varastamine oli norm üldise majandusliku ebaõigluse ja defitsiidi leevenduseks ehk näitas oskust elada.
Tänapäeval on samu tõekspidamisi järgides kerge sattuda kohtupinki ja trellide taha.
Kaasaegses Eesti ühiskonnas näikse olevat uue tasakaalu otsingutes suhtumine poliitikute retoorikasse.
Kui veel hiljuti vaadati läbi sõrmede ükskõik millisele intellektuaalselt veidrale mõtteavaldusele teadmisega, et poliitikud võivadki uskuda ja rääkida ebareaalseid asju ja USA presidendi eeskujul tulla püünele alternatiivsete faktidega, siis enam mitte.
Meedias ja suhtlusvõrgustikes on poliitiliste avalduste hindamise skaalalt kadumas varjundid ja jäämas kaks jaotust - tõde ja vale. Kõik, kes pooltoonidega mängivad, taotakse teravate naeltega moraalsesse häbiposti.
Aina sagedamini loeme meediast meetrikõrgustest pealkirjadest, kuidas üks poliitik teise järel valetas.
Kõige tragikoomilisem on see, et oma tsunftikaaslaste paljastamise esirinnas sõuavad poliitikud ise.
Nii on aja küsimus, kui ühiskondlik hoiak peab opositsiooni või koalitsiooni eristamata igat poliitikut patoloogiliseks valetajaks.
Nii on poliitilist maastikku haaranud valede paljastamise tuhinas peidus kahe teraga mõõk. Iiri päritolu inglise kirjaniku George Bernhard Shaw meelest ei ole valetaja karistus mitte see, et teda ei usu keegi, vaid see, et ta ise ei saa enam kedagi uskuda.
Musta stsenaariumi järgi jäävad nii lähiajapoliitikat ilmestama üksnes suitsevad suud.
https://jarvateataja.postimees.ee/6676636/poliitikasse-saabub-suitsevate-suude-ajastu
Inimese kõige ausam aeg elust ollagi lapsepõlv ja seetõttu polnud lihtne ette kujutada teisi mudilasi, kelle suu tossab kui korsten.
Täiskasvanud tossajaid olin seni pidanud tavalisteks suitsumeesteks. Vaatasin onu ja mõnda isa töökaaslast edaspidi hoopis kahtlustavama pilguga.
Vanaema sõnum peas tiirlemas, piidlesin silmanurgast ka ennast, et suu rääkides ei suitseks. Läks aastaid taipamaks, et verbaalse udu ajamine ei muuda hingeauru karvavõrdki tummisemaks.
Moraalses võtmes on valetamine taunitav nagu muud madalamad instinktid, mida loodus on liigile ekstreemsetes oludes toimetulekuks kaasa andnud ja mida tsivilisatsioon on põlu alla pannud.
Tunnustatud ameerika psühholoog Paul Ekman defineerib valetamist kui teadlikku tegevust ohvri eksitamiseks, sellest kavatsusest ilma viimasele teada andmata, järjestades kuus valetamise viisi:
1. Teabe varjamine. Kuigi valetaja ei valeta ega anna edasi olematuid fakte või emotsioone, hoiab ta enda teada tõese teabe.
2. Teabe moonutamine. Lisaks tõe varjamisele lisab valetaja katteta fakte ja eksitavaid emotsioone.
3. Emotsiooniallika varjamine. Valetaja ajab ohvri segadusse väitega, et emotsiooni põhjustaja on midagi muud kui tegelikult.
4. Tõe esitamine valetamise kaudu. Tõele lisatakse sarkastiline toon, mis paneb adressaati infos kahtlema.
5. Pooltõde. Räägitakse küll tõtt, kuid mitte kõike.
6. Trikk. Ootamatu ja väljapaistev, kuid situatsiooniga mitte seotud käitumise esitamine.
Vene kirjanik Anton Tšehhov on öelnud, et ausad inimesed ei valeta, kui selleks pole vajadust.
Meie ümber on endiselt palju talutavat valet, mis hoiab ühiskonda koos.
Vanematena pikendame oma maimukeste lapsepõlve, puhudes neile hambasse legendi jõuluvanadest ja päkapikkudest või lapsi toovatest toonekurgedest.
Ilukirjandus ja teatrilavadele toodud etendused ning haaravad mängufilmid on enamasti lood, mida tegelikkuses pole juhtunud. Ometi peame väljamõeldud kangelasi ja konstrueeritud lugusid eeskujuks.
Eks ole mustkunstnikugi trikid pettus, mis hajutavad tähelepanu ja panevad vaataja silma uskuma osavat kelmi ime pähe.
Uksest ja akendest sisse pressiv reklaam on ju lihtsustatult peen pettuse kunst, kuidas illusioone luues mõjutatakse masside ajutegevust suunas, mis suunab inimest ostma teatud asju ja teenuseid või muutma oma käitumist reklaamijale soodsas suunas.
Utreeritult väljendades on ka poliitika peen valetamise kunst, kuidas müüa grupile inimestele unistusi paremast tulevikust, mis ei taha ega taha saabuda, ning panna poolehoidjaid uskuma oma ainueksimatusse ja oponendi saamatusse.
Teame ajaloost arvukaid näiteid säravatest väejuhtidest, kes emotsiooni najal oma alluvatesse usku süstides on alistanud endast tugevamaid vastaseid. Sõjanduses ongi vaenlase eksiteele ajamine oluline võidu võti ja võitjate üle teatavasti kohut ei mõisteta.
Lihtsustatult võttes on triumfikaare alt tammepärgadega läbi ratsutavad kindralid tavalised valevorstid, kes eesmärgi saavutamiseks on teadlikult valinud abinõu.
Riigid ja rahvad on ajaloo vältel eeltoodud näiteid tšehhovlikult aktsepteerinud ausate valedena. Ent see register on ajastute vahetudes muutuv.
Nõukogude ajal näitas asjameeste oskus Moskvat tüssata juhi võimekust. Laiadesse massidesse jõudnud korruptiivne käepesu ja riigi varastamine oli norm üldise majandusliku ebaõigluse ja defitsiidi leevenduseks ehk näitas oskust elada.
Tänapäeval on samu tõekspidamisi järgides kerge sattuda kohtupinki ja trellide taha.
Kaasaegses Eesti ühiskonnas näikse olevat uue tasakaalu otsingutes suhtumine poliitikute retoorikasse.
Kui veel hiljuti vaadati läbi sõrmede ükskõik millisele intellektuaalselt veidrale mõtteavaldusele teadmisega, et poliitikud võivadki uskuda ja rääkida ebareaalseid asju ja USA presidendi eeskujul tulla püünele alternatiivsete faktidega, siis enam mitte.
Meedias ja suhtlusvõrgustikes on poliitiliste avalduste hindamise skaalalt kadumas varjundid ja jäämas kaks jaotust - tõde ja vale. Kõik, kes pooltoonidega mängivad, taotakse teravate naeltega moraalsesse häbiposti.
Aina sagedamini loeme meediast meetrikõrgustest pealkirjadest, kuidas üks poliitik teise järel valetas.
Kõige tragikoomilisem on see, et oma tsunftikaaslaste paljastamise esirinnas sõuavad poliitikud ise.
Nii on aja küsimus, kui ühiskondlik hoiak peab opositsiooni või koalitsiooni eristamata igat poliitikut patoloogiliseks valetajaks.
Nii on poliitilist maastikku haaranud valede paljastamise tuhinas peidus kahe teraga mõõk. Iiri päritolu inglise kirjaniku George Bernhard Shaw meelest ei ole valetaja karistus mitte see, et teda ei usu keegi, vaid see, et ta ise ei saa enam kedagi uskuda.
Musta stsenaariumi järgi jäävad nii lähiajapoliitikat ilmestama üksnes suitsevad suud.
https://jarvateataja.postimees.ee/6676636/poliitikasse-saabub-suitsevate-suude-ajastu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar