Lasnamäe, anna Hollywoodile teed

Huvitav, et 30 aastat pärast laulvale revolutsioonile stardipaugu andnud isamaalise laulu üleskutset peatada Lasnamäe tõstatas sama ettepaneku maailmakuulus Hollywoodi filmimees Christopher Nolan.

Eesti lauldi omal ajal vabaks, kuid Ivo Linna häälega kõigest väest alla orgu skandeeritud hüüd Lasnamäed ei peatanud.

Vabas Eestis sai paekaldale laotunud karbilinna laienemine kesklinna poole uued tuurid, muide, tuginedes nõukogudeaegsele planeeringule.
 
1988. aastast 2004. aastani ehitati Laagna tee selliseks, nagu me teda praegu teame, ehk Lasnamäe valgumisele alla orgu anti hoopis uus hoog. Teist nii laia ja intensiivse liiklusega transpordi tuiksoont annab tänapäeva Eestis otsida.

Teisipäeval maandus Tallinna lennuväljal režissöör Nolan isiklikult koos oma kaaskonnaga. Nende ridade kirjutamise ajaks pole teada, kas linnavõimud annavad nende käsutusse Laagna või pelutavad filmivõluri asendusvõttepaiku mujalt otsima.

Poleks ka imestada, sest meil on tulusate rahvusvaheliste ettevõtmiste tõrjumine muutunud rahvusspordiks, kui meenutada tselluloositehase janti või võitlust Rail Balticu vastu.

Minu tagaaias ei tohi teha midagi, oleme varmad äriideid protestidega tapma, et hiljem imestada, miks riigil pole raha päästjate palkadeks, pensionideks või teaduse rahastuseks.

Ilmselt on vähe inimesi, kes pole viimase kuu jooksul lugenud meediast igapäevaseid rindeteateid Hollywoodi võttemeeskonna Tallinna tulekust ja siin filmitavast rahvusvahelisest spioonipõnevikust «Tenet».

Kui president kuulutaks välja uute sõnade leidmise sõnause, siis pakuksin konkursile pähe turgatanud uudissõna - nolaneerimine, mis iseloomustab Holliwoodi filmivõtete ümber Tallinnas käivat kõvat kammajaad. Kõlvar nolaneerib Laagna kanaliga. Delfi nolaneerib linnahalli juures. Nolan nolaneerib Lasnamäed.

Kohalik filmiüldsus hõõrub rõõmust käsi, sest nii ulatuslikku ja väärt tööotsa ning maailmaklassi kogemust pole meie filmivärkstubadele veel sülle kukkunud, nagu ka mõnele teisele Balti riigile.

Filmivõtted annavad vahetult tööd tuhandele massistseenidesse värvatud hobinäitlejale. Mõelge ise, millise mühinaga elavdavad võtteplatsil tagatud täis kõht ja 50 eurot puhtalt kätte meie majandust. Lisaks saavad teenistust hotellid ja muud teenindusettevõtted.

Eesti filmiinstituudi hinnangul on maailma vägevatele silma jäämiseks tehtud üle kümne aasta tõsist tööd ja nüüd on aeg hakata vilju noppima. Nüüd on lõpuks varvas ukse vahel, et saada tulevaste kultusfilmide kuulsaks võttepaigaks, nagu on ehk Budapest praegu.

Teadjamad on kokku arvutanud, et kuu ja peale vältav võtteperiood jätab Eestisse 16 miljonit eurot ning toidab tulevikus pikalt turismiäri. On ju üldteada, kuidas fännid käivad üle ilma menukite võttepaiku kummardamas.

Siiani on üle endise suure kodumaa inimesi, kes tulevad veel 40 aastat hiljem Tallinna otsima Andrei Tarkovski kuulsas filmis «Stalker» nähtud kohti.

Lühiksese ajaga on «Tõe ja õiguse» tarbeks püsti pandud filmi-Vargamäe talukompleks Võrumaal Rõuge kandis muutumas kuumaks siseturismiatraktsiooniks.

Ent näiteid pole vaja kaugelt otsida. Minu koduses Esnas, Eesti kuulsaimas bussipeatuses, on läbisõitjad juba aastaid käinud «Naabriplika» seriaali napsilembelisi tegelasi jäljendades pilte klõpsimas.

Ent mis me jagame laskmata karu nahka. Tulgem tagasi selle juurde, et filmimeeskonnal on juulis vaja Laagna teed kuuks ajaks võteteks sulgeda.

Kui eelmine linnapea Taavi Aas olnud lahke, siis praegune Tallinna raad puksib vastu ega näe võimalust Lasnamäge nii kauaks muust linnast ära lõigata. Mingi Hollywood neile juba tingimusi ei dikteeri, kumab linnaisade väljaütlemistest.

Lasnamäel on kaalukeele jagu valijaid, kelle soosingu kaotamisega järgmistel valimistel aina hapramaks muutuva ainuvõimuga linnavalitsus riskida ei saa. Nii on paratamatu, et isegi kui linnalt jah-sõna tuleb, tehakse enne rohkem kui rubla eest poliitilist sõud.

Kui aga valija Lasnamäel on hetkelise ebamugavuse pärast tige, võib linnavõim vabalt hukata hüve, mida filmitööstuse vägevad on valmis meie riigi majandusele pakkuma.

Pealegi. Kes ütleb, et nad filmis ikka Eestit heas valguses näitavad? Linnapea Mihhail Kõlvart kahtleb ka selles.

Eks vandunud Kasahstani juhid Briti näitleja ja režissööri Sacha Baron Coheni omaaegse hiti «Borat» linastumise järel tuld ja tõrva riigi naeruvääristamise pärast.

Eestiski põetakse, mida teised meist arvavad. Üks anekdoot jutustab loo, kuidas loomaaias elevandipuuri ees seisev eestlane murrab pead, mida suur loom temast arvab.

Meenub, et mitmest Briti viimase aja popist seriaalist on eestlase tegelaskuju läbi vilksatanud ikka seoses Ida-Euroopa allilmaga.

«Teneti» täpsem sisu on siiani hästi hoitud saladus. Mida see Nolan on Eesti kohta stsenaariumi ikka kirjutanud? Küsimus jääb kripeldama kuni esilinastuseni.

Üks kivi on juba südamelt langenud. Täna võib pisut kergemini hingata, sest selgunud on, et üks võttepaikadest, räämas ja lagunev linnahall, muundub Ukraina rahvusooperiks Kiievis ega seostu filmis Eestiga.

Ju võivad skeptikud edasi norida, kas Nolani uus film lööb läbi sama edukalt, kui tema eelmised filmid.

Kas James Bondi, Jason Bourne'i või «Võimatu missiooni» Ethan Hunt’i kõrvale mahub spioonidest veel midagi sama hoogsat ja filmipublikut hullutavat?

Maailma autoriteetseima filmiandmebaasi IMBd hinnangul on alates filmilindi leiutamisest üle ilma üles võetud jämedalt 307 000 mängufilmi.

Tänapäeval vändatakse aastas juba üle 10 000 mängufilmi. Enamikust sellest massist ei tea me midagi.

Eesti filmiinstituudi aastaraamatute andmeil panustas Eesti üleilmsesse statistikasse kümme ühikut mängufilmi aastas. Sinna hulka on loetud ka koos välismaalastega tehtud filmid. Silmadega üle nimekirja libistanud, tõdesin, et pole pooli neist näinud.

Aga mis siis. Meelelahutustööstus on vaieldamatult maailma üks mõjukamaid majandusharusid ning kui meil õnnestub väikegi viil sellest oma hommikuse teetassi kõrvale haugata, siis väikesele riigile on see ikkagi kopsakas raha.

Pealegi on meil võimalik tulevikus pürgida Guinnessi rekordite raamatusse kui esimene rahvus maailmas, kes viimse põlvepikku poisikeseni on filmis mänginud. Kui iga järgmise hiti ülesvõtuks on massistseenidesse jälle vaja tuhandet inimest, siis juba 1300 filmi pärast oleme kõik vähemalt korra kinolinal vilksatanud.

Kirjanik Ernest Hemingway märkas kunagi igas sadamas eestlast. Saagu edaspidi olema eestlane igas Hollywoodi kassahitis. Kuuks ajaks Lasnamäe peatamine pole ju selle eesmärgi saavutamiseks üldse suur sissemakse.

Kui president kuulutaks välja uute sõnade leidmise sõnause, siis pakuksin pähe turgatanud uudissõna - nolaneerimine, mis iseloomustab Holliwoodi filmivõtete ümber Tallinnas käivat kõvat kammajaad. Kõlvar nolaneerib Laagna kanaliga. Delfi nolaneerib linnahalli juures. Nolan nolaneerib Lasnamäed.

https://jarvateataja.postimees.ee/6705842/lasnamae-anna-hollywoodile-teed

Verbaalsed kuklalasud on poliitika uus argipäev

«Äratus!» hõikasin läinud pühapäeva lõunaajal Peetri võimla uksest sisse astudes, et valimiskomisjoni korraks tardumusest elevile raputada ja nägusid rõõmsamaks teha.

Hiljutise Kareda vallamaja esine oli surmvaikne. Sees isikutunnistuse näitamise peale avatud allkirjalehel oli näha, et mõni nimelahter oli ikka enne mind ka täidetud.

Mis parata. Suuremale osale eestlastest on neljandad Euroopa Parlamendi valimised jäänud õlgu kehitama panevaks protseduuriks, mida enamik kaaskondsetest oma kodanikukohuseks ei pea.

Valimispäeval proovis president Kersti Kaljulaid sotsiaalmeedias loide alamaid valimiskastide juurde minema ergutada, toonitades, et hääletusel on meie kõigi ühise Euroopa tulevik.

Ent vihmasel ja jahedal päeval otsis valimisjaoskondadest varju vaid 12,2 protsenti valijatest. Kokku 37,6 protsendist valimas käinutest lõviosa suskas päevi varem ID-kaardi masinasse kontoris, kodus diivanil või põikas läbi eelhääletuselt.

Kraadiklaasil näitaks 37,6 kerget palavikku, kuid valimisaktiivsuse skaalale asetatuna mõõdab arv leigust, mis määratleb europarlamendi valimised eestlase silmis suvaliseks toiminguks.

Kui see peaks siinpool Koiva jõge kuidagi kedagi lohutama, siis Lätis suudeti pooled valijakaardid enne valijateni jõudmata ära kaotada ning päev meist varem käis lõunanaabreid hääletussedeleid urni laskmas alla kolmandiku.

Samal ajal kui rahvusringhäälingu esinduskanalis valimisstuudio muudkui venis ja venis, kulmineerusid valimistepäeva põnevaimad hetked hoopis ETV2s. Jäähoki MMi finaalis Soome koduliiga laiemalt tundmata uisumeestest koosnev sats näitas sisu ja nahutas NHLis mängivaid nimekaid kanadalasi, olles enne koju saatnud tiitlikaitsja Rootsi ja suursoosiku Venemaa.

Paljudel tuttavatel, kellega neil päevil rääkisin, polnud usku, et Eesti presidendist kõrgemat palka korjavad eurosaadikud, isegi kui nad kõik seisaksid järgmised viis aastat pea peal, suudaksid 751-liikmelist Euroopa Parlamenti kuhugipoole kallutada.

Nagu ei jaksa päästepaaditäis turiste täiest jõust aerudele surudes tirida pirakat huvireisilaeva uuele kursile.

Teine lugu on mu sakslasest sõbraga Saarimaalt, kes ütles muheldes, et tema liidumaa valimisaktiivsus oli 66,4 protsenti ning debatt kliimamuutuste, rändekriisi ja globaalsete majandus- ja julgeolekukatsumuste üle tugev.

Eelneva valguses võiks korrigeerida poliitikavaatleja Ahto Lobjaka hinnangut, et pühapäeval valiti parlamenti, mille taga pole rahvast.

Eks Euroopa väikeriikide mättalt paistagi see nii olevat. Seevastu kontinendil kurssi seadvate suurte ja mõjukate riikide rahvad tunnetasid vastutust ja oma hääle jõudu Euroopa suuna määramisel teisiti.

Muide, kogu Euroopa Liidu tänavune valimisaktiivsus oli tavalisest suurem ja küündis ligi 51 protsendini.

ETV valimisstuudiot vaadates jäi kõrvu uuring, mis viitas, et Eesti liikmed europarlamendis olla keskmisest väiksema mõjukusega. Viisakalt sõnastatud hinnang väikeriigi tiibade kandevõimele Euroopa võimukoridorides.

Paar päeva tagasi alanud spurt Euroopa Liidu võtmepositsioonidele on andnud kinnitust, et Eesti ja teiste väikeriikide poliitikud väärikamatele ametikohtadele peetavas võidujooksus ei kvalifitseeru.

Küllap see seletab osalt, miks paugutasid riigikogu valimiste võitja Reformierakond ja valitsusest koalitsiooni lennutatud sotsiaaldemokraadid täie rauaga, et Euroopa Parlamenti pürgimisest saaks kohalike teemadega pärast kaklust rusikatega vehkimise valimised, mis jätkasid kuid leierdatud sisepoliitilist kätši.

Sajand tagasi piisas uue võimu kehtestamiseks pealinna sildade, postkontori ja telegraafi vallutamisest. Kaasaja meediumide rohkuse ja info liikumise kiiruse juures oli ilmselge, et paari aasta eest võimult tõugatud ning riigikogu valimiste krooniks Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooniga alandatud põliste valitsejate impeerium ei lepi kaotusega, vaid annab raugematu jõuga armutuid vastulööke.

Riigikogu valimiskampaania masinavärk kihutas täistuuridel edasi järgmisse kampaaniasse halastamatult täpset tuld andva meediasõjaga, mis on praeguse valitsuskoalitsiooni renomee ja reitingusõelast hõredamaks paugutatud.

Kuigi paari kuuga rivistus hulk valijaid ühe partei selja tagant ümber teise taha, ei õnnestu tavapäraselt väikeseks jäänud valimisaktiivsuse tõttu kriitiliselt mõtlevat inimest ometi veenda, et äsja oli tegu protestivalimistega.

Europarlamendi kohad jagunesid enam-vähem prognoositult ja tuntud nimede vahel, kellele erakonnad ise panuseid tegid.

Rääkigu kaks mandaati korjanud erakonda üldsusele mida tahes, europarlamendi valimistest riigisisesele koalitsioonile siduvaid tagajärgi pole.

Alati võib vaielda, kelle valijad viitsisid välja tulla ja kelle omad mitte või milline erakond oli edukam peibutuspartide nimekirjadesse kaasamises ning kes ostis reklaamitööstusele antud rahapakkidega endale parema valimistulemuse.

Näha on, et kaevikusõda enesekindla ja valusalt salvava opositsiooni ja kogenematu ning pideva naeruvääristamise all kooku vajuva koalitsiooni vahel süveneb.

EKRE-le omane jõuline sõnakasutus on imbunud tavakäibesse erakondades siin- ja sealpool süvenevat rindejoont. Verbaalsed kuklalasud poliitiliste rivaalide pihta on saanud igapäevaseks. Viimased kuud on näidanud, et võitluses võimu pärast enam vange ei võeta.

 https://jarvateataja.postimees.ee/6694658/verbaalsed-kuklalasud-on-poliitika-uus-argipaev