«Äratus!» hõikasin läinud pühapäeva lõunaajal Peetri võimla uksest sisse
astudes, et valimiskomisjoni korraks tardumusest elevile raputada ja
nägusid rõõmsamaks teha.
Hiljutise Kareda vallamaja esine oli surmvaikne. Sees isikutunnistuse näitamise peale avatud allkirjalehel oli näha, et mõni nimelahter oli ikka enne mind ka täidetud.
Mis parata. Suuremale osale eestlastest on neljandad Euroopa Parlamendi valimised jäänud õlgu kehitama panevaks protseduuriks, mida enamik kaaskondsetest oma kodanikukohuseks ei pea.
Valimispäeval proovis president Kersti Kaljulaid sotsiaalmeedias loide alamaid valimiskastide juurde minema ergutada, toonitades, et hääletusel on meie kõigi ühise Euroopa tulevik.
Ent vihmasel ja jahedal päeval otsis valimisjaoskondadest varju vaid 12,2 protsenti valijatest. Kokku 37,6 protsendist valimas käinutest lõviosa suskas päevi varem ID-kaardi masinasse kontoris, kodus diivanil või põikas läbi eelhääletuselt.
Kraadiklaasil näitaks 37,6 kerget palavikku, kuid valimisaktiivsuse skaalale asetatuna mõõdab arv leigust, mis määratleb europarlamendi valimised eestlase silmis suvaliseks toiminguks.
Kui see peaks siinpool Koiva jõge kuidagi kedagi lohutama, siis Lätis suudeti pooled valijakaardid enne valijateni jõudmata ära kaotada ning päev meist varem käis lõunanaabreid hääletussedeleid urni laskmas alla kolmandiku.
Samal ajal kui rahvusringhäälingu esinduskanalis valimisstuudio muudkui venis ja venis, kulmineerusid valimistepäeva põnevaimad hetked hoopis ETV2s. Jäähoki MMi finaalis Soome koduliiga laiemalt tundmata uisumeestest koosnev sats näitas sisu ja nahutas NHLis mängivaid nimekaid kanadalasi, olles enne koju saatnud tiitlikaitsja Rootsi ja suursoosiku Venemaa.
Paljudel tuttavatel, kellega neil päevil rääkisin, polnud usku, et Eesti presidendist kõrgemat palka korjavad eurosaadikud, isegi kui nad kõik seisaksid järgmised viis aastat pea peal, suudaksid 751-liikmelist Euroopa Parlamenti kuhugipoole kallutada.
Nagu ei jaksa päästepaaditäis turiste täiest jõust aerudele surudes tirida pirakat huvireisilaeva uuele kursile.
Teine lugu on mu sakslasest sõbraga Saarimaalt, kes ütles muheldes, et tema liidumaa valimisaktiivsus oli 66,4 protsenti ning debatt kliimamuutuste, rändekriisi ja globaalsete majandus- ja julgeolekukatsumuste üle tugev.
Eelneva valguses võiks korrigeerida poliitikavaatleja Ahto Lobjaka hinnangut, et pühapäeval valiti parlamenti, mille taga pole rahvast.
Eks Euroopa väikeriikide mättalt paistagi see nii olevat. Seevastu kontinendil kurssi seadvate suurte ja mõjukate riikide rahvad tunnetasid vastutust ja oma hääle jõudu Euroopa suuna määramisel teisiti.
Muide, kogu Euroopa Liidu tänavune valimisaktiivsus oli tavalisest suurem ja küündis ligi 51 protsendini.
ETV valimisstuudiot vaadates jäi kõrvu uuring, mis viitas, et Eesti liikmed europarlamendis olla keskmisest väiksema mõjukusega. Viisakalt sõnastatud hinnang väikeriigi tiibade kandevõimele Euroopa võimukoridorides.
Paar päeva tagasi alanud spurt Euroopa Liidu võtmepositsioonidele on andnud kinnitust, et Eesti ja teiste väikeriikide poliitikud väärikamatele ametikohtadele peetavas võidujooksus ei kvalifitseeru.
Küllap see seletab osalt, miks paugutasid riigikogu valimiste võitja Reformierakond ja valitsusest koalitsiooni lennutatud sotsiaaldemokraadid täie rauaga, et Euroopa Parlamenti pürgimisest saaks kohalike teemadega pärast kaklust rusikatega vehkimise valimised, mis jätkasid kuid leierdatud sisepoliitilist kätši.
Sajand tagasi piisas uue võimu kehtestamiseks pealinna sildade, postkontori ja telegraafi vallutamisest. Kaasaja meediumide rohkuse ja info liikumise kiiruse juures oli ilmselge, et paari aasta eest võimult tõugatud ning riigikogu valimiste krooniks Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooniga alandatud põliste valitsejate impeerium ei lepi kaotusega, vaid annab raugematu jõuga armutuid vastulööke.
Riigikogu valimiskampaania masinavärk kihutas täistuuridel edasi järgmisse kampaaniasse halastamatult täpset tuld andva meediasõjaga, mis on praeguse valitsuskoalitsiooni renomee ja reitingusõelast hõredamaks paugutatud.
Kuigi paari kuuga rivistus hulk valijaid ühe partei selja tagant ümber teise taha, ei õnnestu tavapäraselt väikeseks jäänud valimisaktiivsuse tõttu kriitiliselt mõtlevat inimest ometi veenda, et äsja oli tegu protestivalimistega.
Europarlamendi kohad jagunesid enam-vähem prognoositult ja tuntud nimede vahel, kellele erakonnad ise panuseid tegid.
Rääkigu kaks mandaati korjanud erakonda üldsusele mida tahes, europarlamendi valimistest riigisisesele koalitsioonile siduvaid tagajärgi pole.
Alati võib vaielda, kelle valijad viitsisid välja tulla ja kelle omad mitte või milline erakond oli edukam peibutuspartide nimekirjadesse kaasamises ning kes ostis reklaamitööstusele antud rahapakkidega endale parema valimistulemuse.
Näha on, et kaevikusõda enesekindla ja valusalt salvava opositsiooni ja kogenematu ning pideva naeruvääristamise all kooku vajuva koalitsiooni vahel süveneb.
EKRE-le omane jõuline sõnakasutus on imbunud tavakäibesse erakondades siin- ja sealpool süvenevat rindejoont. Verbaalsed kuklalasud poliitiliste rivaalide pihta on saanud igapäevaseks. Viimased kuud on näidanud, et võitluses võimu pärast enam vange ei võeta.
https://jarvateataja.postimees.ee/6694658/verbaalsed-kuklalasud-on-poliitika-uus-argipaev
Hiljutise Kareda vallamaja esine oli surmvaikne. Sees isikutunnistuse näitamise peale avatud allkirjalehel oli näha, et mõni nimelahter oli ikka enne mind ka täidetud.
Mis parata. Suuremale osale eestlastest on neljandad Euroopa Parlamendi valimised jäänud õlgu kehitama panevaks protseduuriks, mida enamik kaaskondsetest oma kodanikukohuseks ei pea.
Valimispäeval proovis president Kersti Kaljulaid sotsiaalmeedias loide alamaid valimiskastide juurde minema ergutada, toonitades, et hääletusel on meie kõigi ühise Euroopa tulevik.
Ent vihmasel ja jahedal päeval otsis valimisjaoskondadest varju vaid 12,2 protsenti valijatest. Kokku 37,6 protsendist valimas käinutest lõviosa suskas päevi varem ID-kaardi masinasse kontoris, kodus diivanil või põikas läbi eelhääletuselt.
Kraadiklaasil näitaks 37,6 kerget palavikku, kuid valimisaktiivsuse skaalale asetatuna mõõdab arv leigust, mis määratleb europarlamendi valimised eestlase silmis suvaliseks toiminguks.
Kui see peaks siinpool Koiva jõge kuidagi kedagi lohutama, siis Lätis suudeti pooled valijakaardid enne valijateni jõudmata ära kaotada ning päev meist varem käis lõunanaabreid hääletussedeleid urni laskmas alla kolmandiku.
Samal ajal kui rahvusringhäälingu esinduskanalis valimisstuudio muudkui venis ja venis, kulmineerusid valimistepäeva põnevaimad hetked hoopis ETV2s. Jäähoki MMi finaalis Soome koduliiga laiemalt tundmata uisumeestest koosnev sats näitas sisu ja nahutas NHLis mängivaid nimekaid kanadalasi, olles enne koju saatnud tiitlikaitsja Rootsi ja suursoosiku Venemaa.
Paljudel tuttavatel, kellega neil päevil rääkisin, polnud usku, et Eesti presidendist kõrgemat palka korjavad eurosaadikud, isegi kui nad kõik seisaksid järgmised viis aastat pea peal, suudaksid 751-liikmelist Euroopa Parlamenti kuhugipoole kallutada.
Nagu ei jaksa päästepaaditäis turiste täiest jõust aerudele surudes tirida pirakat huvireisilaeva uuele kursile.
Teine lugu on mu sakslasest sõbraga Saarimaalt, kes ütles muheldes, et tema liidumaa valimisaktiivsus oli 66,4 protsenti ning debatt kliimamuutuste, rändekriisi ja globaalsete majandus- ja julgeolekukatsumuste üle tugev.
Eelneva valguses võiks korrigeerida poliitikavaatleja Ahto Lobjaka hinnangut, et pühapäeval valiti parlamenti, mille taga pole rahvast.
Eks Euroopa väikeriikide mättalt paistagi see nii olevat. Seevastu kontinendil kurssi seadvate suurte ja mõjukate riikide rahvad tunnetasid vastutust ja oma hääle jõudu Euroopa suuna määramisel teisiti.
Muide, kogu Euroopa Liidu tänavune valimisaktiivsus oli tavalisest suurem ja küündis ligi 51 protsendini.
ETV valimisstuudiot vaadates jäi kõrvu uuring, mis viitas, et Eesti liikmed europarlamendis olla keskmisest väiksema mõjukusega. Viisakalt sõnastatud hinnang väikeriigi tiibade kandevõimele Euroopa võimukoridorides.
Paar päeva tagasi alanud spurt Euroopa Liidu võtmepositsioonidele on andnud kinnitust, et Eesti ja teiste väikeriikide poliitikud väärikamatele ametikohtadele peetavas võidujooksus ei kvalifitseeru.
Küllap see seletab osalt, miks paugutasid riigikogu valimiste võitja Reformierakond ja valitsusest koalitsiooni lennutatud sotsiaaldemokraadid täie rauaga, et Euroopa Parlamenti pürgimisest saaks kohalike teemadega pärast kaklust rusikatega vehkimise valimised, mis jätkasid kuid leierdatud sisepoliitilist kätši.
Sajand tagasi piisas uue võimu kehtestamiseks pealinna sildade, postkontori ja telegraafi vallutamisest. Kaasaja meediumide rohkuse ja info liikumise kiiruse juures oli ilmselge, et paari aasta eest võimult tõugatud ning riigikogu valimiste krooniks Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooniga alandatud põliste valitsejate impeerium ei lepi kaotusega, vaid annab raugematu jõuga armutuid vastulööke.
Riigikogu valimiskampaania masinavärk kihutas täistuuridel edasi järgmisse kampaaniasse halastamatult täpset tuld andva meediasõjaga, mis on praeguse valitsuskoalitsiooni renomee ja reitingusõelast hõredamaks paugutatud.
Kuigi paari kuuga rivistus hulk valijaid ühe partei selja tagant ümber teise taha, ei õnnestu tavapäraselt väikeseks jäänud valimisaktiivsuse tõttu kriitiliselt mõtlevat inimest ometi veenda, et äsja oli tegu protestivalimistega.
Europarlamendi kohad jagunesid enam-vähem prognoositult ja tuntud nimede vahel, kellele erakonnad ise panuseid tegid.
Rääkigu kaks mandaati korjanud erakonda üldsusele mida tahes, europarlamendi valimistest riigisisesele koalitsioonile siduvaid tagajärgi pole.
Alati võib vaielda, kelle valijad viitsisid välja tulla ja kelle omad mitte või milline erakond oli edukam peibutuspartide nimekirjadesse kaasamises ning kes ostis reklaamitööstusele antud rahapakkidega endale parema valimistulemuse.
Näha on, et kaevikusõda enesekindla ja valusalt salvava opositsiooni ja kogenematu ning pideva naeruvääristamise all kooku vajuva koalitsiooni vahel süveneb.
EKRE-le omane jõuline sõnakasutus on imbunud tavakäibesse erakondades siin- ja sealpool süvenevat rindejoont. Verbaalsed kuklalasud poliitiliste rivaalide pihta on saanud igapäevaseks. Viimased kuud on näidanud, et võitluses võimu pärast enam vange ei võeta.
https://jarvateataja.postimees.ee/6694658/verbaalsed-kuklalasud-on-poliitika-uus-argipaev
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar