Blokkpost Reopalu sillal

Eelmise nädala ETV Foorumi saates küsitletud pea pooletuhandest inimestest 74,1 % pelgas, et Eestit ähvardab Ida poolt sõjaline oht.

Maailmas kinnistub üha enam arvamus, et Putini Venemaa ambitsiooniks on taastada kontroll endise NSVLi territooriumi üle. Nagu näitab Venemaa tegevus Ida-Ukrainas ei ole neil kiiret otese sõjalise sekkumisega, vaid tegeletakse selleks soodsama pinnase loomisega. Diversantide abil ja kohalike kaasajooksikute toel halvatakse riigiorganite toimimist ning tekitatakse võimalikult palju segadust.

Venemaa külvab mõnuga ärevust ka lähiriikides. Riigiduuma asespiiker tegi Poolale, Rumeeniale ja Ungarile kirjalikku ettepaneku Ukraina territorium omavahel tükeldada. Moldova Dnestri-äärne kant tõi Kalevi alt välja Venemaaga liitumise teema. Soome naabruses formeeritakse uusi väeosasi, mis on kohandatud Põhjala karnidele tingimustele.

Venemaal küsitakse milleks on Kasahstanile vaja põhjapoolsed venelastega asustatud oblasteid? Leedust tuli teateid, kuidas Venemaa üritab suurendada kontrolli kohalike meediaväljaannete üle. Lätis uurib Idanaaber sotsioloogiliste küsitluste varjus piiriäärsete, valdavalt venekeelse elanikkonnaga, piirkondade meelsust.

Eesti puhul on ühtäkki aktuaalseks saanud küsida kuidas käitub Ida-Virumaa. Pronksiöö-aegsed rahutuste korraldajad on pilti ujunud Vene meedias ja Tallinnas meeleavaldusi õhutades.

Kõikide nende tegevuste esmane siht on tekitada hirmu ja ebakindlust. Idanaaber on valmis soodsa pinnase tekkides õli veelgi tulle valama ja õhutama kohapealseid rahvustevahelisi konflikte, et oleks kelle kaitsmisega ähvardada.

Ida-Virumaa ja Tallinn said oma ristsed pronksiööde aegu. Palju muukeelseid elanikke on ka Tapal, Maardus, Keilas ja Paldiskis. Samas on neis paigus Eesti sõjavägi lähedal ja küllap politseistruktuuride silmgi valvsam ning provotseerimisvõimalused piiratumad.

Nii ei ole imestada, kui tüli võib lahvatada rahulikus provintsis, kus midagi erilist ei oodata. Kui Venemaa Ida-Ukraina suuremates linnades takerdus, suunati siht väiksematele linnadele ja asulatele, kus paarikümnel rohelisel mehikesel oli valitsusasutuste hõivamisest lihtsamgi infosõjaks efektseid teleuudiseid toota.

Esimene hüüatus on, et Järvamaal pole sellised asjad võimalikud. Ent kaua võtab aega blokkposti püstitamine Mündi, Sillaotsa ja Reopallu sillale, et sulgeda Paide linn? Venemaalt leiab piisavalt head eesti ja vene keelt kõnelevaid impeeriumimeelseid tüüpe, kellega happeningi korraldada. Ja meil on maavalitsuse majas telestuudio, mida hõivata ja kasutada maailmale „tõese info“ edastamiseks.

Näitamaks, kui lihtne on kulutuli valla päästa, meenutan oma kooliaega.

Ühel 1985. aasta suvelõpu õhtul kõnetasid kaks võõrast tüüpi Paides Põllu ja Aiavilja tänava nurgal minu mõned aastad nooremat koolivenda mahlakas vene keeles, mida koolitunnis ei õpetata. Kaagid tõlkisid kohe oma jutu rusikate ja jalahoopidega kehakeelde. Spordipoisina pääses koolivend lööke tõrjudes hullemast ja andis jalgadele valu. Kuid hinge jäi ülekohus kripeldama.

Järgnevate päevade esmalt rahumeelsest katsest rünnaku põhjusest selgust saada läks veerema lumepall, mille tulemusena lepiti kokku ülelinnaline arveteklaarimine. Pooled määras rahvus ja nii olid mitmedki sõbrad erinevatel vaenupooltel üksnes põhjusel, et veri on paksem, kui omasid pekstakse.

Vähemasti eestlased valmistusid Kentucky lõvidena lahinguks põhjalikult – teritati suusakeppe, varuti jalgrattakette ja meisterdati muid külmrelvi. Kokkulepitud hetkel olid praegusel Paide Gümnaasiumi staadionil vastakuti poolsada eestlast ja paarkümmend venekeelset teismelist. Viimastele oli isegi Tapalt tulnud abiväge.

Verise kokkupõrke hoidsid ära huilates kohale kihutanud miilitsaautod. Vaenupooled pagesid staadionilt nagu õhku ehmatatud varblaseparv, et mööda aedu ja nurgadaguseid koju hiilida.

Parlamentäärid said uuesti kokku ja korduskohtumine määrati mõned päevad hiljem Lembitu parki. Sedapuhku oli pargis miilitsaid vahest rohkemgi kui puid. Ja kui uue kooliaasta esimestel päevadel hakkasid poisid miilitsast ülekuulamiskutseid saama, siis rohkem katseid madinaid pidada ei tehtud.

2007. aastal otsustas Paide linnavalitsus Venemaa kodusõjaaegse punakomandöri Johannes Raudmetsa monumendi Lembitu pargist ajaloomuuseumisse saata. Toonane abilinnapea Kaido Ivask võttis töö käsile omaaegse armee- ja sõjalaevastiku aastapäeva hakul, paar kuud enne pronksiöid.

Korpusekomandör Johannese lähetamine.

Pool tundi peale kraana saabumist, nii hommikul kella 8 paiku helistas mulle kui linnavalitsuse avalike suhete nõunikule Tallinnast vene PBK telekanali korrespondent hingeldades: „Meile helistati Moskvast ja öeldi, et teil on seal jama lahti!“

See näitab, et ka meie vaiksel Järvamaal hoitakse süstemaatiliselt silma peal. Kuis teisiti märganuks kellegi valvas silm Paides nii operatiivselt fashismi ilmingut, et teatada sellest „kuhu vaja“? Jääb üksnes imestada kiirust, millega sõnum Moskva organitest ajakirjaniku küsimusena tagasi põrgatati.

Ma ei soovi külvata paanikat. Ent meil tasub oma tegudele ja väljaütlemistele rohkem tähelepanu pöörata, et tühjast ei tuleks jama. Samuti loodan väga, et sisejulgeoleku eest vastutavad struktuurid ei jätaks kahe silma vahele ka unisemana tunduvaid kante. Halba üllatust pole kellelegi vaja.

Maavanem kui armeeta operetikindral

Värskelt riigitüüri juurde saanud sotsid hellitavad Väätsa vallavanem Lauri Läänemetsa suu läbi nädalataguses Järva Teatajas pakutud ideed, et eelolevate riigikogu valimiste järel on poliitiline maastik küps riigireformi algatamiseks koos maakondliku omavalitsustasandi taastamisega ja rahvas saaks taas maavanema valida.

Maavanema praegune ülesanne on vabariigi valitsuse seadusest tulenevalt tagada maakonna tasakaalustatud areng, olla omavalitsuste järelvalvajaks, riigi esindajaks ja riigiasutuste töö koordinaatoriks. Institutsioonil puudub reaalne võim ja vahendid maakonna arengusuundade määramisel.

Riik ootab oma kubernerilt Toompealt lähtuva poliitika kohalikele selgeks tegemist. Omavalitsused eeldavad vanade mälestuste najal jällegi, et maavanem aitab kaitsta pealinnas kohalikke huve. Mõlemat ootust korraga täita pole võimalik.

Olukorras, kus tulevikuvõtmes rääkides võiks Järvamaal olla üks-kaks omavalitsust, on maavanema rolli muutumas veelgi hägusemaks ja arutelu tulevikuperspektiivi osas kindlasti tervitatav.

Iseenesest pole sotside idees midagi uut. Muistsetel Lembitu aegadel oli maavanem kogukonna toel kohalik juht, ülik, kui soovite kuningas. Eesti vabariigi sündides loodi sajandi eest rahvusromantilise nimega maavanema ametikoht, mis esmalt oli valitav, kuid 30ndatel aastatel maakonnaomavalitsused likvideeriti ja maavanematest said keskvõimu esindajad.

Sama kordus Eesti iseseisvuse taastamisel. 25 aastat tagasi asendati täitevkomiteed maavalitsustega ning maavanema kui maakonna sisulise juhi ja vaimse liidri valis kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev volikogu. 90.ndatel taandati maakonna juhi staatus riigi poolt määratavaks kuberneriks, ehk kindraliks, kellelt oli võetud tema armee.

Meenutame, et maavanemast kui maakonna tasakaalustatud arengu eest vastutavast ametnikust polnud erilist abi, kui jäime ilma tükist naabermaakonnaga liitunud põlisest Järvamaast või kui riigiasutused kukkusid sulgema maakondlikke kontoreid ja nelja regionaalseid tõmbekeskusi looma.

Esimene kaasaegne Järva maavanem Arvo Sarapuu, sai olla järvamaalaste mandaadiga valitud kohalik juht, kui sama tiitliga riigi esindaja maakonnas. 1998. aastal konkureeris maavanema kohale kaks inimest. Tulises konkurentsis sai kaalukeeleks maakonna omavalitsusjuhtide hääletus, kes eelistasid ühte endi seast ehk toonast Türi linnapead Theo Aasat.

Hiljem on koalitsioonierakonnad Toompea kuluaarides maavanema kohad eelnevalt ära jaganud. Üllar Vahtramäe. kui Tiina Oraste kandidaadi toomine Järvamaa omavalitsusliidu ette kooskõlastuseks oli juba formaalsus.

Praegu ametisolevatest 15st maavanematest kuulub 14 reformierakonda või IRLi. Parteitu on paberite järgi vaid üks maavanem. Nii on paratamatult maavanemale külge kleepunud silt poliitilisest seltsielu tegelasest, kelle roll on parandada maakonnas koduerakonna positsioone ja valimistel olla häältemagnet.

Maavanema koht, kui hüppelaud riigikogusse kinnistus erakonna kontorite jaoks 2003. aastal, kui 15 maavanemast kandideeris parlamenti kaheksa, neist kuus edukalt. Seitsmes sai põgusalt olla asendusliige.

Sealt edasi on vaid üksikud maavanemad üle Eesti  pääsenud parteipiletist või kohustusest kandideerida valimistel oma erakonna eest. Nii on lootus, et Järvamaa saab endale lähitulevikus erakondadeülese kodumaakonna patrioodist maavanema, on üsna sinisilmne.

Sügisel saab otsa praeguse Järva maavanema ametiaeg. Viimastel aastatel on kuluaarides Reformierakonna Järvamaa juhist Kristjan Kõljalast, kui järgmisest maavanemast räägitud palju. Koigi vallavanem Kõljalg on pikalt hoogu võtnud, et murda riigikogusse ning maavanema positsioon oleks abiks, kuigi praegune Järvamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimehe koht pole teps kehvem hüppelaud.

Et reformierakonna käes on maavanema kohti piisavalt, on sotsidel praeguse riigivalitsemise tava juures täielik õigus nõutada Järva maavanema koht endale. Oleks tore, kui kandidaate kaalutaks hoolikalt ja erakondlike eesmärkide kõrval ei unustataks ka Järvamaale lootusekiire andmist.

Kuigi ilmselt järvakate eelistus oleks kohalik inimene, oli meie jaoks veel tundmatu Lauri Läänemetsa nädalatagust Järva Teatajas avaldatud mõtisklust teemal milline peaks olema järgmine Järva maavanem raske võtta kuidagi teisiti potentsiaalse maavanema tutvustusena.

Kui just SDE juhatuse liikme arvamusloo siht polnud anda riigireformi käivitamise ideega ultimaatum värskele koalitsioonipartnerile. Reformirakond on teadupoolest aastaid jäigalt olnud vastu halduskorralduslikele reformidele ja soovimatus sellest lahti öelda võib nõrgestada nende positsioone püsida sadulas ka peale eelolevaid riigikogu valimisi.