Värskelt riigitüüri juurde saanud sotsid hellitavad Väätsa vallavanem Lauri Läänemetsa suu läbi nädalataguses Järva Teatajas pakutud ideed, et eelolevate riigikogu valimiste järel on poliitiline maastik küps riigireformi algatamiseks koos maakondliku omavalitsustasandi taastamisega ja rahvas saaks taas maavanema valida.
Maavanema praegune ülesanne on vabariigi valitsuse seadusest tulenevalt tagada maakonna tasakaalustatud areng, olla omavalitsuste järelvalvajaks, riigi esindajaks ja riigiasutuste töö koordinaatoriks. Institutsioonil puudub reaalne võim ja vahendid maakonna arengusuundade määramisel.
Riik ootab oma kubernerilt Toompealt lähtuva poliitika kohalikele selgeks tegemist. Omavalitsused eeldavad vanade mälestuste najal jällegi, et maavanem aitab kaitsta pealinnas kohalikke huve. Mõlemat ootust korraga täita pole võimalik.
Olukorras, kus tulevikuvõtmes rääkides võiks Järvamaal olla üks-kaks omavalitsust, on maavanema rolli muutumas veelgi hägusemaks ja arutelu tulevikuperspektiivi osas kindlasti tervitatav.
Iseenesest pole sotside idees midagi uut. Muistsetel Lembitu aegadel oli maavanem kogukonna toel kohalik juht, ülik, kui soovite kuningas. Eesti vabariigi sündides loodi sajandi eest rahvusromantilise nimega maavanema ametikoht, mis esmalt oli valitav, kuid 30ndatel aastatel maakonnaomavalitsused likvideeriti ja maavanematest said keskvõimu esindajad.
Sama kordus Eesti iseseisvuse taastamisel. 25 aastat tagasi asendati täitevkomiteed maavalitsustega ning maavanema kui maakonna sisulise juhi ja vaimse liidri valis kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev volikogu. 90.ndatel taandati maakonna juhi staatus riigi poolt määratavaks kuberneriks, ehk kindraliks, kellelt oli võetud tema armee.
Meenutame, et maavanemast kui maakonna tasakaalustatud arengu eest vastutavast ametnikust polnud erilist abi, kui jäime ilma tükist naabermaakonnaga liitunud põlisest Järvamaast või kui riigiasutused kukkusid sulgema maakondlikke kontoreid ja nelja regionaalseid tõmbekeskusi looma.
Esimene kaasaegne Järva maavanem Arvo Sarapuu, sai olla järvamaalaste mandaadiga valitud kohalik juht, kui sama tiitliga riigi esindaja maakonnas. 1998. aastal konkureeris maavanema kohale kaks inimest. Tulises konkurentsis sai kaalukeeleks maakonna omavalitsusjuhtide hääletus, kes eelistasid ühte endi seast ehk toonast Türi linnapead Theo Aasat.
Hiljem on koalitsioonierakonnad Toompea kuluaarides maavanema kohad eelnevalt ära jaganud. Üllar Vahtramäe. kui Tiina Oraste kandidaadi toomine Järvamaa omavalitsusliidu ette kooskõlastuseks oli juba formaalsus.
Praegu ametisolevatest 15st maavanematest kuulub 14 reformierakonda või IRLi. Parteitu on paberite järgi vaid üks maavanem. Nii on paratamatult maavanemale külge kleepunud silt poliitilisest seltsielu tegelasest, kelle roll on parandada maakonnas koduerakonna positsioone ja valimistel olla häältemagnet.
Maavanema koht, kui hüppelaud riigikogusse kinnistus erakonna kontorite jaoks 2003. aastal, kui 15 maavanemast kandideeris parlamenti kaheksa, neist kuus edukalt. Seitsmes sai põgusalt olla asendusliige.
Sealt edasi on vaid üksikud maavanemad üle Eesti pääsenud parteipiletist või kohustusest kandideerida valimistel oma erakonna eest. Nii on lootus, et Järvamaa saab endale lähitulevikus erakondadeülese kodumaakonna patrioodist maavanema, on üsna sinisilmne.
Sügisel saab otsa praeguse Järva maavanema ametiaeg. Viimastel aastatel on kuluaarides Reformierakonna Järvamaa juhist Kristjan Kõljalast, kui järgmisest maavanemast räägitud palju. Koigi vallavanem Kõljalg on pikalt hoogu võtnud, et murda riigikogusse ning maavanema positsioon oleks abiks, kuigi praegune Järvamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimehe koht pole teps kehvem hüppelaud.
Et reformierakonna käes on maavanema kohti piisavalt, on sotsidel praeguse riigivalitsemise tava juures täielik õigus nõutada Järva maavanema koht endale. Oleks tore, kui kandidaate kaalutaks hoolikalt ja erakondlike eesmärkide kõrval ei unustataks ka Järvamaale lootusekiire andmist.
Kuigi ilmselt järvakate eelistus oleks kohalik inimene, oli meie jaoks veel tundmatu Lauri Läänemetsa nädalatagust Järva Teatajas avaldatud mõtisklust teemal milline peaks olema järgmine Järva maavanem raske võtta kuidagi teisiti potentsiaalse maavanema tutvustusena.
Kui just SDE juhatuse liikme arvamusloo siht polnud anda riigireformi käivitamise ideega ultimaatum värskele koalitsioonipartnerile. Reformirakond on teadupoolest aastaid jäigalt olnud vastu halduskorralduslikele reformidele ja soovimatus sellest lahti öelda võib nõrgestada nende positsioone püsida sadulas ka peale eelolevaid riigikogu valimisi.
Maavanema praegune ülesanne on vabariigi valitsuse seadusest tulenevalt tagada maakonna tasakaalustatud areng, olla omavalitsuste järelvalvajaks, riigi esindajaks ja riigiasutuste töö koordinaatoriks. Institutsioonil puudub reaalne võim ja vahendid maakonna arengusuundade määramisel.
Riik ootab oma kubernerilt Toompealt lähtuva poliitika kohalikele selgeks tegemist. Omavalitsused eeldavad vanade mälestuste najal jällegi, et maavanem aitab kaitsta pealinnas kohalikke huve. Mõlemat ootust korraga täita pole võimalik.
Olukorras, kus tulevikuvõtmes rääkides võiks Järvamaal olla üks-kaks omavalitsust, on maavanema rolli muutumas veelgi hägusemaks ja arutelu tulevikuperspektiivi osas kindlasti tervitatav.
Iseenesest pole sotside idees midagi uut. Muistsetel Lembitu aegadel oli maavanem kogukonna toel kohalik juht, ülik, kui soovite kuningas. Eesti vabariigi sündides loodi sajandi eest rahvusromantilise nimega maavanema ametikoht, mis esmalt oli valitav, kuid 30ndatel aastatel maakonnaomavalitsused likvideeriti ja maavanematest said keskvõimu esindajad.
Sama kordus Eesti iseseisvuse taastamisel. 25 aastat tagasi asendati täitevkomiteed maavalitsustega ning maavanema kui maakonna sisulise juhi ja vaimse liidri valis kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev volikogu. 90.ndatel taandati maakonna juhi staatus riigi poolt määratavaks kuberneriks, ehk kindraliks, kellelt oli võetud tema armee.
Meenutame, et maavanemast kui maakonna tasakaalustatud arengu eest vastutavast ametnikust polnud erilist abi, kui jäime ilma tükist naabermaakonnaga liitunud põlisest Järvamaast või kui riigiasutused kukkusid sulgema maakondlikke kontoreid ja nelja regionaalseid tõmbekeskusi looma.
Esimene kaasaegne Järva maavanem Arvo Sarapuu, sai olla järvamaalaste mandaadiga valitud kohalik juht, kui sama tiitliga riigi esindaja maakonnas. 1998. aastal konkureeris maavanema kohale kaks inimest. Tulises konkurentsis sai kaalukeeleks maakonna omavalitsusjuhtide hääletus, kes eelistasid ühte endi seast ehk toonast Türi linnapead Theo Aasat.
Hiljem on koalitsioonierakonnad Toompea kuluaarides maavanema kohad eelnevalt ära jaganud. Üllar Vahtramäe. kui Tiina Oraste kandidaadi toomine Järvamaa omavalitsusliidu ette kooskõlastuseks oli juba formaalsus.
Praegu ametisolevatest 15st maavanematest kuulub 14 reformierakonda või IRLi. Parteitu on paberite järgi vaid üks maavanem. Nii on paratamatult maavanemale külge kleepunud silt poliitilisest seltsielu tegelasest, kelle roll on parandada maakonnas koduerakonna positsioone ja valimistel olla häältemagnet.
Maavanema koht, kui hüppelaud riigikogusse kinnistus erakonna kontorite jaoks 2003. aastal, kui 15 maavanemast kandideeris parlamenti kaheksa, neist kuus edukalt. Seitsmes sai põgusalt olla asendusliige.
Sealt edasi on vaid üksikud maavanemad üle Eesti pääsenud parteipiletist või kohustusest kandideerida valimistel oma erakonna eest. Nii on lootus, et Järvamaa saab endale lähitulevikus erakondadeülese kodumaakonna patrioodist maavanema, on üsna sinisilmne.
Sügisel saab otsa praeguse Järva maavanema ametiaeg. Viimastel aastatel on kuluaarides Reformierakonna Järvamaa juhist Kristjan Kõljalast, kui järgmisest maavanemast räägitud palju. Koigi vallavanem Kõljalg on pikalt hoogu võtnud, et murda riigikogusse ning maavanema positsioon oleks abiks, kuigi praegune Järvamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimehe koht pole teps kehvem hüppelaud.
Et reformierakonna käes on maavanema kohti piisavalt, on sotsidel praeguse riigivalitsemise tava juures täielik õigus nõutada Järva maavanema koht endale. Oleks tore, kui kandidaate kaalutaks hoolikalt ja erakondlike eesmärkide kõrval ei unustataks ka Järvamaale lootusekiire andmist.
Kuigi ilmselt järvakate eelistus oleks kohalik inimene, oli meie jaoks veel tundmatu Lauri Läänemetsa nädalatagust Järva Teatajas avaldatud mõtisklust teemal milline peaks olema järgmine Järva maavanem raske võtta kuidagi teisiti potentsiaalse maavanema tutvustusena.
Kui just SDE juhatuse liikme arvamusloo siht polnud anda riigireformi käivitamise ideega ultimaatum värskele koalitsioonipartnerile. Reformirakond on teadupoolest aastaid jäigalt olnud vastu halduskorralduslikele reformidele ja soovimatus sellest lahti öelda võib nõrgestada nende positsioone püsida sadulas ka peale eelolevaid riigikogu valimisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar