Rissttuulest sasitud emotsioonid esilinastuselt

Tulin just CC plazast filmi Risttuules esilinastuselt. Halastamatult tõetruud 82 minutit meie rahva kannatustest ja riigi saatusest läbi ühe lõhki kistud ja porri paisatud Eesti pere traagilise narratiivi. Lugu rullub lahti läbi noore pereema kirjade oma armastatud mehele. Film pilt annab toonase õhustiku ja emotsioonid edasi karmilt ja ülepakutud teatraalsuseta, ilmselt täpselt nii nagu see tegelikkuses olidki.

Küüditamisest on ennegi filme tehtud nagu on filmiloojad varemalt katsetanud mustvalget pilti ja tardunud osalistega filmikeelt. Konkreetse loo puhul suurele linale kuvatud must-valget, hetkesse takerdunud nukrus ja jõuetu valu ei jäta kedagi puudutamata. Ent seda mõistab ilmselt paremini rahvas, kes selle ise ajaloos üle on elanud.

Isad kuklalasuga tapetud, emad Siberis kolhoosiesimehe poolt vägistatud, lapsed karmis kliimas haigustese või nälga surnud... Kas saab olla alistunutel suuremat alandust?
Toonased eurooplased arvasid, et XX sajandil pole selline kurjus ja häving võimalik. Ikkagi tsiviliseeritud maailm! Miks keegi politseid ei kutsunud küsisid nad lihtsameelselt.

Ka täna ahmivad paljud Ukraina sündmuste valguses õhku, et mis mõttes? XXI sajandil ju nii ei tehta!!! Aga see sama kurjus on Idas endiselt alles ja enam sugugi mitte uinununa, arvaku maailm sajandite või milleeniumite vahetumisest mida iganes.

Filmiloojate kiituseks pean mainima, et ekraanil ei märganud ma pea ühtegi tuttavat ega tuntud nägu. Nagu oleks pööningult leidnud hoolikalt peidetud pildialbumi unustusehõlma vajunud nägudega.

Kaamera siuglemine hetkesse tardunud inimeste vahel lõi mulje nagu filmivaataja ise oleks oma keha hüljanud ja omandanud võime vaimuna ruudulauale paigutatud malendite vahel liikuda. Filmi lõpus hõõrusid inimesed pimedas saalis samasuguste, ekraanilt peegelduvate tardunud varjudena silmi, ilmselgelt niiskeid.
Andke filmi loojad andeks, et ma ei tulnud esilinastusele järgnenud vastuvõtule, kuigi tiitritest oma nime tänatute seast leida oli südantsoojendav. Järelikult sai õigel ajal õigele asjale õlg alla pandud. Kuid kinost koos teiste vaikijatega tänavale astudes muretuid ja rõõmsaid inimesi linna õhtusäras vadistamas nähes tekkis tahtmine pisut oma mõtetega kahekesi olla.

Olen nõus, et seda lugu sünnib noortele näidata õppefilmina, et vahest lihtsakoeliselt käsitletud ajalugu saaks mitmekihilisema ja isiklikumat laadi tähenduse. Et mõista, et tänane muretu päev ja vabadus olla ning teha mida hing ihkab, ei pruugi olla iseenesestmõistetav ja igavene.