Eesti Aiakese noppimata viljad

Võimalik, et Eesti Aiakese külas raskest tuberkuloosist paranev kirjanik Anton Hansen Tammsaare aimas hommikul maja trepilt mäenõlvu palistavatele kaasmaalaste talude karjamaadele avanevat imelist vaadet nautides ette, et sajand hiljem on see idüll jäädavalt kadunud.

Esto Sadokis ajal, mil buldooserid alles radu sisse lükkasid.

Täna laiuvad aasadel, kust järvamaalaste hingelaadi klassikaks kirjutanud sulemees ammutas inspiratsiooni lühijutu „Poiss ja liblikas“ tarvis murdmaarajad, slaalomitrassid, suusahüppetorn ja kihab olümpiaküla melu.

Tammsaare jutustus kirjeldab kuidas oma mõtlematuses liblikat taga ajades tallas loodust armastav poiss puruks kõik tema teele jäävad lilled. Sarnaselt talitas üle kümne aasta tagasi sinnakanti puhkusele sattudes Venemaa president Vladimir Putin Peter I kombel kanda maasse lüües, et maaliline küla olümpialinnaks muuta.

Roosa pere talust sai slaalomirada. Obermannide karjamaal kõrgub suusahüppetorn, mille jalamil peeti reedel suurejooneline mängude avatseremoonia. Nii võisid minu Kaukaasia sõdade järel Venemaale väljarännanud ning läinud sajandi 20ndatel tagasi pöördunud ja Järvamaale asunud sugulaste järglased olümpiamängude avamist vaadata hoopis kodusema pilguga. Küll maailm on ikka väike.

Ilma naljata võib öelda, et Venemaa võimsuse tõestuseks kosmiliste summade eest, mida võib võrrelda Eesti 10 aasta riigieelarvega, loodud olümpiamuinasjutt on rajatud eestlaste maadele. 127 aastat tagasi kodumaalt parema elu otsingutele rännanute poolt Krasnaja Poljana serve asutatud Eesti Aiakese külas võisteldakse kõigil olümpiamängude suusaaladel ja asub sportlasi majutav olümpiaküla.

Ka Adleris ehitatud uisustaadionid asuvad kunagistel kaasmaalastele kuulunud maadel. Tasub meenutada, et veel 100 aasta eest oli Sotshi linnakodanikest eestlased venelaste, kreeklaste ja armeenlaste järel suuruselt neljas etniline grupp.

Ent ajaloo keerdkäike arvestades ei maksa unustada ka, et Eesti Aiake ja mitmed eestlaste külad tekkisid Kaukaasiasse pärast veriseid sõdu, mille tulemusena Vene tsaaririik hävitas tšerkessidest põlisrahva. Vähesed pääsesid mägedesse pakku ja pagulusse. Viljakaid maad asutati mujalt ümberasunud kolonialisidega.

Kaasajal on ajalugu mõneti kordunud ja sedapuhku on suurriiklike ambitsioonide teerulli alla jäänud Eesti Aiake ja sealsed eestlased. Küla ise jäi küll puutumata, kuid karja-, heina ja põllumaad tuli vaidlemata loovutada riigile ja vana küla ümber ehitati linna mõõtu suusakuurort. Maade eest saadud kompensatsiooni eest kolisid paljud mujale ja eestlaste järeltulijaid on kohapeal jäänud hõredamaks.

On peaminister Andrus Ansipi osalemisega olümpia avatseremoonial kuidas on aga kohalike eestlaste jaoks on kodumaa tähelepanu ja kohalolu neil päevil väga oluline. Kahel olümpiaeelsel suvel sealkandis käinuna tean, kuidas olümpiapalavikus suurehtus seda kanti on räsinud. Teadmine, et neid pole unustatud hoiab eestlust sellel maalapil veel elus.

Erinevalt tšerkessidest, kelle mainimist olümpia ametlikus kontekstis välditakse, on kohalikud eestlased olümpia ettevalmistusega tihedalt seotud. Punasel lagedal sündinud Jüri Reiljan juhtis Venemaa regioonide aseministrina ja läinud novembrist ehitus- ja elamumajandusministri asetäitjana olümpiarajatiste ehitamist. Tema isa Ugo on kohaliku eesti vaimu kehastus.

Eestlasi leiab mitmete kohalike ehitusettevõtete juhtkonnast aga ka keskkonnakaitsjate leerist, kes protestisid looduskaitse all olnud piirkonna ohverdamise vastu. Kolmel suvel osalesid üliõpilased Eestist, mõned ka Järvamaalt, ehitusmalevlastena Adler-Eesti-Aiakese raudtee ehitusel.

Ent nii nagu Sotshis müüdavas turismiteatmikus mainitakse põgusalt Tammsaare majamuuseumit lisades, et tuntud on kirjanik vaid eestlaste endi hulgas, nii ei lase Vene riigi hiilgust sümboliseerivad olümpiamängud märgata eestlaste rolli rohkem, kui on lugeda Eesti Aiakese peatänava nimest - Estonskaja.

Eelneva taustal on kahju, et arvestades meie talispordialade hetkesisu, pole Eesti sportlastel kohalike kaasmaalase kaasaleamisest palju abi. Eesti Aiakeses on suurimad shansid poodiumikohti võtta Kanada eest suustataval väliseestlasel Lenny Väljasel. Mis saaks veelgi sümboolsemalt ja ilmekamalt kokku võtta meie rahva keerulist saatust?

Aga lootma peab. Sestap hoian viimase hetkeni pöialt, et lisaks duubelvetsupottidele ja Grete Gaimi kontaktläätsedele tekitab meis elevust ka Eesti sportlaste „koduseinte“ toel sooritatud eneseületus.

Äkki siiski keegi ulatab noppima Eesti Aiakese kirkamaid vilju? Nagu praegu Eesti Aiakeses viibiv teine Vargeamäe kandi mees Jaak Mae märkis, on tingimused sportlastele ideaalsed.

10. veebruar 2014