Kas arvamusfestivali Eesti Mõte jõuab valitsusse?

Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb Eesti elanikond 2040. aastaks 125 000 inimese võrra ja Järvamaale jääb kolmandik praegusest ehk 21 000 inimest. Äratuskell on helisenud: prognoos saab reaalsuseks, kui vanker veereb praegust rada pidi ja me midagi ette ei võta.

Kui mõned aastad tagasi Võrumaa Misso vald kutsus inimesi maale elama, peeti seda avantüristlikuks katseks jõge teistpidi voolama panna. Vald pakkus elamiseks tühjaks jäänud talusid ja abistas uusasukaid sisseseadmisel ja kohanemisel. Misso saavutas soovitu, sest mitte kõik inimesed ei taha elada linnas ja otsivad oma lastele rahulikku ja looduslähedast elukeskkonda.

Õigupoolest saavutas mõne aasta eest ilma suurema meediakärata sarnase tulemuse minu kodukandis Esna, Vodja ja Põhjaka mõisa omandanud Hannes Tammjärv. Esmalt mõisadele eluvaimu sisse puhuma tulnud noored inimesed said julgustust ja tuge jääda peredega paikseks ja elatavad end täna väikeettevõtlusega.

Roosna-Alliku vald sai üle Eesti kuulsaks, kui müüs Viisu külas nagu sooje saiu majatäie kortereid ühe euroga tükist. Aastaid tühjana seisnud maja korda tegemine võtab aega ja raha ning tahet ühiselt pingutada. Skeptikud kahtlevad, kas uutel omanike tuhin niikaua kestab? Vald on neile nõu ja jõuga abis ja usub, et ettevõtmine õnnestub.

Paari nädala eest mõlgutati Türi vallas kas ja kuidas oleks võimalik peresid ning ettevõtlikke inimesi suurtest linnadest Türi valda elama meelitada.

Minu koduvald Kareda, mida mitmed kohalikud omavalitsustegelased on varjamatult nimetanud väikseks ja mõttetuks, on ometi ainsana suutnud selle aasta 2 kuuga ealnikonda kasvatada, samal ajal kui kõik teised omavalitsused on rahvast kaotanud.

Üksikud näited maad taashõivavatest pioneeridest on tõestuseks, et ka suurtest linnadest eemal on elu võimalik ja hullud ideed ja algatused annavad lokaalseid tulemusi. Ent suures plaanis ei suuda nad kahjuks mõjutada üldist väljarännet, kui riik läbimõeldud hoobadega seda ei pidurda. Minejaid on kordades rohkem kui tulijaid.

Eesti kontekstis on Järvamaal ideaalne asukoht, kust igasse riigi nurka on sarnane vahemaa. Suured tootmis- ja logistikaettevõtted kaaluks Järvamaale kanna kinnitamist, kui siin oleks piisavalt potentsiaalseid töötajaid. Inimesed jälle tuleksid siia, kui maakonnas oleks pakkuda piisavalt hästi tasustatud tööd.

Nokk kinni, saba lahti. Tekkinud on surnud ring, kust ettevõtjad, omavalitsused, ammugi inimesed omal jõul läbi ei murra. Üksi haldusreformiga riigis elujärge ei paranda. Tarvis on riiklikult läbimõeldud toetusmeetmeid, mis soodustavad mitte ainult elustiiliettevõtete teket, vaid suurte sadadele inimestele tööd andvate firmade kanna kinnitamist.

Paidesse mullusele arvamusfestivalile söendasid Eesti Mõtte üle arutlema tulla üksnes kaks erakonna esimeest. Sotse juhtiv paidekas Sven Mikser nimetas toona massilist väljarännet ning külade tühjenemist suureks probleemiks, millele vastu seismine peab saama prioriteediks.

IRLi esimees Urmas Reinsalu, keda Marju Lauristin on tabavalt nimetanud nooreks inimeseks, kes räägib nagu Ivan Orav, maadles Mikserile vastu arvudega, mis seda teemat võimalikult tühisena näitaksid. Selle valguses tahan täna küsida lahkuvalt kaitsemisitrilt: ”Mis kasu on Eestile kaitsevõimele 44 tanki soetamisest, kui tankistid Soomes või Norras traktoristidena töötavad?”

Kas Toompea poliitikud uues võimukoalitsioonis on lõpuks valmis tunnistama, et haritud ja tööealiste inimeste pidurdamatu väljavool riigist ei ole mitte edulugu, vaid Eesti riigi tragöödia, et mitte öelda suurem oht riigi püsimisele kui ettearvamatu naaber?

Mitmed targad pead on hoiatavalt lohutanud, et Eesti maad on nii head, et kui me ise ei taha seda asustada, siis vaevalt need tühjaks jäävad. Iseasi, kas me enam siis eesti keelt kuuleme.

Neil päevil võtab Reformierakonnast ja sotsidest moodustuv uus valitsus üle riigi juhtimise. Peaministrikohast loobunud Siim Kallas soovis uude koalitsiooni arvamusfestivali vaimu, mida lubatakse ka ilma temata edasi kanda.

Nii nagu inimesed lähevad ära paremat elu otsides, tulevad nad Eestisse tagasi siis, kui siin on tööd ja väärilist palka. Jutt meie kaunist loodusest, värskest õhust ja turvalisest keskkonnast ei maksa seni midagi.

Olen tüdinud riigi kõige kõrgemal tasemel lausutud jõuetust vabandusest, et tühja sellest, et tuhanded inimesed otsutavad lahkuda, ehk tulevad nad kunagi tagasi. Tänase mõtteviisi jätkudes ei nad tule. Minekut on kaalutud pikalt ja kibedusega ning alles võõrsil kogetakse, mis tähendab ühiskonna hoolivus ja elamisväärne elu.

Riigil, omavalitsustel ja ettevõtjatel koos ühiskonnaga on vaja aktiivselt otsida sisulisi lahendusi ja meetmeid. Täna peaminisriks vannutatud Taavi Rõivas ütles, et riigi edu peab jõudma iga kodanikuni. See annab lootust, et eelarvetasakaalu kummardav statistilise heaolu valitsus asendub sotsiaalselt sidusa valitsusega. Ilma irooniata.