Aastas on 365 naistepäeva, küllap ka meestepäeva

Eesti rahvaarvust üle poole moodustavad naised. Ent kui vaatame naiste osakaalu ühiskonna asjade suunamisel kasvõi riigikogu ja valitsuse näitel, siis leiame kõrgeimast esinduskogust vaid 20 protsenti naisi. Valitsuse koosseisus on praegu vaid üks naine.

Põhjamaades, kellega me tihti ennast võrrelda armastame, on naiste aktiivsus ühiskondlikus elus oluliselt kõrgem ja parlamendis on naiste osakaal 40 protsendi ringis. Isegi islamistlikus Jordaanias, kus naise roll meie arusaamadest veelgi enam erineb, on riigi esinduskogus naistele eraldatud 150st kohast 15.

Põhjamaades pole aktiivsete naiste hulk punnitatud proportsioon, vaid loomulik osa demokraatlikust elukorraldusest, kus inimesed sõltumata soost tunnevad vajadust poliitilises elus kaasa rääkida ja nende sõnumid kõnetavad valijaid.

Meie naabrid soomlastel, lätlastel ja leedulastel on ette näidata säravad ning väärikaid naispresidente ja Balti naabritel ka peaministreid. Eestil on kõrvale seada küll riigikogu esimees, aseesimees ja pooled eurosaadikud, kuid ikkagi ei anna see võrdväärset mõõtu välja.

Kaasaegse Euroopa ülesehituse üheks nurgakiviks on sugudevaheline võrdõiguslikkus, mille poole püüeldakse igas eluvaldkonnas. Paraku peavad statistika austajad tõdema, et Eesti on soolist võrdsust ilmestavate näitajate poolest viimastel aastatel teinud pigem tagasiminekut.

Eesti poliitmaastik on karm, kus oma koha eest päikese all võideldakse küünte ja hammastega. Küllap ei ole naised harjunud selle pidevalt erutunud kukepoksijate retoorikaga, millega meeskolleegid omavahel suhtlevad.

Piisab kui meenutada, kuis rahandusminister Jürgen Ligi avalikult ärritus arvamust avaldada söendanud erakonnakaaslase Kaja Kallase peale turtsatades, et tal on tavaliselt vaid suured ilusad silmad ja kinnine suu.

Macholik käitumine reedab põlgavat suhtumist naistesse, mis ei tee au ühelegi härrasmehele. Laiemas plaanis aga sobib iseloomustama seda, kuidas paljude poliitikute seas arvestatakse soost sõltumata teiste inimeste ja nende arvamusega.

Kalestunud ja arrogantse poliitilise suuna kõrvale saavad just naised tuua tasakaalukamat ja pehmemat sõnakasutust, kui soovite, siis teist suhtluskultuuri.

Paradoksaalsel kombel aga ei vali suurem osa naisvalijatest oma sookaaslasi, vaid usaldavad enda eest kõnelema mehi. Kui vaadata valimistulemusi, siis riigikogu valimisel kogusid muljetavaldava häältesaagi naiskandidaatidest üksikud.

Kaasaegse maailma üks tugevaimaid naispoliitikuid Margaret Thatcher suutis küll tõusta Briti peaministriks, kuid ei suutnud pälvida sookaaslaste tugevat toetust. Sama risk on igal teisel naispoliitikul.

Praegust olukorda ei saa tasakaalukamaks muuta käskude keeldude ega kvootide kehtestamisega. Seda olukurda saavad ennekõike muuta naised ise ennast inimese ja isiksusena maksma pannes. See tähendab nende aktiivsemat sekkumist aruteludesse ja paremate argumentide esitamist, kuni tekkib autoriteet ja sellega koos inimeste tunnustus.

Kindlasti ei saa see olema kerge, sest meie maanurgas kehtivad konservatiivsed mõttemallid on juurdunud inimestesse aastasadade jooksul. Nende muutmine käib kohati visadusega, mis on võrdne tilkhaaval kivisse augu uuristamisega.

Kui edumeelsem osa maailmast on naiste toomisega ühiskondliku elu keskkpunkti tegelenud viimased 100 aasta ja rohkemgi, siis meie pole kogu aeg nii järjepidevad olnud. Ent miski peale meie endi, ei takista seda vahet tagasi tegemast.

Õigupoolest ei peaks valija tulevikus sedelit urni laste kaaluma kas ta hääletab naise või mehe poolt, vaid selle poolt mõtted ja teod on rohkem meeltmööda. Võibolla on mõnigi kord meie liiga karuse poliitika taga ülemääraselt meesotsustusi ning liiga vähe naiselikku vaistu ja ettenägelikkust.

3. märts 2014