Venemaa unistab globaalsest Slaavi impeeriumist

Krimmis kulmineeruvad sündmused ei ole otsustava tähtsusega üksnes Ukraina riigi püsimise seisukohalt, vaid on kujunenud kristliku taustaga Lääne ja Ida mõtteviisi globaalseks jõukatsumiseks.

Kaude võib Ukrainas möödunud aasta lõpus tuure kogunud ja veebruaris lahvatanud Lääne ja Ida konflikti juuri otsida 1600 aasta tagant, kui Rooma impeerium lagunes kaheks. (Lääne-)Rooma keisririigi pärand pani aluse tänasele euroopalikule mõtteviisile ja väärtustele, millele tugineb Euroopa Liit, USA, Kanada ja Austraalia.

Seevastu Ida-Rooma ehk Bütsantsi keisririik, mis püsis kristliku ja peale suruva islmaistliku maailma piiril kuni XV sajandini, väärtustas diplomaatias jäika joont, mille tööriistadeks oli salakavalus, sõnamurdlikus, naabrite omavahel tülli ajamine ning oma hiilguse ja mõjuvõimu demonstreerimine.

Üle tuhande aasta tagasi jõudis Bütsantsi keisririigist Venemaale ortodoksne ristiusk ja koos sellega riigi valitsemise kultuur, mille järjepidevust on rõhutanud paljud Vene juhtid läbi aegade tänapäevani.

Üsna selgepiirilisemalt joonistub välja Venemaa praegune siht likvideerida XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof ehk taastada impeerium oma hiilgeaegade piirides ning nihutada oma mõjuvõimu piire võimalikult kaugele. Kui ei saa heaga, ehk endisi liiduvabariike esmalt SRÜsse ja seeläbi ühtsesse Euraasia tolliliitu kaasates, siis proovitakse eesmärk saavutada jõuga.

Praegu kasutatakse Venemaa laienemise ettekäändeks vene rahvusest inimeste õiguste kaitsmist väljaspool riigi piire. Juba on sellesse retoorikasse lisandumas vene keelt rääkivad inimeste kaitsmine. Silmas ei peeta üksnes lähemaid hõimurahvad, vaid kõik keelt valdavad inimesed sõltumata rahvusest.

Kaugel pole aeg, kus Venemaa võtab endale õigus rääkida kõigi etniliste slaavlaste nimel Balkanist Kesk-Euroopani. Eks kaitset vajavad 5 miljonit venelast Saksamaal, miks mitte ka miljonid teisel pool ookeani. Asjaosaliste endi käest muidugi seda ei küsita.

Asjata ei võrrelda Putinit Hitleriga. Venemaa praegusest käitumisest kumab sajandivanune rassiteooria, kus aarialased on asendunud slaavlastega, kel on väljavalitud rahvana õigus püss käes sekkuda kuhu iganes, valitseda kui mitte maailma, siis esialgu Euroopat. Kolmandast Reichist on maha kirjutatud ka propaganda kuldreegel, mida maailmale esitatakse – mida suurem vale seda usutavam.

Ütlus, kes valitseb Ukrainat, see valitseb Euroopat kõlab täna täpsemini kui kunagi varem. Müütilise slaavi riigi loomise idee taustal on määrava tähtsusega slaavlaste kuulsaima linna, iidse Vana-Vene riigi pealinna ja hälli, Kiievi tagasivõtmine. Seega on Krimm vaid samasugune testpolügon maailma reaktsioonide ja vastupanuvõime testimiseks nagu oli Gruusia kuus aastat tagasi.

Minu Krimm 1981. a. All paremal nurgas.

Näiliselt iseseisev ja diktaatorlik Valgevene on Venemaa käpa all. Ukraina oli kuni eelmise aasta oktoobrini vaikselt ja kindlalt libisemas sama teed. President Viktor Janukovitsi ülesanne oli Ukraina tüürimine Venemaa rüppe. Ukraina riigiaparaat oli läbi imbunud Vene riigi alamatest, kes agentidena töötasid selle nimel.

Ukraina sündmused on mudeliks kahe vastandliku mõtteviisi põrkumisest. Läänepoolsem osa riigist on katoliikliku taustaga ja hoiab Euroopa poole. Ortodoksne Ida- ja Lõuna-Ukraina tunneb sümpaatiat Venemaa vastu.

Liiga lihtsameelne on arvata, et ukrainlased üksi ilma kõrvalise abita neli kuud Kiievis Euroopast Vene rüppe keerata otsustanud türanniale vastu panid. Piisab, kui märgata, et kogu selle aja vältel oli opositsioonilisel Maidanil kümnetele tuhandetele inimestele kaetud rikkalik toidulaud, mis hinnanguliselt maksis 45 miljonit grivnat.

Esialgu on Venemaale arvestavat vastukaalu pakkumas USA. Euroopa riigipead räägivad esialgu paraku sama palju ja tegutsevad sama vähe kui 1938. aastal, mil Hitler alustas Euroopa südames saksakeelse vähemuse kaitsmise sildi all naaberriikide allaneelamist. Euroopa Liidu nõrkus on poliitline killustatus ja Venemaaga läbisaamisele rajatud majandus.

Maailmas käib globaalsete jõujoonte ümbermärkimine. Ukrainas elavate rahvaste ühtehoidmisest sõltub kas joon tõmmatakse piki Ukraina idapiiri, keset riiki või mööda läänepiiri. Krimmis ja Ida-Ukrainas toimuv näitab, et rajatav impeerium püsib brutaalsel jõul, kus teisitimõtlejad pekstakse vaikima ja muud rahvused tallatakse maha.

Eks öelnud Suurbritannia legendaarne peaminister Winston Churchill prohvetlikult, et tuleviku fasiste kutsutakse antifasistideks.

Ukraina sündmused tõendavad, et Venemaa naabritel ja nende naabritel on põhjust kokku hoida, et vältida ennustusmängu „Kes on järgmine?“ Venemaa on taaskord näidanud, et rahvusvahelised lepped ja kohustused on esimesel sobilikul juhul rikkumiseks ning neid ei takista diplomaatide näpuviibutused, vaid üksnes reaalne tugemam jõud.

„Хай живе вільна Україна“* hüüdis mu sõjaväekaaslane, kellega me koos keset Aserbaidzaani 1987. aastat ära saatsime. Sergei oli pärit Dnepropetrovskist, Ida-Ukrainast. Sestap usun, et ukraina elanikel on sõltumata kodusest keelest südikust suurte mängu sekkuda ja kaitsta riigi territoriaalset terviklikkust ning säästa maailma järjekordsest diktaatorist.

Praegu on Venemaa oluliselt nõrgem, kui välja paistab ja teda on võimalik peatada. Mõne aasta pärast kes teab. Ei tahaks, et mitu järgmist põlvkonda peab otsima lohutust ajaloost, mis näitab, et ükski impeerium ei püsi igavesti.

10. märts 2014