Omavalitsusi tuleb värskendada koos riigireformiga

President Toomas Hendrik Ilves heitis äsjases iseseisvuspäeval peetud kõnes poliitikutel ette kõhklusi riigis läbi viia suuri reforme. Üks markantseim näide on pikki aastaid kestnud suutmatus kokku leppida uues, Eestile optimaalses halduskorralduses.

Vabariigi aastapäeva eel juhtisid haldusreformi läbiviimise vajadusesele jõuliselt tähelepanu kunagised ministrid Raivo Vare, Jaak Leimann ja Jüri Raidla, kelle manifestiga on liitunud hulk ühiskonnategelasi.

Õigupoolest meenutab haldusreformist rääkimine juba vana armsat aga räbalaks kulunud plaati, mida iga paari aasta tagant ettevaatlikult grammofonile asetatakse ja seejärel taas riiulile tolmama tõstetakse. Takerdumise põhjuseks on enamasti poliitilised erimeelsused ja erakondade hirm potentsiaalseid valijaid kaotada. Pea igal aastal on ju valimised ja reitinguid jälgitakse hoolega.

Mõneti võib nii presidendi kui manifestantide avaldust võtta, kui jõulist toetust regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri riigikogule esitatud seaduseelnõule haldusreformi käivitamiseks. Ent teada on ka praeguse valitsuse juhtpartei sügavalt skeptiline hoiak, mida jõudis juba värskendada Andrus Ansipi järel peaministritoolile tüüriv Sim Kallas.

Ega Järvamaalgi selles küsimuses üksmeelset entusiasmi ole. Mäletame hästi, kui sügisestel valimistel debateerisid kõik Paide linnapeaks kandideerinud kohalikud liidrid õhinaga Paide rollist olla liitumiste eestvedaja. Mitmed vallad heitsid naabritele silma.

Tänaseks on Paide linnavõim oma hinnangutes muutunud väga sõnu valivaks ja teisedki maakonna omavalitsused on teema kalevi alla sokutanud. Rehmatakse käega, et küll seegi liitumistuhin Toompeal üle läheb täpselt nagu eelmisedki.

Ometi oleks Paidel ideaalne võimalus ennast maakonna liidrina kehtestada ja valitseva koalitsiooni baasil tegutsema asuda. Nende erakonnakaaslased juhivad paljusid potensiaalseid liitumise osalisi ja omadega on kergem jutule saada.

Järvamaale oleks hea Türi kõrvale Paide ümber teise suure tugeva omavalitsuse tekkimine, kuigi regionaalministri kava näeb veel võimalike vallakeskustena ette Koerut, Aravetet ja mõõndustega ehk Järva-Jaanit. Tundub nagu oleks tõmbekeskuste määramisel oluliseks kuhu inimesed poodi käivad.

Skeptikud ütlevad, et ega liitumine kohaliku elu edendamiseks raha juurde anna, sest seda napib drastiliselt alates masust, kui keskkvõim omavalitsuste tulubaasist suure ampsu omale haukas. Ka ei loo pelgalt uute piiridega kaartide joonistamine uut kvaliteeti.

Olen sellega päri. Ent usun, et suur omavalitsus suudab piirkonna elukeskkonda arendada efektiivsemalt kui mitu väikest. Täna käib omavalitsustes justkui võidurelvastumine, kus mõnekilomeetriste vahedega ehitatakse riigi ja Euroopa tõukefondide raha toel kalleid objekte unustades küsida kellele seda tehakse. Inimesi on ju maale jäänud vähe. 2013. aastaga lahkus Järvamaalt üle 900 inimest. Ma ei imesta, kui tänavu ja järgnevatel aastatel äravool sarnases tempos jätkub ning sellele faktile tuleb adekvaatselt näkku vaadata.

Nii jäävad hulga rajatisi paratamatult kahaneva elanikkonnaga omavalitsuse kaelale koormana, mis sööb halduskuluna suure osa eelarvest ega jäta vahendeid oluliste teenuste osutamiseks. Suurvald kaaluks ehitamise asemel ehk tõhusasse ühistranspordi panustamist, mis võimaldaks inimestele teenuste järele liikuda kuhu vaja.

Arvan, et siiski on praeguse kava järgi välja hõigatud liitumine poolik lahendus ja sellisel kujul 10 aastat hiljaks jäänud. Oleme 20 aastat ehitanud riiki Lääne-Euroopa mudeli järgi, kus on asusustustihedus on 10 korda suurem, kui meil. Aina enam on näha, et selleks luksuseks pole meil majanduslikku võimekust ja aus on tunnistada, et ei saa ka olema.

Äkki oleks nutikam joonduda hoopis Islandi järgi, kus territoorium üle kahe korra Eestist suurem ja rahvast neli korda vähem? Kus pikkade vahemaade ja looduslikelt raksete oludega eraldatud piirkondades inimesed saavad paljude asjadega hakkama kogukonnale tuginedes ega eeldagi riigilt võimekust igas olukorras kohal olla ja appi tulla. Ent riik aitab efektiivselt just seal, kus seda vaja. Näiteks ostab vahatahtlikele päästetehnikat jms.

Põhimõtteliseks elukorralduse muutuseks, mis oleks praegusega võrreldes Eestile kui tervikule jõukohasem, saame valmistuda ainult siis, kui haldusreform on osa riigireformist. Tegelikult painavad riiki samad probleemid aga nende viljad lihtsalt avalduvad pisut hiljem.

Mõistlik on seega poolikute lahenduste asemel võtta käsile läbimõeldud Eestile omase ja sobiliku mudeli välja töötamine. Muidu teeb seda elu ise niikuinii ja nagu ajalugu meie ajalugu näitab: kellegi teise kätega.

26. veebruar 2014