Maailmas
kinnistub üha enam arvamus, et Putini Venemaa ambitsiooniks on taastada kontroll
endise NSVLi territooriumi üle. Nagu näitab Venemaa tegevus Ida-Ukrainas ei ole
neil kiiret otese sõjalise sekkumisega, vaid tegeletakse selleks soodsama
pinnase loomisega. Diversantide abil ja kohalike kaasajooksikute toel halvatakse
riigiorganite toimimist ning tekitatakse võimalikult palju segadust.
Venemaa külvab
mõnuga ärevust ka lähiriikides. Riigiduuma asespiiker tegi Poolale, Rumeeniale
ja Ungarile kirjalikku ettepaneku Ukraina territorium omavahel tükeldada.
Moldova Dnestri-äärne kant tõi Kalevi alt välja Venemaaga liitumise teema. Soome
naabruses formeeritakse uusi väeosasi, mis on kohandatud Põhjala karnidele
tingimustele.
Venemaal
küsitakse milleks on Kasahstanile vaja põhjapoolsed venelastega asustatud
oblasteid? Leedust tuli teateid, kuidas Venemaa üritab suurendada kontrolli kohalike
meediaväljaannete üle. Lätis uurib Idanaaber sotsioloogiliste küsitluste varjus
piiriäärsete, valdavalt venekeelse elanikkonnaga, piirkondade meelsust.
Eesti puhul on ühtäkki
aktuaalseks saanud küsida kuidas käitub Ida-Virumaa. Pronksiöö-aegsed rahutuste
korraldajad on pilti ujunud Vene meedias ja Tallinnas meeleavaldusi õhutades.
Kõikide nende
tegevuste esmane siht on tekitada hirmu ja ebakindlust. Idanaaber on valmis
soodsa pinnase tekkides õli veelgi tulle valama ja õhutama kohapealseid
rahvustevahelisi konflikte, et oleks kelle kaitsmisega ähvardada.
Ida-Virumaa ja
Tallinn said oma ristsed pronksiööde aegu. Palju muukeelseid elanikke on ka
Tapal, Maardus, Keilas ja Paldiskis. Samas on neis paigus Eesti sõjavägi lähedal
ja küllap politseistruktuuride silmgi valvsam ning provotseerimisvõimalused
piiratumad.
Nii ei ole
imestada, kui tüli võib lahvatada rahulikus provintsis, kus midagi erilist ei
oodata. Kui Venemaa Ida-Ukraina suuremates linnades takerdus, suunati siht
väiksematele linnadele ja asulatele, kus paarikümnel rohelisel mehikesel oli
valitsusasutuste hõivamisest lihtsamgi infosõjaks efektseid teleuudiseid toota.
Esimene hüüatus
on, et Järvamaal pole sellised asjad võimalikud. Ent kaua võtab aega blokkposti
püstitamine Mündi, Sillaotsa ja Reopallu sillale, et sulgeda Paide linn?
Venemaalt leiab piisavalt head eesti ja vene keelt kõnelevaid
impeeriumimeelseid tüüpe, kellega happeningi korraldada. Ja meil on
maavalitsuse majas telestuudio, mida hõivata ja kasutada maailmale „tõese info“
edastamiseks.
Näitamaks, kui
lihtne on kulutuli valla päästa, meenutan oma kooliaega.
Ühel 1985. aasta
suvelõpu õhtul kõnetasid kaks võõrast tüüpi Paides Põllu ja Aiavilja tänava
nurgal minu mõned aastad nooremat koolivenda mahlakas vene keeles, mida
koolitunnis ei õpetata. Kaagid tõlkisid kohe oma jutu rusikate ja jalahoopidega
kehakeelde. Spordipoisina pääses koolivend lööke tõrjudes hullemast ja andis
jalgadele valu. Kuid hinge jäi ülekohus kripeldama.
Järgnevate
päevade esmalt rahumeelsest katsest rünnaku põhjusest selgust saada läks
veerema lumepall, mille tulemusena lepiti kokku ülelinnaline arveteklaarimine. Pooled
määras rahvus ja nii olid mitmedki sõbrad erinevatel vaenupooltel üksnes
põhjusel, et veri on paksem, kui omasid pekstakse.
Vähemasti eestlased
valmistusid Kentucky lõvidena lahinguks põhjalikult – teritati suusakeppe, varuti
jalgrattakette ja meisterdati muid külmrelvi. Kokkulepitud hetkel olid
praegusel Paide Gümnaasiumi staadionil vastakuti poolsada eestlast ja
paarkümmend venekeelset teismelist. Viimastele oli isegi Tapalt tulnud abiväge.
Verise kokkupõrke
hoidsid ära huilates kohale kihutanud miilitsaautod. Vaenupooled pagesid
staadionilt nagu õhku ehmatatud varblaseparv, et mööda aedu ja nurgadaguseid koju
hiilida.
Parlamentäärid
said uuesti kokku ja korduskohtumine määrati mõned päevad hiljem Lembitu parki.
Sedapuhku oli pargis miilitsaid vahest rohkemgi kui puid. Ja kui uue kooliaasta
esimestel päevadel hakkasid poisid miilitsast ülekuulamiskutseid saama, siis
rohkem katseid madinaid pidada ei tehtud.
2007. aastal
otsustas Paide linnavalitsus Venemaa kodusõjaaegse punakomandöri Johannes
Raudmetsa monumendi Lembitu pargist ajaloomuuseumisse saata. Toonane
abilinnapea Kaido Ivask võttis töö käsile omaaegse armee- ja sõjalaevastiku
aastapäeva hakul, paar kuud enne pronksiöid.
 |
| Korpusekomandör Johannese lähetamine. |
Pool tundi peale
kraana saabumist, nii hommikul kella 8 paiku helistas mulle kui linnavalitsuse
avalike suhete nõunikule Tallinnast vene PBK telekanali korrespondent
hingeldades: „Meile helistati Moskvast ja öeldi, et teil on seal jama lahti!“
See näitab, et ka
meie vaiksel Järvamaal hoitakse süstemaatiliselt silma peal. Kuis teisiti märganuks
kellegi valvas silm Paides nii operatiivselt fashismi ilmingut, et teatada
sellest „kuhu vaja“? Jääb üksnes imestada kiirust, millega sõnum Moskva
organitest ajakirjaniku küsimusena tagasi põrgatati.
Ma ei soovi
külvata paanikat. Ent meil tasub oma tegudele ja väljaütlemistele rohkem
tähelepanu pöörata, et tühjast ei tuleks jama. Samuti loodan väga, et
sisejulgeoleku eest vastutavad struktuurid ei jätaks kahe silma vahele ka
unisemana tunduvaid kante. Halba üllatust pole kellelegi vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar