Eurovalimised kui ameerikaliku kampaaniaarsenali katsepolügon

Eelolevate Euroopa parlamendi valimiste olulisem hetk pole niivõrd kandideerijate lahterdamine vene- või eestimeelseteks, kuivõrd euroopaliku ja ameerikaliku mõtteviisi ja kampaaniakultuuri heitlus.

USA valimiskampaaniad on kujunenud brutaalsuseteks ja loosunglikeks showdeks, kus eesmärgi nimel võideldakse tihti vahendeid valimata. Sõnumite sügavusele väga ei keskenduta, vaid mängitakse rohkem emotsioonidega, tihti madalate tunnetega.

Jänkide olulisemad positsioonid jagatakse valimisduellides, kus tugevad kandidaadid võistlevad kindla ametiposti nimel üksteisega sõnasõda pidades. Gladiaatoritena publiku silme all valijate soosingu pärast võideldakse saamaks riigi presidendiks, senaatoriks, osariigi kuberneriks kuni kohaliku sherifini välja.

Hammas hamba vastu heitlusest ei määra võitjat üksnes raudsed närvid, leidlikus, sõnaosavus ja vastasele jagatud maksahaakide arv, vaid tulemuseni viiva masinavärgi töös hoidmine maksab palju raha.

Ameerikaliku kampaania ülesehituse juuri võib tinglikult otsida metsikust kauboiajastust, kus võitja selgus kui püssirohusuits oli hajunud ja kaotaja lebas vereloigus. Tänapäeval on heitlus sellevõrra tsiviliseeritum, et vaenupooled tõmbavad peale valimisi rahupiipu ja kuni uute valimisteni rusikatega väga ei vehita.

Euroopas, kus poliitiline kultuur on arenenud vähema vägivallaga ja läbi aastasadade, keskendudtakse tänapäeval mõtleva inimese veenmisele ühe või teise poliitika tahkudes ja paremuses. Kusjuures loevad mitte loosungid vaid argumendid.

Paljudes Euroopa Liidu riikides on seatud piirangud valimiskuludele, mis tähendab, et rohkem tuleb teha vahetut tööd valijaga ega saa loota osavatelt müügimeistritelt tellitud reklaamikampaaniatele ja üüratutele retusheeritud plakatitele. See on kindlasti raskem tee.

Olen sattunud Euroopa Liidu riikides valimiste aegu ringi liikuma ja näinud kandidaatide valmidust tulla keset linnaväljakut valijate palge ette ennast ja oma mõtteid tutvustama. See nõuab kandideerijalt teemade sügavat läbimõeldust, laia silmaringi ja head ettevalmistust.

Samavõrd meeldiv on kuulama sättinud inimeste aktiivsus kaasa mõelda ja küsida lisaselgust. Nii ei kujune valimiskampaania ühesuunaliseks reklaamitulvaks, vaid areneb dialoog, kus kodanikul säilib tunne, et teda võetakse kuulda ja ta on vahetu osaline poliitiliste sihtide seadmisel ning tuleviku korraldamises.

Seega erineb ameerikalik ja euroopalik kampaania lisaks visuaalsele poolele ka valitavate suhtumises valijasse.

IRL näitas juba kohalike valimiste ajal, et ameerikalike võtetega jõuline Savisaare ahistamine tõstis nad Tallinnas populaarsuselt Keskerakonna järel teisele kohale. Kui nooremad ja radikaalsemad poliitikud on vaimustuses showst ja sättisid plakatile Tallinna linnapea Putiniga suudlema, siis vanemad eelistavad hoida tasakaalukamat joont ja kõnetada valijat leebemal toonil.

Reformierakond on IRList veelgi selgemalt fokusseerinud oma pildisõnumi selgrooks ameerikaliku värvikirevuse surudes Savisaar ja Venemaa ühte patta ja pakudes Ansipit sellele vastandades ainsaks alternatiiviks. Kusjuures enam ei piirduta poliitiliste vaadete ründamisega, vaid narritakse koolikiusajalikult isegi oponendi füüsist. Inimlik tsiviliseeritud mõõde hakkab kaduma.

Muide, kui Savisaar peaks misiganes põhjusel ühel päeval poliitikast taanduma, siis milline saab olema paremerakondade edasise eksistentsi mõte, kui aastaid on taotud aina valjemini ühte ja sama rauda ja rohkem sõnumeid pole?

Olen veendunud, et lisaks iga hinna eest valimisvõidu saavutamisele peab erakondadel olema ka vastutus. Mõtlevale avatud meeltega inimesele on vastuvõetamatu sõjakas toon stiilis, kes ei ole meie erakonna poolt on Eesti vastu. Demokraatia aluseks on arvamuste paljusus ja oponentide seisukohtade respekteerimine ka siis, kui me ise nendega ei nõustu. Ole lihtsalt parem.

Oleks minu teha, paneks ma vastandamiskampaaniate ideoloogid laupäevaõhtuti vaatama ETVst Downton Abbey seriaali, et nad saaksid õppida, kuidas ka kõige inetumaid situatsioone elegantsete ja hästi kaalutud väljaütlemistega lahendada.

Madalatel tunnetel mängimine võib ärevatel aegadel olla vägagi tulemuslik. Eks valinud sakslased ise kunagi ülesköetuna Hitleri Saksamaad valitsema. Ka Putin mängib edukalt suuri masse muu maailma vastu üles küttes. Milleni viib madalatel tunnetel manipuleerimine näeme praegu Ida-Ukraina pööblirahutustes, kus demokraatia sildi all lüüakse telliskiviga teisitimõtlejatele pähe.

Nii et omade ja vaenlaste eristamisel ei erine IRL ega reformierakond praeguses eurovalimiste kampaanias tehnoloogiliselt Putini Venemaa propagandamasinast. Vastandamine mobiliseerib nii peksjatele, kui pekstavate poolehoidjaid ja kaasatundjaid selgemini kui debatt.

Kas olete märganud kaasakiskuvaid vaidlusi teemal milline peaks olema tuleviku Euroopa ja milline peaks olema Eesti roll ja positsioon ning millised on erakondade selgesõnalised vaatenurgad? Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on valinud tasakaalukama tee, mis paraku jääb räuskava kampaania varju. Vaevalt viitsitakse nii jõuliste sõnumite taustal erakondade valimisplatvormi vastu sügavamat huvi tunda.

Ometi ei vali me paari nädala pärast sõjapealikke järgisesse ilmasõtta vaid käputäit ekspertteadmistega inimesi, kes on võimelised tegelema keerukate rahvusvaheliste küsimustega. Võib jääda mulje, et Euroopa parlament on koht kuhu saadetakse erakonnasisede opositsionäärid jalust ära või enne erru minekut aktiivsest kodumaisest poliitikast puhkama.

Erakondliku poliitika räpasus ja üle võlli laskmine loob paremaid võimalusi üksikkandidaatidele, kelle seas tublisti kasvavad nii Indrek Tarandi tagasivalimise väljavaated, kui Silver Meikari ja teiste tuntumate üksiküritajate lootus enam toetajaid leida.

Tõehetk saabub häälte kokkulugemisel. Kindel on, et Europarlamendi valimised on katsepolügoniks ja annavad suuna tulevasteks valimiskampaaniateks. Nagu poliitikud avameelselt tunnistavad - eesmärk määrab abinõu. Meie oleme indikaatoriks.