Vendetta Paide moodi

Paide volikogus hargnev võimuvõitlus on nagu Sitsiilia maffiaperede veritasu Vendetta. Kord rapsatakse vaip alt ühelt erakonnalt, siis vastutasuks teiselt ja kui vaid sobilik hetk tekib, tõmmatakse rusikas taskust, et minna taas uuele ringile. Heitlus on kiskunud nõiaringis tammumiseks, kust väljapääs on silmist kadunud.

Kinolinal kannataks selline seebikat veel vaadata. Jama on selles, et võttepaik pole seitsme maa ja mere taga, vaid etendus käib reaalselt meie silme all. Halb on, et selle tagajärjed mõjutavad lisaks Paidele ka tervet Järvamaad ja mitte positiivses võtmes.

Läinud neljapäeval enne volikogus järjekordse võimupöörde mahamängimist soovitas Järva-Jaani vallavanem Järva Teataja kodulehel Paide linnavolinikel ennast kokku võtta ja keskenduda linna ja maakonna arendamisele, mitte üksteisele ärapanemisele ning susserdamisele. "Kui linn ei suuda enda sees koostööd teha, siis kuidas saab üldse maakonna tasandil koostööst rääkida,“ küsis ta.

Ent IRLile on peale sügisest alandust, kus ülejooksmiste tõttu kaotati võim ja kukuti opositsiooni, linnapeaks tõusnud Alo Aasma skalbi nülgimine ja Raekoja vallutamine sama oluline ajaloolise õiguse taastamine, kui Putinile Krimmi tagasivõtmine.

Reformierakond on samuti sügisest saati haudunud plaani kuidas napsata tagasi enda omaks peetud volikoguesimehe koht, mis valimisjärgse koalitsiooni kokku kukkudes käest libises. Ideaalne võimalus selleks avanes irlika Andres Jalaku hiljutise naasmisega riigikogust Paide volikogusse.

Viimati möllasid poliitilised kired nii eredalt Paides kümmekond aastat tagasi. Toonane reformikast linnapea Tõnis Kõiv suutis teiste erakondadega suhted nii nugadele ajada, et pidi tagasi astuma. Reformierakonda ei aidanud sadulas püsida ka lühikese vahega ametisse pandud kaks uut linnapead. Võimuvõitluse ajal linna arengust eriti rääkida ei saanud.

2005. aasta kohalikest valimistega tehti reformierakonnale kambakas, kus ülejäänud erakonnad ja valimisliit valitsesid turvaliselt aastaid. Kuni Kõiv osales Järvamaa poliitikas polnud hirmugi, et Paide koalitsioon võiks lagunenda.

Olukord muutus paari aasta eest, mil ühine vaenlane kui koalitsiooni kodurahu garant Toompea poliitikale keskendus. Reformierakonna maakonna ja Paides rakukeses võtsid ohjad uued inimesed, kes asusid aktiivselt otsima võimalusi võimu juurde naasta.

Esimese punkti võtsid reformikad poolteist aastat tagasi, kui seadsid IRL ja keskerakonnale mõlemaga tiiba ripsutades nii osava lõksu, et mõlemad leerid usuvad siiani siiralt, et pikaajalise koostöö reetis just teine erakond. Kas olid IRLil nõrgemad närvid või kiirem reaktsioon, kuid eelmise aasta algusest loodi parempoolsete erakondade koalitsioon, mis valitses linna kuni sügisest valimisteni.

Vaimusilmas valitsenuks kauemgi, sest valimisööl uuendasid IRL ja reform koalitsioonilepet teistele võimalust andmata ja olid raudkindlad, et sellega on lugu lõppenud.

Ent Alo Aasma ja sotsid ei andnud alla. Neil tegi hinge täis, kuidas IRL neilt põliseid kandideerijaid valimiste eel poolt vahetama mõjutas ning kui ülbel toonil neile kohta kätte taheti näidata. Keskerakond oli nõus vandenõus kampa lööma. Nähes mitme irlika pooltevahetusega kaasnenud tasakaalu muutust kargas ka reformierakond imekspandava kergusega ühest koalitsioonist teise. Tuleb tunnistada, et ilus see noorte ja vanade ületulekute ja kannapöörete virrvarr välja ei näinud.

Poole aastaga suutis linnapeaks saanud Alo Aasma näidata end rahvamehena. Järva-Jaani vallavanem nimetas Aasma omavalitsusjuhtide seas hinnatud meheks. Rääkimata linnavalituse kollektiivist, kes esitas Alo kui unelmate ülemuse aasta juhi konkursile.

Alo selja taga on ka noored, kes tahtsid volikogule aru pähe panna ja linnapea kaitseks üles astuda. Aga noortevolikogu ei saanud sõna, sest volikogu tööreglement ei anna selleks võimalust. Nagu räägiks linnakodanik siis kui kana pissib...

Uuel linnapeakandidaadil Priit Värgil on kahtlemata sellisest positsioonist raske usaldust võita ja ennast kehtestada. Ta võib olla kui tubli ja hakkaja tahes, kuid ikka teatakse, et ta pannakse linnapeaks vaid põhjusel, et IRL ei saa praegustest volikogust lihtsalt kedagi linnavalitsusse lasta, ilma, et see uuesti jõudude tasakaalu kõigutaks.

Niikuinii pole selgust, kes kelle reetis või esimesena üle joone astus. Igal erakonnal on sellest oma versioon ja uskumine. Aeg oleks peeglisse vaadata ja endas kibestumine, umbusk ja viha maha suruda ja taastada kodurahu.

Üsna võimatu on valitseda linna ühe enamhäälega. Iga järgnev volikogu istung on kui potentsiaalne juhtimiskriis. Valimiste eel möönsid, kõik linnapeakandidaadid, et isegi opositsioonita koalitsiooni moodustamine on võimalik. Olge siis niipalju riigimehed ja näidake, et poliitika on kompromisside kunst.

Iga erakonna eesmärgiks on tulla võimule. Aga see ei saa olla eesmärk iseeneses, võimuga tuleb ka midagi peale hakata. Linna nõuab edasi arendamist. Maakond vajab liidrit. Kui ehk võimuhoidmiseks piisabki ühest enamhäälest, siis tegudeks on vaja veenvat enamuskoalitsiooni. Nii et miinimum kolmikliit on hädavajalik.

Kui seda ei suudeta võiks kogu volikogu koosseis tagasi astuda ja teha ruumi nimekirjas järgmistele, kes ei ole poliitika pahedest nii läbi imbunud. Vahest suudavad uued inimesed meeled avada, läbirääkima istuda ja linnavankri uuesti veerema tõmmata.