Iseendast pildi tegemine on popp. Pea kõigil meil on taskus fotoaparaat,
millega saab muuhulgas ka helistada. Nii on kiusatus ennast ise läbi
fotosilma sündmustekeerisesse asetada vaid käe taskusse sirutamise
kaugusel.
Teadupoolest pole kiusatustega võitlemiseks lihtsamat viisi kui alla anda. Selfie`sid või eesti keeles enekateks nimetatud klõpse teevad nii teismelised kui ka keskealised igas maailma nurgas.
Lihtsamast lihtsam on tänapäeval hetki käigult jäädvustada ja neid telefonist kohe kogu maailmaga jagada. Ei enam mingit fotoka kivi otsa upitamist ja säriaja sättimist, fotode ilmutamisest ega kinnitamisest rääkimata. Kuidas saavad siis üldisest moevoolust maha jääda president, peaminister ja kasvõi vallavanemad?
Iseenesest pole ju autoportreede klõpsimises midagi uut. Küllap meenub paljudele minuealistele esimene mälestus enekast «Nu pogadi!» multikast, kus hunt napsab staadionil ühelt tegelaselt fotoka ja endast terve seeria pilte sähvib teha. Minulgi on fotoalbumis tallel klassiruumi aknal Smenaga 1987. aasta kevadel endast tehtud udupilte.
Enekas anno 1987
President Toomas Hendrik Ilves tegi pooleteise nädala eest laulupeolistele tervituse lausumise järel samuti kiire klõpsu ja suskas selle varmalt sotsiaalmeediasse. Lehepealkirjad rõkkasid vaimustusest ja piirigi taga leidus ohtralt neid, kes Eesti presidenti maailma lahedaimaks riigipeaks nimetasid. Facebook`is on fotol ligi 37 000 fänni. President on enekaid teinud varemgi, näiteks parimate koolilõpetajate vastuvõtul. Viimase nädalavahetuse hitt on aga juba peaminister Taavi Rõivase käesirutusest sündinud klõps.
Selfie valiti Oxfordi ülikooli teadlaste poolt 2013. aasta sõnaks. Ehk on enekate tegemine üks reegleid muutev verstapost inimkäitumises ja enese pidev eksponeerimine on internetiavarustes normiks saamas? Selle mõõdupuu järgi on meie riigijuhid popid, uuendusmeelsed ja noortepärased.
Kiitjate kõrvale jagub ka hurjutajaid, kes ütlevad, et riigijuhid peaksid olema väärikad ja jälgima etiketti, isegi kui see tundub igav. Tõesti. Ei pannud ju miljard teleri ette naelutatud inimest pühapäeva õhtul tähele, et Brasiilias maailmameistritiitli võitnud Saksamaa jalgpallikoondist emmanud kantsler Angela Merkel oleks samal ajal ridikülist telefoni järele kobanud. Parimate emotsioonide jäädvustamine jäi ikka profipiltnike teha.
Eks etikett ja kombed ole ajas muutuvad. XIX sajandi keskpaigani ei kujutanud keegi ette, et nooblite härrade püksitorud võiks olla kanti pressitud, kuni üks rätsepale kätte jäänud püksivirn käiku läks ja ootamatult populaarseks sai. Täna on viikimata ülikonnapüksid välistatud.
Läinud sajandi alguse suurlinnade salongides levis daamide seas komme sigarette läbi peene suitsupitsi pahvida. Sajandeid oli tubakasuitsu sissehingamine meeste hobi. Esimene ilmasõda ei pööranud peapeale ainult Euroopa kaarti, vaid heitis prügikasti ka hulga seisuslikke kombeid ja sugudevahelisi dogmasid.
Äsjasel laulupeol tehti meie presidendist veel üks pilt, mis näitab, et medalil on ka pahupool. Laulupeokontserdi ajal tehtud ülesvõttel näpib riigipea eemalolevalt oma nutitelefoni. Paljude arvates oli paatosliku kõne pidanud riigipea mõni aeg hiljem netis surfamisega uudishimu või igavuse peletamine eestlaste kõige pühama riituse ajal ennekuulmatu ebaviisakus.
Lahtiste silmadega enda ümber ringi vaadates näeme väikse taskulooma vangis olijaid igal sammul. Inimesed, kes on justkui füüsiliselt meiega, on oma nutiseadme kaudu põgenenud teise maailma. Seda ei juhtu ainult tänaval lonkides või bussisõiduaega parajaks tehes.
Näitena meenuvad sügisel Paide kogukonnamajas valimisnimekirjade esinumbrite osavõtul peetud valimisdebatid. Oli tavaline, et samal ajal, kui keegi kandidaatidest küsimusele vastas, nokkis kõrvalistuja vargsi oma telefoni või tahvelarvutit. Kui vastamisjärg temani jõudis, tõusis ehmunud ja järjekaotanud pilk ning kostus mühatus, millele järgnes kobav jutt ei millestki.
Küllap on tuttav pilt ka mõnelt koosolekult, kus nõu pidama kogunenud inimesed jätavad keha laua taha ja lasevad vaimu küberruumi hulkuma, selle asemel, et keskenduda kokkutulnute kuulamisele või jututeemadele. Tulemuseks on hajevil pealiskaudsus.
See näitab, et me oleme sõltlastena kaotamas oskust ennast netisuhtlusest välja lülitada. Nutiseade omab meie üle võimu ja nõuab kapriisselt tähelepanu, ka siis kui selleks pole sobivam hetk. Nimetagem seda sõltuvuseks.
Pidev eemalolek sünnitab lugupidamatust inimeste suhtes, kellele peaksime samal ajal silmast silma pühenduma. Ärge unustage, et paljud meie seast peavad nutitelefoni ja internetti abivahendiks, mitte küberruumis viibimist elu mõtteks.
Tänapäeval ei alga ükski teatrietendus meeldetuletuseta telefonid välja lülitada. Oleme sellega harjunud ja saame aru. Sama loomulik on telefon kõrvale heita paljudes muudes kohtades ja olukordades kasvõi vanaemale külla minnes.
Näiteks Soomes kujunesid sel suvel otsitud kaubaks vanamoodsad telefonid, millega ei saa netis surfata. Puhkusele minnes puhatakse ka internetist ja elatakse päriselt mitte virtuaalselt.
Teadupoolest pole kiusatustega võitlemiseks lihtsamat viisi kui alla anda. Selfie`sid või eesti keeles enekateks nimetatud klõpse teevad nii teismelised kui ka keskealised igas maailma nurgas.
Lihtsamast lihtsam on tänapäeval hetki käigult jäädvustada ja neid telefonist kohe kogu maailmaga jagada. Ei enam mingit fotoka kivi otsa upitamist ja säriaja sättimist, fotode ilmutamisest ega kinnitamisest rääkimata. Kuidas saavad siis üldisest moevoolust maha jääda president, peaminister ja kasvõi vallavanemad?
Iseenesest pole ju autoportreede klõpsimises midagi uut. Küllap meenub paljudele minuealistele esimene mälestus enekast «Nu pogadi!» multikast, kus hunt napsab staadionil ühelt tegelaselt fotoka ja endast terve seeria pilte sähvib teha. Minulgi on fotoalbumis tallel klassiruumi aknal Smenaga 1987. aasta kevadel endast tehtud udupilte.
President Toomas Hendrik Ilves tegi pooleteise nädala eest laulupeolistele tervituse lausumise järel samuti kiire klõpsu ja suskas selle varmalt sotsiaalmeediasse. Lehepealkirjad rõkkasid vaimustusest ja piirigi taga leidus ohtralt neid, kes Eesti presidenti maailma lahedaimaks riigipeaks nimetasid. Facebook`is on fotol ligi 37 000 fänni. President on enekaid teinud varemgi, näiteks parimate koolilõpetajate vastuvõtul. Viimase nädalavahetuse hitt on aga juba peaminister Taavi Rõivase käesirutusest sündinud klõps.
Selfie valiti Oxfordi ülikooli teadlaste poolt 2013. aasta sõnaks. Ehk on enekate tegemine üks reegleid muutev verstapost inimkäitumises ja enese pidev eksponeerimine on internetiavarustes normiks saamas? Selle mõõdupuu järgi on meie riigijuhid popid, uuendusmeelsed ja noortepärased.
Kiitjate kõrvale jagub ka hurjutajaid, kes ütlevad, et riigijuhid peaksid olema väärikad ja jälgima etiketti, isegi kui see tundub igav. Tõesti. Ei pannud ju miljard teleri ette naelutatud inimest pühapäeva õhtul tähele, et Brasiilias maailmameistritiitli võitnud Saksamaa jalgpallikoondist emmanud kantsler Angela Merkel oleks samal ajal ridikülist telefoni järele kobanud. Parimate emotsioonide jäädvustamine jäi ikka profipiltnike teha.
Eks etikett ja kombed ole ajas muutuvad. XIX sajandi keskpaigani ei kujutanud keegi ette, et nooblite härrade püksitorud võiks olla kanti pressitud, kuni üks rätsepale kätte jäänud püksivirn käiku läks ja ootamatult populaarseks sai. Täna on viikimata ülikonnapüksid välistatud.
Läinud sajandi alguse suurlinnade salongides levis daamide seas komme sigarette läbi peene suitsupitsi pahvida. Sajandeid oli tubakasuitsu sissehingamine meeste hobi. Esimene ilmasõda ei pööranud peapeale ainult Euroopa kaarti, vaid heitis prügikasti ka hulga seisuslikke kombeid ja sugudevahelisi dogmasid.
Äsjasel laulupeol tehti meie presidendist veel üks pilt, mis näitab, et medalil on ka pahupool. Laulupeokontserdi ajal tehtud ülesvõttel näpib riigipea eemalolevalt oma nutitelefoni. Paljude arvates oli paatosliku kõne pidanud riigipea mõni aeg hiljem netis surfamisega uudishimu või igavuse peletamine eestlaste kõige pühama riituse ajal ennekuulmatu ebaviisakus.
Lahtiste silmadega enda ümber ringi vaadates näeme väikse taskulooma vangis olijaid igal sammul. Inimesed, kes on justkui füüsiliselt meiega, on oma nutiseadme kaudu põgenenud teise maailma. Seda ei juhtu ainult tänaval lonkides või bussisõiduaega parajaks tehes.
Näitena meenuvad sügisel Paide kogukonnamajas valimisnimekirjade esinumbrite osavõtul peetud valimisdebatid. Oli tavaline, et samal ajal, kui keegi kandidaatidest küsimusele vastas, nokkis kõrvalistuja vargsi oma telefoni või tahvelarvutit. Kui vastamisjärg temani jõudis, tõusis ehmunud ja järjekaotanud pilk ning kostus mühatus, millele järgnes kobav jutt ei millestki.
Küllap on tuttav pilt ka mõnelt koosolekult, kus nõu pidama kogunenud inimesed jätavad keha laua taha ja lasevad vaimu küberruumi hulkuma, selle asemel, et keskenduda kokkutulnute kuulamisele või jututeemadele. Tulemuseks on hajevil pealiskaudsus.
See näitab, et me oleme sõltlastena kaotamas oskust ennast netisuhtlusest välja lülitada. Nutiseade omab meie üle võimu ja nõuab kapriisselt tähelepanu, ka siis kui selleks pole sobivam hetk. Nimetagem seda sõltuvuseks.
Pidev eemalolek sünnitab lugupidamatust inimeste suhtes, kellele peaksime samal ajal silmast silma pühenduma. Ärge unustage, et paljud meie seast peavad nutitelefoni ja internetti abivahendiks, mitte küberruumis viibimist elu mõtteks.
Tänapäeval ei alga ükski teatrietendus meeldetuletuseta telefonid välja lülitada. Oleme sellega harjunud ja saame aru. Sama loomulik on telefon kõrvale heita paljudes muudes kohtades ja olukordades kasvõi vanaemale külla minnes.
Näiteks Soomes kujunesid sel suvel otsitud kaubaks vanamoodsad telefonid, millega ei saa netis surfata. Puhkusele minnes puhatakse ka internetist ja elatakse päriselt mitte virtuaalselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar