Eelmisel kevadel endalegi ootamatult peaministriks saanud Taavi Rõivas
ütles, et Eestil pole enam tarvis suurt eesmärki. Ütlusega sattus ta nii
poliitiliste oponentide kui ka koalitsioonikaaslaste pilkealuseks kui
näide lihtlabasest ideede puudusest.
Eks kaptenisillale rooliratast hoidma tõusnud mehe teadmatus, millisesse sadamasse riiki tüüritakse, oligi jahmatav. Pingelistel hetkedel juhtub kogemusteta inimestel ikka vääratusi. Sama eredalt püsib folklooris Mart Laari peaministrikarjääri hakul huulilt lipsanud üleskutse likviidsus likvideerida.
Kui meenutada viimast veerandsajandit pole kahtlust, et Eesti edenemise tähtsaks motivaatoriks on olnud selgelt sõnastatud eesmärk. Vabaduse nimel olime valmis nosima kartulikoori ja matma erimeelsused.
Iseseisvuse taastamise järel oli sihiks kiire üleminek oma rahale ja Vene vägedest lahtisaamine. Seejärel seadsime kursi Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga liitumisele. Uute saavutuste otsingul võtsime ette NATOsse pürgimise ja euro kasutuselevõtu.
Ühtäkki said seatud valitsejatel suured sihid otsa, kui mitte rääkida paljukiidetud majanduskasvust, mis sõnades kipub olema suurem, kui tegelikkuses välja paistab. Paljudes valdkondades on varem eeskujuks toodud Eesti vaikselt vajunud sabassörkijaks.
Selge sihi ja sõnumi puudumine riigikogu viimases valimistsüklis on kustutanud liiga paljude inimeste usu ja lootuseküünla majanduslikult turvalise elu võimalikkusse kodumaal.
Kümned tuhanded hakkajad inimesed otsivad paremat elujärge võõrsilt. Külad tühjenevad. Eelmisel aastal lahkus Eestist jälle üle 3000 inimese.
Lähenevate riigikogu valimistega on kaotsi läinud suur narratiiv jälle leitud: Eestist peab saama uus Põhjamaa. Häältepüüdmise kampaanias kõlab loosung piletina paradiisi.
Iseenesest pole unistus Põhjamaast ju uus. Juba rahvapärimustes elab magus igatsus vana hea Rootsi aja järele. Enne II maailmasõda levis tarkades peades tõsine idee Eesti ja Soome liitriigist.
Eks president Toomas Hendrik Ilveski deklareeris presidendiks saades, et Eesti pole mõtteviisilt mitte Balti riik, vaid Põhjamaa. Mõtte jumekust kinnitab geograafia, sest asume ju Taanist põhjapoolsemal laiuskraadil.
Sestap pole imestada, et peaministri erakond on tolmuse loosungi garaažinurgast välja kraaminud ja valimiste tõmbetuules uuesti lehvima rullinud.
Saada Põhjamaaks on sama ilus unistus kui 15 aastaga viie rikkama riigi hulka jõuda, mis peab valijaid meelitama valimiskastide juurde sama vastupandamatult, kui kärbsepaber võtab rajalt lendavaid putukaid.
Samasuguseid unelmaid müüvad teisedki parlamendierakonnad: keskerakondlased pakuvad 1000eurost, sotsid 800eurost alampalka. IRL lubab maksureformi, mis jätab tööinimesele aastas ligi 900 eurot rohkem raha kätte. Lisaks lubavad kõik suuremaid sotsiaalseid tagatisi.
Kõik need pudrumäe ja piimajõe jutud müüvad unistust Põhjamaade heaolust. Paneme aga õhtul oma kolm leivakoorikut mulda ja hommikul helgivad sirgunud puul kuldrahad. Kui kõik on nii lihtne, siis miks pole seda varem tehtud?
Järgmisena kripeldab põhjendatud küsimus, milline üldse on see müstiline ja ihaldatud Põhjamaa, millesuguseks saada pürime.
Soome on Eestist lahkujate esimene valik. Erakonnad aga Soome-suguseks saada ei taha, sest neile ei meeldi nende leebelt alalhoidlik suhtumine Venemaasse.
2008. aastal solvus president Ilves hingepõhjani hõimurahva peale, et nende riigijuhid olid Gruusia-Vene sõjale hinnangut andes Eestist vaoshoitumad.
Neil päevil kisume Soomega jälle diplomaatilist tüli Venemaa pärast ja Ukraina valguses. Paugutame nagu pubekad uksi, kui naaber meiega ühel meelel pole ja asja omal moel ajab.
Kas tahame, et meid valitseks kuningas/kuninganna nagu Rootsis, Norras ja Taanis? Või ei soovi olla Euroopa Liidus nagu Norra ja Island? Parem väljaspool NATOt nagu Rootsi, Soome või Island?
Ehk tahame, et meie asustustihedus oleks sama hõre kui Islandil, kus Eestist mitu korda suuremal maatükil elab neli korda vähem inimesi? Islandil pole sõjaväge. Äkki seame oma uusi sihte hoopis seda silmas pidades?
Põhjala riigid pole ühte nägu ja sama vitsaga löödud. Et olla Põhjamaa, peab Eesti otsustama, mis nägu ise olla. Ehk peame tõsisemalt rääkima riigireformist ja moraalsete väärtuste ümberhindamisest ühiskonnas ja poliitikas?
Iga tulevikku vaatav riik peab oma rahvale andma selgelt ja arusaadavalt sõnastatud positiivse eesmärgi. Kes meist ei taha teada, milliseid arengusihte eelistavad meie poliitikud Eestile viie, kümne või 20 aasta pärast?
Peame valijatena olema nõudlikumad ja mulliajajate tarvis sõela tihedamaks tegema. Selguse saamiseks läheb tarvis tõsisemaid debatte, mitte järjekordseid loosungeid ja silmi pimestavaid klaashelmed.
http://www.jt.ee/3061357/lubaduseks-on-pilet-paradiisi
Eks kaptenisillale rooliratast hoidma tõusnud mehe teadmatus, millisesse sadamasse riiki tüüritakse, oligi jahmatav. Pingelistel hetkedel juhtub kogemusteta inimestel ikka vääratusi. Sama eredalt püsib folklooris Mart Laari peaministrikarjääri hakul huulilt lipsanud üleskutse likviidsus likvideerida.
Kui meenutada viimast veerandsajandit pole kahtlust, et Eesti edenemise tähtsaks motivaatoriks on olnud selgelt sõnastatud eesmärk. Vabaduse nimel olime valmis nosima kartulikoori ja matma erimeelsused.
Iseseisvuse taastamise järel oli sihiks kiire üleminek oma rahale ja Vene vägedest lahtisaamine. Seejärel seadsime kursi Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga liitumisele. Uute saavutuste otsingul võtsime ette NATOsse pürgimise ja euro kasutuselevõtu.
Ühtäkki said seatud valitsejatel suured sihid otsa, kui mitte rääkida paljukiidetud majanduskasvust, mis sõnades kipub olema suurem, kui tegelikkuses välja paistab. Paljudes valdkondades on varem eeskujuks toodud Eesti vaikselt vajunud sabassörkijaks.
Selge sihi ja sõnumi puudumine riigikogu viimases valimistsüklis on kustutanud liiga paljude inimeste usu ja lootuseküünla majanduslikult turvalise elu võimalikkusse kodumaal.
Kümned tuhanded hakkajad inimesed otsivad paremat elujärge võõrsilt. Külad tühjenevad. Eelmisel aastal lahkus Eestist jälle üle 3000 inimese.
Lähenevate riigikogu valimistega on kaotsi läinud suur narratiiv jälle leitud: Eestist peab saama uus Põhjamaa. Häältepüüdmise kampaanias kõlab loosung piletina paradiisi.
Iseenesest pole unistus Põhjamaast ju uus. Juba rahvapärimustes elab magus igatsus vana hea Rootsi aja järele. Enne II maailmasõda levis tarkades peades tõsine idee Eesti ja Soome liitriigist.
Eks president Toomas Hendrik Ilveski deklareeris presidendiks saades, et Eesti pole mõtteviisilt mitte Balti riik, vaid Põhjamaa. Mõtte jumekust kinnitab geograafia, sest asume ju Taanist põhjapoolsemal laiuskraadil.
Sestap pole imestada, et peaministri erakond on tolmuse loosungi garaažinurgast välja kraaminud ja valimiste tõmbetuules uuesti lehvima rullinud.
Saada Põhjamaaks on sama ilus unistus kui 15 aastaga viie rikkama riigi hulka jõuda, mis peab valijaid meelitama valimiskastide juurde sama vastupandamatult, kui kärbsepaber võtab rajalt lendavaid putukaid.
Samasuguseid unelmaid müüvad teisedki parlamendierakonnad: keskerakondlased pakuvad 1000eurost, sotsid 800eurost alampalka. IRL lubab maksureformi, mis jätab tööinimesele aastas ligi 900 eurot rohkem raha kätte. Lisaks lubavad kõik suuremaid sotsiaalseid tagatisi.
Kõik need pudrumäe ja piimajõe jutud müüvad unistust Põhjamaade heaolust. Paneme aga õhtul oma kolm leivakoorikut mulda ja hommikul helgivad sirgunud puul kuldrahad. Kui kõik on nii lihtne, siis miks pole seda varem tehtud?
Järgmisena kripeldab põhjendatud küsimus, milline üldse on see müstiline ja ihaldatud Põhjamaa, millesuguseks saada pürime.
Soome on Eestist lahkujate esimene valik. Erakonnad aga Soome-suguseks saada ei taha, sest neile ei meeldi nende leebelt alalhoidlik suhtumine Venemaasse.
2008. aastal solvus president Ilves hingepõhjani hõimurahva peale, et nende riigijuhid olid Gruusia-Vene sõjale hinnangut andes Eestist vaoshoitumad.
Neil päevil kisume Soomega jälle diplomaatilist tüli Venemaa pärast ja Ukraina valguses. Paugutame nagu pubekad uksi, kui naaber meiega ühel meelel pole ja asja omal moel ajab.
Kas tahame, et meid valitseks kuningas/kuninganna nagu Rootsis, Norras ja Taanis? Või ei soovi olla Euroopa Liidus nagu Norra ja Island? Parem väljaspool NATOt nagu Rootsi, Soome või Island?
Ehk tahame, et meie asustustihedus oleks sama hõre kui Islandil, kus Eestist mitu korda suuremal maatükil elab neli korda vähem inimesi? Islandil pole sõjaväge. Äkki seame oma uusi sihte hoopis seda silmas pidades?
Põhjala riigid pole ühte nägu ja sama vitsaga löödud. Et olla Põhjamaa, peab Eesti otsustama, mis nägu ise olla. Ehk peame tõsisemalt rääkima riigireformist ja moraalsete väärtuste ümberhindamisest ühiskonnas ja poliitikas?
Iga tulevikku vaatav riik peab oma rahvale andma selgelt ja arusaadavalt sõnastatud positiivse eesmärgi. Kes meist ei taha teada, milliseid arengusihte eelistavad meie poliitikud Eestile viie, kümne või 20 aasta pärast?
Peame valijatena olema nõudlikumad ja mulliajajate tarvis sõela tihedamaks tegema. Selguse saamiseks läheb tarvis tõsisemaid debatte, mitte järjekordseid loosungeid ja silmi pimestavaid klaashelmed.
http://www.jt.ee/3061357/lubaduseks-on-pilet-paradiisi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar