Napp kolm nädalat sõidus olnud valitsusvankri raam on olnud algusest
peale kõver ja säti, kuidas tahad, sirgelt veerema seda ei saa – ikka
kihutab külg ees ja nii, et võsa lookas nagu pöörane koer.
Õigupoolest pole peaminister Taavi Rõivase majandusnõuniku kohalt lahkunud Ruta Arumäe südamepuistamises, et riiki juhitakse primitiivselt, selge pikaajalise sihita ja majanduses toimuvat tunnetamata, midagi uut.
Sügisel Tartu Ülikooli majandusteooria loenguid kuulates jäid mulle mitut puhku kõrvu professor Olev Raju torked, et meie ministrite majandusteadmised pole paremad kui põhikooli jõnglastel. Paljud pidasid siis õppejõu kriitikat vana vasakpoole torisemiseks.
Eelmise aasta oktoobris manitses TÜ majandusteaduskonna dekaan professor Raul Eamets rahvusringhäälingule antud intervjuus, et kui riigieelarves tahetakse mõnda kulu suurendada, siis seda saab teha ainult nii-öelda ümberjagamise, mitte mingisuguste täiendavate tulude nuputamisega.
Meie riigis pole kombeks majandusteadlasi kuulata. Kurikuulsaks autoriteediks on viimastel nädalatel räägitud-kirjutatud Exeli tabel ja nutitelefon.
Ei midagi uut siin taeva all: saja aasta eest kuulati tsaar Nikolai II õukonnas pühamees Rasputinit ja siiani vaieldakse, kas Venemaa viis hukatusse tema nõu kuulamine või sellest loobumine.
Praegune valitsus peab maksumaksja rahakotti nagu oma sahvriks: kui kulutada on vaja, aga raha pole, siis jalutad sisse ja võtad nii palju kui tarvis.
Eeldati, et inimesed ja ettevõtted sülitavad ja kiruvad natuke, aga küll nad ära kannatavad. Sest muidu tuleb Savisaar või nüüd ehk Madison.
Valitsuse heaks töötavate ekspertide rolliks paistab võimulolevate poliitikute ideedele toetavate põhjenduste joonistamine, mitte kainestav ja objektiivne analüüs. Mida roosamanna ajamine riigi majandusele ja inimeste elujärjele tähendab, pole tänane mure vaid ülehomne.
Näiteks esitas peaministri rahandusnõunik Sven Kirsipuu eelmisel nädalal valitsuskoalitsiooni maksutõusuplaani toetava analüüsi, mis väitis, et kütuseaktsiisi ja majutusettevõtete käibemaksu tõstmise mõju inimeste rahakotile on ebaoluline ja inimestele tuleb see raha rõõmsalt tagasi lapsetoetuste ja mõne tööjõumaksu kerge alandamisega.
Foto: Postimees.
Eesti maksumaksjate liidu juhatuse liige Lasse Lehis ja LHV Panga analüütik Heido Vitsur lasid nõunikuhärra analüüsi kerge vaevaga auklikuks ja tõestasid, et sellest on välja jäänud hulk olulisi andmeid ning esitatud seisukohad on ilmselgelt ilustatud.
Heido Vitsur osutas, et arvutaja unustas täiesti ära kolmandiku Eesti elanikkonnast ning kolme ja enama lapsega peresid, kelle hüvanguks trummi lüüakse, on Eestis kõigest kaks protsenti.
Maksuekspert Lasse Lehis oli veelgi otsekohesem ja ütles, et töö oli tehtud «tellija materjalist» ehk näited konstrueeriti nii, et need näitaksid võimalikult positiivset tulemust.
Üsna ootuspäraselt andsid valitsuse ootamatule maksutõusuplaanile turmtuld opositsioonierakonnad. Ent samavõrd kriitilised oli mitu koalitsioonierakondade poliitikut.
Avalikkuse ette jõudis väliskaubandus- ja ettevõtlusministri koha kaotanud Anne Sullingu Reformierakonna liikmetele saadetud ettepanek maksutõusudest loobuda. Riigikogu kuluaaridest on kuulda, et ka tuntav osa sotsiaaldemokraate on aktsiisitõusu vastu.
IRLi riigikogu eelmise koosseisu fraktsiooni liige Tõnis Palts põrutas eile Postimehe arvamusrubriigis spontaanselt ja armu andmata, et kõige rumalam, mis riik teha saab, on oma tööjõumaksudesse tehtud investeering ära nullida täiendavate koormistega, nagu kütuseaktsiis ja majutusasutuste käibemaks.
Palts oli armutu: «Praeguse poliitika jätkudes jääb sadadel tuhandetel eestlastel tänu nõndanimetatud katteallikatele elu elamata. Jürgen Ligi, Taavi Rõivas, kas te julgete silma vaadata nende inimeste sugulastele ja järeltulijatele, kelle elu kurikuulsate katteallikate otsimise mängu tõttu jäi elamata?»
Eelneva taustal kõlavad iseäranis kentsakalt endiste rahandusministrite Jürgen Ligi ja Maris Lauri katsed valitsuse kava siluda.
Ligi tembeldas autosõidu ühtäkki taunitavaks paheks, mille pealt tulebki rohkem maksta. Lauri hiilgas mõttega, et kui kütus on odavnenud, siis on loomulik, et riik koorib vahe enda tasku.
Facebookis ütles paari nädalaga kütusekatsiisi tõusule ei 66 749 inimest. Toompea ees käis pühapäeval neid meelt avaldamas mõni tuhat.
Inimestel ajas lisaks aktsiisitõusu plaanile harja punaseks, et valimiste eel ei rääkinud kavandatavast maksutõusust keegi.
Käredamad nimetavad valitsust valelikuks. Valitsuserakonnad kaotavad reitinguid. Populistid koguvad populaarsust. Ühiskond on rahulolematu. Teha nägu, et kõik on hästi, pole võimalik.
Kolme nädalaga on valitsus muutunud sihitult triivivaks kummituslaevaks. Raske on mõista, kes või mis ja kuhu seda juhib.
Paljud koalitsiooniliikmed on sõnakamad valitsuse kriitikud kui opositsionäärid. Ma ei imesta, kui enne jaanipäeva asendatakse vasaku jala valitsus uuega. Kui ikka masinavärk kinni jookseb, siis tuleb teha restart.
http://www.jt.ee/3171083/vasaku-jala-valitsus-tammub-nagu-kana-takus
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/urmas-glase-vasaku-jala-valitsus-tammub-nagu-kana-takus?id=71347589
Õigupoolest pole peaminister Taavi Rõivase majandusnõuniku kohalt lahkunud Ruta Arumäe südamepuistamises, et riiki juhitakse primitiivselt, selge pikaajalise sihita ja majanduses toimuvat tunnetamata, midagi uut.
Sügisel Tartu Ülikooli majandusteooria loenguid kuulates jäid mulle mitut puhku kõrvu professor Olev Raju torked, et meie ministrite majandusteadmised pole paremad kui põhikooli jõnglastel. Paljud pidasid siis õppejõu kriitikat vana vasakpoole torisemiseks.
Eelmise aasta oktoobris manitses TÜ majandusteaduskonna dekaan professor Raul Eamets rahvusringhäälingule antud intervjuus, et kui riigieelarves tahetakse mõnda kulu suurendada, siis seda saab teha ainult nii-öelda ümberjagamise, mitte mingisuguste täiendavate tulude nuputamisega.
Meie riigis pole kombeks majandusteadlasi kuulata. Kurikuulsaks autoriteediks on viimastel nädalatel räägitud-kirjutatud Exeli tabel ja nutitelefon.
Ei midagi uut siin taeva all: saja aasta eest kuulati tsaar Nikolai II õukonnas pühamees Rasputinit ja siiani vaieldakse, kas Venemaa viis hukatusse tema nõu kuulamine või sellest loobumine.
Praegune valitsus peab maksumaksja rahakotti nagu oma sahvriks: kui kulutada on vaja, aga raha pole, siis jalutad sisse ja võtad nii palju kui tarvis.
Eeldati, et inimesed ja ettevõtted sülitavad ja kiruvad natuke, aga küll nad ära kannatavad. Sest muidu tuleb Savisaar või nüüd ehk Madison.
Valitsuse heaks töötavate ekspertide rolliks paistab võimulolevate poliitikute ideedele toetavate põhjenduste joonistamine, mitte kainestav ja objektiivne analüüs. Mida roosamanna ajamine riigi majandusele ja inimeste elujärjele tähendab, pole tänane mure vaid ülehomne.
Näiteks esitas peaministri rahandusnõunik Sven Kirsipuu eelmisel nädalal valitsuskoalitsiooni maksutõusuplaani toetava analüüsi, mis väitis, et kütuseaktsiisi ja majutusettevõtete käibemaksu tõstmise mõju inimeste rahakotile on ebaoluline ja inimestele tuleb see raha rõõmsalt tagasi lapsetoetuste ja mõne tööjõumaksu kerge alandamisega.
Eesti maksumaksjate liidu juhatuse liige Lasse Lehis ja LHV Panga analüütik Heido Vitsur lasid nõunikuhärra analüüsi kerge vaevaga auklikuks ja tõestasid, et sellest on välja jäänud hulk olulisi andmeid ning esitatud seisukohad on ilmselgelt ilustatud.
Heido Vitsur osutas, et arvutaja unustas täiesti ära kolmandiku Eesti elanikkonnast ning kolme ja enama lapsega peresid, kelle hüvanguks trummi lüüakse, on Eestis kõigest kaks protsenti.
Maksuekspert Lasse Lehis oli veelgi otsekohesem ja ütles, et töö oli tehtud «tellija materjalist» ehk näited konstrueeriti nii, et need näitaksid võimalikult positiivset tulemust.
Üsna ootuspäraselt andsid valitsuse ootamatule maksutõusuplaanile turmtuld opositsioonierakonnad. Ent samavõrd kriitilised oli mitu koalitsioonierakondade poliitikut.
Avalikkuse ette jõudis väliskaubandus- ja ettevõtlusministri koha kaotanud Anne Sullingu Reformierakonna liikmetele saadetud ettepanek maksutõusudest loobuda. Riigikogu kuluaaridest on kuulda, et ka tuntav osa sotsiaaldemokraate on aktsiisitõusu vastu.
IRLi riigikogu eelmise koosseisu fraktsiooni liige Tõnis Palts põrutas eile Postimehe arvamusrubriigis spontaanselt ja armu andmata, et kõige rumalam, mis riik teha saab, on oma tööjõumaksudesse tehtud investeering ära nullida täiendavate koormistega, nagu kütuseaktsiis ja majutusasutuste käibemaks.
Palts oli armutu: «Praeguse poliitika jätkudes jääb sadadel tuhandetel eestlastel tänu nõndanimetatud katteallikatele elu elamata. Jürgen Ligi, Taavi Rõivas, kas te julgete silma vaadata nende inimeste sugulastele ja järeltulijatele, kelle elu kurikuulsate katteallikate otsimise mängu tõttu jäi elamata?»
Eelneva taustal kõlavad iseäranis kentsakalt endiste rahandusministrite Jürgen Ligi ja Maris Lauri katsed valitsuse kava siluda.
Ligi tembeldas autosõidu ühtäkki taunitavaks paheks, mille pealt tulebki rohkem maksta. Lauri hiilgas mõttega, et kui kütus on odavnenud, siis on loomulik, et riik koorib vahe enda tasku.
Facebookis ütles paari nädalaga kütusekatsiisi tõusule ei 66 749 inimest. Toompea ees käis pühapäeval neid meelt avaldamas mõni tuhat.
Inimestel ajas lisaks aktsiisitõusu plaanile harja punaseks, et valimiste eel ei rääkinud kavandatavast maksutõusust keegi.
Käredamad nimetavad valitsust valelikuks. Valitsuserakonnad kaotavad reitinguid. Populistid koguvad populaarsust. Ühiskond on rahulolematu. Teha nägu, et kõik on hästi, pole võimalik.
Kolme nädalaga on valitsus muutunud sihitult triivivaks kummituslaevaks. Raske on mõista, kes või mis ja kuhu seda juhib.
Paljud koalitsiooniliikmed on sõnakamad valitsuse kriitikud kui opositsionäärid. Ma ei imesta, kui enne jaanipäeva asendatakse vasaku jala valitsus uuega. Kui ikka masinavärk kinni jookseb, siis tuleb teha restart.
http://www.jt.ee/3171083/vasaku-jala-valitsus-tammub-nagu-kana-takus
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/urmas-glase-vasaku-jala-valitsus-tammub-nagu-kana-takus?id=71347589
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar