«Nüüd on siis see kauaoodatud rahu ükskord saabunud. Meile tuli ta
siiski pisut ootamatult. Olime teel eesliinile. Järgmisel hommikul oleks
alanud lahing,» loen kolletunud kirjast, mille neil päevil 70 aastat
tagasi kirjutas Kareda valla Kodasema küla ühe talu peretütrele Eesti
Laskurkorpuse sõdur Kuramaalt.
«8. ja 9. mai vaheline öö oli soe. Magasime nagu sõdurid kunagi – põõsa all, sinel üle pea. Öösel äratas meid mingi imelik kisa ja hurraa karjumine. Saime meiegi teada kapituleerumis pakti allakirjutamisest,» seisab laitmatu käekirjaga ülestähendatud rindesõnumis, mille leidsin mõne aasta eest talumajast, kuhu kiri oli saadetud.
70 aastat vanad eesti meeste kirjad rindelt: Полевая почта ja Feldpost.
«Ei saa öelda, et oleksime tundnud teab mis rõõmu ja õndsust. Rahu, see oli nagu mingi uus võõrastav asi, millega ei olnud harjutud. Mis saab nüüd edasi? Mõnel oli koguni tunne, nagu oleks ametikoht üles öeldud. Ma ei taha siiski öelda, et igatseksime sõja järele. Ei, sellest oli meie kõigile küllalt,» arutleb kirja autor edasi.
Ent sõja lõpust tähtsam oli kogu sõja läbi teinud rindemehele unistus kojujõudmisest: «Eemalviibimine on meid oma maaga veel rohkem ühte kasvatanud, sest neli aastat elasime mälestustes.»
Teine maailmasõda pillutas eestlasi mitmele poole rindejoont. Samasse tallu, samale peretütrele oli kirju tulnud varemgi. Ainult käekiri oli olnud teine ja väliposti tempel Saksa kroonukulliga.
Kes on näinud mõne kuu eest linastunud Eesti uusimat sõjafilmi «1944», kujutab toonast õhustikku elavalt ette.
Mulle on 9. mai lapsepõlvest eredalt meelde jäänud ühe, aastast-aastasse kordunud episoodiga. Ma ei tea, kuidas mujal, aga Peetri koolis oli toona komme, et õpilased viisid kodukandi sõjasangaritele õnnitluskaarte. Nii oli umbes 35 aastat pärast Berliini vallutamist minul käsk külastada võidupühal kõiki nelja Esna alevis elanud sõjaveterani.
Endel, Kalju, Kusti ja Juhan – kõik toredad eesti mehed. Kutsusid ukse taha ilmunud jõmpsika tuppa, pakkusid istet ja ajasid mõne sõna juttu. Need jutud ei olnud sõjast. Ma ei tea, mis mõtted nende peas tegelikult keerlesid.
Kordagi ei meenu, et ükski neist oleks tähistanud seda päeva erilise pidulikkusega, löönud rusikaga vastu rinda või riputanud endale pühade puhul ordeneid kuuereväärile.
Küll võisin kindel olla, et vähemalt paki kommi või rubla-paar kaardi toonud kullerile nad ikka pihku poetasid. See oli minu võit sellel pühal.
Kakskümmend aastat tagasi olin ajakirjanikuna Paide linna delegatsiooni koosseisus reisil Saksamaa sõpruslinna Annaberg-Buchholzi. Samal ajal tähistasid Hitleri-vastase koalitsiooni riigipead Normandias suurejooneliselt sõja lõpu 50. aastapäeva.
8. mai õhtupoolikul istusime kristlik-demokraatliku linnavalitsuse pressišefiga kahekesi tema kodu elutoas. Minust mõnevõrra vanem võõrustaja tõi kapist pudeli iseaetud pirnišnapsi ja selle kõrval me ilmaasju arutasime. Paratamatult veeres jutt ka sõjale. Tema Idarindel sõdinud isa jõudis elusana Siberist koju kümme aastat pärast Berliini langemist.
Kuna linnapildis ei meenutanud tähtpäeva miski, küsisin, kuidas nad vaatavad poole sajandi tagustele sündmustele. «See ei ole meie püha,» ütles ida-sakslane lakooniliselt, jahedal toonil ja ilma igasuguse poliitkorrektsuseta.
Laupäeval möödus teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpust juba 70 aastat. Vähe on neid, kes mäletavad neid aegu vahetult, veelgi napimalt on mehi ja naisi, kes sõjast ise osa võtsid. Aeg teeb oma töö.
Ühes osas Euroopast mälestati eelmisel nädalal viimases mandrit laastanud sõjas hukkunuid ja meenutati õudusi, mis ei tohiks iial korduda.
Ida pool ülistatab riigivõim seevastu ohvriterohket võitu, sisendades rahvale, et nagu 70 aasta eest, nii on ka praegu ümberringi fašistid, kellele tuleb oma sõjalise jõuga hirm naha vahele ajada või koguni koht kätte näidata. Tähtpäevast on saanud propagandistlik musklite näitamise sõu.
Emadepäeva eel Tallinnast koju tulnud pojad ütlesid, et linnapilt jättis mulje, nagu oleks Venemaale sattunud. Nojah, samal ajal, kui koloraadod pealinna vallutasid, olid eesti mehed Virumaa metsades õppustel.
Vaatasin kolme päeva eest uudistest, kuidas vene keelt kõnelevad inimesed tähistasid võidupüha Narvas, Berliinis, Torontos ja mujal. Kõikjal nägi aktsioon välja nagu üksteise pealt maha kirjutatud: Georgi lindid, lehvivad punalipud, Punaarmee mundrites noored inimesed marssimas, rind suvalisi nõukogude aurahasid täis.
Võiks ju lõõpida, et 9. maist on saanud karneval, sama kirev kui Rios. Pigem oli see ennast suurele osale maailmast vastanduva Venemaa signaal: meid on kõikjal ning kui tahame, tuleme järgmisel korral taas tänavatele ja lööme rusika lauale. No ei suuda inimesed ajaloost õppida.
http://www.jt.ee/3186259/voidupaevast-on-saanud-ambitsioonikas-karneval
«8. ja 9. mai vaheline öö oli soe. Magasime nagu sõdurid kunagi – põõsa all, sinel üle pea. Öösel äratas meid mingi imelik kisa ja hurraa karjumine. Saime meiegi teada kapituleerumis pakti allakirjutamisest,» seisab laitmatu käekirjaga ülestähendatud rindesõnumis, mille leidsin mõne aasta eest talumajast, kuhu kiri oli saadetud.
«Ei saa öelda, et oleksime tundnud teab mis rõõmu ja õndsust. Rahu, see oli nagu mingi uus võõrastav asi, millega ei olnud harjutud. Mis saab nüüd edasi? Mõnel oli koguni tunne, nagu oleks ametikoht üles öeldud. Ma ei taha siiski öelda, et igatseksime sõja järele. Ei, sellest oli meie kõigile küllalt,» arutleb kirja autor edasi.
Ent sõja lõpust tähtsam oli kogu sõja läbi teinud rindemehele unistus kojujõudmisest: «Eemalviibimine on meid oma maaga veel rohkem ühte kasvatanud, sest neli aastat elasime mälestustes.»
Teine maailmasõda pillutas eestlasi mitmele poole rindejoont. Samasse tallu, samale peretütrele oli kirju tulnud varemgi. Ainult käekiri oli olnud teine ja väliposti tempel Saksa kroonukulliga.
Kes on näinud mõne kuu eest linastunud Eesti uusimat sõjafilmi «1944», kujutab toonast õhustikku elavalt ette.
Mulle on 9. mai lapsepõlvest eredalt meelde jäänud ühe, aastast-aastasse kordunud episoodiga. Ma ei tea, kuidas mujal, aga Peetri koolis oli toona komme, et õpilased viisid kodukandi sõjasangaritele õnnitluskaarte. Nii oli umbes 35 aastat pärast Berliini vallutamist minul käsk külastada võidupühal kõiki nelja Esna alevis elanud sõjaveterani.
Endel, Kalju, Kusti ja Juhan – kõik toredad eesti mehed. Kutsusid ukse taha ilmunud jõmpsika tuppa, pakkusid istet ja ajasid mõne sõna juttu. Need jutud ei olnud sõjast. Ma ei tea, mis mõtted nende peas tegelikult keerlesid.
Kordagi ei meenu, et ükski neist oleks tähistanud seda päeva erilise pidulikkusega, löönud rusikaga vastu rinda või riputanud endale pühade puhul ordeneid kuuereväärile.
Küll võisin kindel olla, et vähemalt paki kommi või rubla-paar kaardi toonud kullerile nad ikka pihku poetasid. See oli minu võit sellel pühal.
Kakskümmend aastat tagasi olin ajakirjanikuna Paide linna delegatsiooni koosseisus reisil Saksamaa sõpruslinna Annaberg-Buchholzi. Samal ajal tähistasid Hitleri-vastase koalitsiooni riigipead Normandias suurejooneliselt sõja lõpu 50. aastapäeva.
8. mai õhtupoolikul istusime kristlik-demokraatliku linnavalitsuse pressišefiga kahekesi tema kodu elutoas. Minust mõnevõrra vanem võõrustaja tõi kapist pudeli iseaetud pirnišnapsi ja selle kõrval me ilmaasju arutasime. Paratamatult veeres jutt ka sõjale. Tema Idarindel sõdinud isa jõudis elusana Siberist koju kümme aastat pärast Berliini langemist.
Kuna linnapildis ei meenutanud tähtpäeva miski, küsisin, kuidas nad vaatavad poole sajandi tagustele sündmustele. «See ei ole meie püha,» ütles ida-sakslane lakooniliselt, jahedal toonil ja ilma igasuguse poliitkorrektsuseta.
Laupäeval möödus teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpust juba 70 aastat. Vähe on neid, kes mäletavad neid aegu vahetult, veelgi napimalt on mehi ja naisi, kes sõjast ise osa võtsid. Aeg teeb oma töö.
Ühes osas Euroopast mälestati eelmisel nädalal viimases mandrit laastanud sõjas hukkunuid ja meenutati õudusi, mis ei tohiks iial korduda.
Ida pool ülistatab riigivõim seevastu ohvriterohket võitu, sisendades rahvale, et nagu 70 aasta eest, nii on ka praegu ümberringi fašistid, kellele tuleb oma sõjalise jõuga hirm naha vahele ajada või koguni koht kätte näidata. Tähtpäevast on saanud propagandistlik musklite näitamise sõu.
Emadepäeva eel Tallinnast koju tulnud pojad ütlesid, et linnapilt jättis mulje, nagu oleks Venemaale sattunud. Nojah, samal ajal, kui koloraadod pealinna vallutasid, olid eesti mehed Virumaa metsades õppustel.
Vaatasin kolme päeva eest uudistest, kuidas vene keelt kõnelevad inimesed tähistasid võidupüha Narvas, Berliinis, Torontos ja mujal. Kõikjal nägi aktsioon välja nagu üksteise pealt maha kirjutatud: Georgi lindid, lehvivad punalipud, Punaarmee mundrites noored inimesed marssimas, rind suvalisi nõukogude aurahasid täis.
Võiks ju lõõpida, et 9. maist on saanud karneval, sama kirev kui Rios. Pigem oli see ennast suurele osale maailmast vastanduva Venemaa signaal: meid on kõikjal ning kui tahame, tuleme järgmisel korral taas tänavatele ja lööme rusika lauale. No ei suuda inimesed ajaloost õppida.
http://www.jt.ee/3186259/voidupaevast-on-saanud-ambitsioonikas-karneval
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar