Kui kuulsa vene luuletaja Aleksander Puškini tõmmunahaline vaarisa
kindralmajor Abram Hannibal 1742. aastal Tallinna ülemkomandandi
ametisse määrati, ei osanud ta unes aimata, et paar sajandit hiljem lööb
Eestimaa tuhande samasuguse mooramaalase pelguses ärevalt kihama.
Lapsena tsaar Peeter I hoolealusena Konstantinoopolist Peterburi toodud Ida-Aafrikast pärit Hannibal tegi vaatamata oma päritolule tsaaririigis auväärset karjääri, pidas Harjumaal mitut mõisat ning tema jumekad ja kräsupäised järglased olid õukonnas lugupeetud inimesed.
Viimastel kuudel massiliselt Põhja-Aafrikast üle Vahemere peaasjalikult Itaaliasse tuhandete kaupa maabuvate põgenikega ei oska aga Euroopa Liit praegu peale hakata muud, kui kvoodi alusel mööda liikmesriike laiali pillutada.
Vanarahvas ütles, et häid lambaid mahub palju ühte lauta.
Kuu aja eest päris valimistel riigikogu ukse taha jäänud Rahva Ühtsuse Erakond valitsuselt aru peagi meile saabuvate sadade Aafrika põgenike kohta. Tunnistan, et siis tundus küsimuse selline püstitus uskumatult utoopilisena.
Napp kuu hiljem seisab Eesti tõsimeeli fakti ees, et Euroopa Liit surub meile kostile rohkem kui tuhandet teadmata päritolu aafriklast. Keegi ei oska öelda, kui suureks see number edaspidi võib paisuda, kauaks nad meile jäävad ja mida nad siin tegema hakkavad.
Räägime uhkusega, et oleme rahvana asustanud seda maad 11 000 aastat. Maailma kontekstis on selline paiksus ebatavaline.
Inimkond alustas sadu tuhandeid aastaid tagasi Aafrikast teekonda laia maailma ning on läbi ajaloo toitu ja paremaid elamistingimusi otsides liikunud ühelt alalt teisele teisi hõime alistades ja välja tõrjudes või ka koos kohalikega kõrvuti elanud ja segunenud.
Naiivne oleks arvata, et tänapäeval või tulevikus rahvad enam ei rända. Praegusaegne rahvusriiklus on vaid 100–150 aastat vana nähtus ja ilmselt mitte igavene. Homo sapines on ikka veel teel.
Eesti on siserännanuid võõrustanud korduvalt. Venemaalt Peipsi järve siinsele kaldale asunud vanausulised on meie külalislahkuse tõttu unikaalne kultuurikild maailmas.
Vabadussõja lõppedes Eestisse taandunud Loodearmee sõduritega me nii sõbralikud enam ei olnud: suur osa neist suri interneeritute laagris haigustesse. Ellu jäänud rändasid edasi Euroopasse või lahustusid kohapeale jäädes eestlaste sekka.
Ilmasõdade ajal ja järel oleme vastu võtnud ida poolt ümber asunud soome-ugri hõimuvendi. Tänini elab kõrvuti eestlastega Nõukogude Liidu eri servadest siia kui nõukogude rahva sulatusahju paisatud sadu tuhandeid inimesi. Tuleb möönda, et viimaste integreerimise edukusega me kiidelda ei saa.
Eestlased on ka ise läinud. Küll tsaari kutsel õnne otsima Venemaa viljakate maadega avarustesse, küll Ameerikasse.
Teine ilmasõda pillutas kümneid tuhandeid eestlasi Läände. Täname külalislahkuse eest ameeriklasi, inglasi, austraallasi, rootslasi jne, kuid tõdegem, et meie kaasmaalastele ei pakutud kuskil hõlpäraelamist, vaid pagulastes nähti odavat tööjõudu, keda võõrustajad vajasid raske töö tegemiseks, mida põlisrahvas teha ei soovinud. Lugupidamine tuli ränga tööga välja teenida ja see võttis aastaid.
Varasemaid Eestist minejaid ja tulejaid iseloomustab sattumine samasugusesse kultuuriruumi. Nüüd on olukord teine. Meil puudub ajaloost kogemus, mida teha tuhande täiesti erinevast kultuurist, teistsuguse nahavärvi ja tundmatut keelt rääkivate inimesega.
Võõristust tekitab ebaselgus teadmatus põgenike päritolu ja kavatsuste kohta. Vastuseta on küsimused, kas nad jäävad siia kauemaks või rändavad esimesel võimalusel edasi jõukamatesse riikidesse, soovivad nad teha tööd või otsivad hõlpu äraelamist riigi kulul?
Meedias on spekuleeritud, et kurikuulus islamiriik saadab põgenike seas Trooja hobustena Euroopasse oma võitlejaid. Kui rutiinne piirikontroll tõkestab segase tausta ja kavatsustega inimeste riiki pääsu, siis praegu pahiseb Euroopasse kümneid tuhandeid dokumentideta inimesi.
Kuidas tulevad julgeolekuorganid toime terade ja sõkalde eraldamisega?
Kristlikus läänemaailmas on teise inimese aitamine sõltumata nahavärvist, usust, kultuurist õilis. Paraku näitab Euroopa kogemus, et paljud pagulased ei näita üles mingit tänulikkust abistajate vastu, harjuvad mugava eluga ja on konfliktsed.
Millisel valitsusel on plaan, kuidas probleeme ennetada ja vältida?
Paksu verd tekitab ka teadmine, et pagulastele pakutakse kõiki mugavusi ja elatisraha, samas kui paljud maapered elavad vaesuses ja lootusetult viletsates tingimustes.
Rahvaomakaitse mehed Andrus Kivirähk ja Mart Juur pakkusid jamade ärahoidmiseks asustada moorlased elamisväärsetele, kuid inimtühjadele Eesti väikesaartele. Ettepanek on muidugi küüniline.
Ajaloolane David Vseviov on mõni aasta tagasi öelnud, et Eesti on nii viljakas maa, et vaevalt kunagi tühjaks jääb. Kui me ise välja rändame ja põllud võssa kasvada laseme, siis ehk ongi nüüd käes aeg koomale tõmmata ja uutele maaharijatele ruumi teha?
Me ei kujuta ette, millist Pandora laegast on Euroopa Liit avamas, lastes maale kümneid tuhandeid üle Vahemere seilavaid põgenikke, külvates nendega üle kogu Euroopa.
Maailma ajalugu teab mitmeid näiteid kuidas enesekindlatest kõrgeltarenenud kultuuridest on primitiivsemad rändrahvad kerge vaevaga üle jooksnud ja paisanud inimkonna arengus sadu või tuhandeid aastaid tagasi.
Ma ei väida, et hädasolevaid inimesi ei peaks aitama, kuid seda peaks tegema läbimõeldult. Väga palju põhjendatud kahtlusi ja küsimusi on vastuseta ja eksimusi ei andesta ei põlisasukad ega sisserännanud. Euroopa Liidu ajud põgenikekriisi lahendamisel aga praegu millegagi ei hiilga.
http://www.jt.ee/3201965/mida-teha-kui-uksel-seisab-must-mees
Lapsena tsaar Peeter I hoolealusena Konstantinoopolist Peterburi toodud Ida-Aafrikast pärit Hannibal tegi vaatamata oma päritolule tsaaririigis auväärset karjääri, pidas Harjumaal mitut mõisat ning tema jumekad ja kräsupäised järglased olid õukonnas lugupeetud inimesed.
Viimastel kuudel massiliselt Põhja-Aafrikast üle Vahemere peaasjalikult Itaaliasse tuhandete kaupa maabuvate põgenikega ei oska aga Euroopa Liit praegu peale hakata muud, kui kvoodi alusel mööda liikmesriike laiali pillutada.
Kuu aja eest päris valimistel riigikogu ukse taha jäänud Rahva Ühtsuse Erakond valitsuselt aru peagi meile saabuvate sadade Aafrika põgenike kohta. Tunnistan, et siis tundus küsimuse selline püstitus uskumatult utoopilisena.
Napp kuu hiljem seisab Eesti tõsimeeli fakti ees, et Euroopa Liit surub meile kostile rohkem kui tuhandet teadmata päritolu aafriklast. Keegi ei oska öelda, kui suureks see number edaspidi võib paisuda, kauaks nad meile jäävad ja mida nad siin tegema hakkavad.
Räägime uhkusega, et oleme rahvana asustanud seda maad 11 000 aastat. Maailma kontekstis on selline paiksus ebatavaline.
Inimkond alustas sadu tuhandeid aastaid tagasi Aafrikast teekonda laia maailma ning on läbi ajaloo toitu ja paremaid elamistingimusi otsides liikunud ühelt alalt teisele teisi hõime alistades ja välja tõrjudes või ka koos kohalikega kõrvuti elanud ja segunenud.
Naiivne oleks arvata, et tänapäeval või tulevikus rahvad enam ei rända. Praegusaegne rahvusriiklus on vaid 100–150 aastat vana nähtus ja ilmselt mitte igavene. Homo sapines on ikka veel teel.
Eesti on siserännanuid võõrustanud korduvalt. Venemaalt Peipsi järve siinsele kaldale asunud vanausulised on meie külalislahkuse tõttu unikaalne kultuurikild maailmas.
Vabadussõja lõppedes Eestisse taandunud Loodearmee sõduritega me nii sõbralikud enam ei olnud: suur osa neist suri interneeritute laagris haigustesse. Ellu jäänud rändasid edasi Euroopasse või lahustusid kohapeale jäädes eestlaste sekka.
Ilmasõdade ajal ja järel oleme vastu võtnud ida poolt ümber asunud soome-ugri hõimuvendi. Tänini elab kõrvuti eestlastega Nõukogude Liidu eri servadest siia kui nõukogude rahva sulatusahju paisatud sadu tuhandeid inimesi. Tuleb möönda, et viimaste integreerimise edukusega me kiidelda ei saa.
Eestlased on ka ise läinud. Küll tsaari kutsel õnne otsima Venemaa viljakate maadega avarustesse, küll Ameerikasse.
Teine ilmasõda pillutas kümneid tuhandeid eestlasi Läände. Täname külalislahkuse eest ameeriklasi, inglasi, austraallasi, rootslasi jne, kuid tõdegem, et meie kaasmaalastele ei pakutud kuskil hõlpäraelamist, vaid pagulastes nähti odavat tööjõudu, keda võõrustajad vajasid raske töö tegemiseks, mida põlisrahvas teha ei soovinud. Lugupidamine tuli ränga tööga välja teenida ja see võttis aastaid.
Varasemaid Eestist minejaid ja tulejaid iseloomustab sattumine samasugusesse kultuuriruumi. Nüüd on olukord teine. Meil puudub ajaloost kogemus, mida teha tuhande täiesti erinevast kultuurist, teistsuguse nahavärvi ja tundmatut keelt rääkivate inimesega.
Võõristust tekitab ebaselgus teadmatus põgenike päritolu ja kavatsuste kohta. Vastuseta on küsimused, kas nad jäävad siia kauemaks või rändavad esimesel võimalusel edasi jõukamatesse riikidesse, soovivad nad teha tööd või otsivad hõlpu äraelamist riigi kulul?
Meedias on spekuleeritud, et kurikuulus islamiriik saadab põgenike seas Trooja hobustena Euroopasse oma võitlejaid. Kui rutiinne piirikontroll tõkestab segase tausta ja kavatsustega inimeste riiki pääsu, siis praegu pahiseb Euroopasse kümneid tuhandeid dokumentideta inimesi.
Kuidas tulevad julgeolekuorganid toime terade ja sõkalde eraldamisega?
Kristlikus läänemaailmas on teise inimese aitamine sõltumata nahavärvist, usust, kultuurist õilis. Paraku näitab Euroopa kogemus, et paljud pagulased ei näita üles mingit tänulikkust abistajate vastu, harjuvad mugava eluga ja on konfliktsed.
Millisel valitsusel on plaan, kuidas probleeme ennetada ja vältida?
Paksu verd tekitab ka teadmine, et pagulastele pakutakse kõiki mugavusi ja elatisraha, samas kui paljud maapered elavad vaesuses ja lootusetult viletsates tingimustes.
Rahvaomakaitse mehed Andrus Kivirähk ja Mart Juur pakkusid jamade ärahoidmiseks asustada moorlased elamisväärsetele, kuid inimtühjadele Eesti väikesaartele. Ettepanek on muidugi küüniline.
Ajaloolane David Vseviov on mõni aasta tagasi öelnud, et Eesti on nii viljakas maa, et vaevalt kunagi tühjaks jääb. Kui me ise välja rändame ja põllud võssa kasvada laseme, siis ehk ongi nüüd käes aeg koomale tõmmata ja uutele maaharijatele ruumi teha?
Me ei kujuta ette, millist Pandora laegast on Euroopa Liit avamas, lastes maale kümneid tuhandeid üle Vahemere seilavaid põgenikke, külvates nendega üle kogu Euroopa.
Maailma ajalugu teab mitmeid näiteid kuidas enesekindlatest kõrgeltarenenud kultuuridest on primitiivsemad rändrahvad kerge vaevaga üle jooksnud ja paisanud inimkonna arengus sadu või tuhandeid aastaid tagasi.
Ma ei väida, et hädasolevaid inimesi ei peaks aitama, kuid seda peaks tegema läbimõeldult. Väga palju põhjendatud kahtlusi ja küsimusi on vastuseta ja eksimusi ei andesta ei põlisasukad ega sisserännanud. Euroopa Liidu ajud põgenikekriisi lahendamisel aga praegu millegagi ei hiilga.
http://www.jt.ee/3201965/mida-teha-kui-uksel-seisab-must-mees
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar