Mida teha, kui uksel seisab must mees?

Kui kuulsa vene luuletaja Aleksander Puškini tõmmunahaline vaarisa kindralmajor Abram Hannibal 1742. aastal Tallinna ülemkomandandi ametisse määrati, ei osanud ta unes aimata, et paar sajandit hiljem lööb Eestimaa tuhande samasuguse mooramaalase pelguses ärevalt kihama.
Lapsena tsaar Peeter I hoolealusena Konstantinoopolist Peterburi toodud Ida-Aafrikast pärit Hannibal tegi vaatamata oma päritolule tsaaririigis auväärset karjääri, pidas Harjumaal mitut mõisat ning tema jumekad ja kräsupäised järglased olid õukonnas lugupeetud inimesed.
Viimastel kuudel massiliselt Põhja-Aafrikast üle Vahemere peaasjalikult Itaaliasse tuhandete kaupa maabuvate põgenikega ei oska aga Euroopa Liit praegu  peale hakata muud, kui kvoodi alusel mööda liikmesriike laiali pillutada.

Vanarahvas ütles, et häid lambaid mahub palju ühte lauta.

Kuu aja eest päris valimistel riigikogu ukse taha jäänud Rahva Ühtsuse Erakond valitsuselt aru peagi meile saabuvate sadade Aafrika põgenike kohta. Tunnistan, et siis tundus küsimuse selline püstitus uskumatult utoopilisena.
Napp kuu hiljem seisab Eesti tõsimeeli fakti ees, et Euroopa Liit surub meile kostile rohkem kui tuhandet teadmata päritolu aafriklast. Keegi ei oska öelda, kui suureks see number edaspidi võib paisuda, kauaks nad meile jäävad ja mida nad siin tegema hakkavad.
Räägime uhkusega, et oleme rahvana asustanud seda maad 11 000 aastat. Maailma kontekstis on selline paiksus ebatavaline.
Inimkond alustas sadu tuhandeid aastaid tagasi Aafrikast teekonda laia maailma ning on läbi ajaloo toitu ja paremaid elamistingimusi otsides liikunud ühelt alalt teisele teisi hõime alistades ja välja tõrjudes või ka koos kohalikega kõrvuti elanud ja segunenud.
Naiivne oleks arvata, et tänapäeval või tulevikus rahvad enam ei rända. Praegusaegne rahvusriiklus on vaid 100–150 aastat vana nähtus ja ilmselt mitte igavene. Homo sapines on ikka veel teel.
Eesti on siserännanuid võõrustanud korduvalt. Venemaalt Peipsi järve siinsele kaldale asunud vanausulised on meie külalislahkuse tõttu unikaalne kultuurikild maailmas.
Vabadussõja lõppedes Eestisse taandunud Loodearmee sõduritega me nii sõbralikud enam ei olnud: suur osa neist suri interneeritute laagris haigustesse. Ellu jäänud rändasid edasi Euroopasse või lahustusid kohapeale jäädes eestlaste sekka.
Ilmasõdade ajal ja järel oleme vastu võtnud ida poolt ümber asunud soome-ugri hõimuvendi. Tänini elab kõrvuti eestlastega Nõukogude Liidu eri servadest siia kui nõukogude rahva sulatusahju paisatud sadu tuhandeid inimesi. Tuleb möönda, et viimaste integreerimise edukusega me kiidelda ei saa.
Eestlased on ka ise läinud. Küll tsaari kutsel õnne otsima Venemaa viljakate maadega avarustesse, küll Ameerikasse.
Teine ilmasõda pillutas kümneid tuhandeid eestlasi Läände. Täname külalislahkuse eest ameeriklasi, inglasi, austraallasi, rootslasi jne, kuid tõdegem, et meie kaasmaalastele ei pakutud kuskil hõlpäraelamist, vaid pagulastes nähti odavat tööjõudu, keda võõrustajad vajasid raske töö tegemiseks, mida põlisrahvas teha ei soovinud. Lugupidamine tuli ränga tööga välja teenida ja see võttis aastaid.
Varasemaid Eestist minejaid ja tulejaid iseloomustab sattumine samasugusesse kultuuriruumi. Nüüd on olukord teine. Meil puudub ajaloost kogemus, mida teha tuhande täiesti erinevast kultuurist, teistsuguse nahavärvi ja tundmatut keelt rääkivate inimesega.
Võõristust tekitab ebaselgus teadmatus põgenike päritolu ja kavatsuste kohta. Vastuseta on küsimused, kas nad jäävad siia kauemaks või rändavad esimesel võimalusel edasi jõukamatesse riikidesse, soovivad nad teha tööd või otsivad hõlpu äraelamist riigi kulul?
Meedias on spekuleeritud, et kurikuulus islamiriik saadab põgenike seas Trooja hobustena Euroopasse oma võitlejaid. Kui rutiinne piirikontroll tõkestab segase tausta ja kavatsustega inimeste riiki pääsu, siis praegu pahiseb Euroopasse kümneid tuhandeid dokumentideta inimesi.
Kuidas tulevad julgeolekuorganid toime terade ja sõkalde eraldamisega?
Kristlikus läänemaailmas on teise inimese aitamine sõltumata nahavärvist, usust, kultuurist õilis. Paraku näitab Euroopa kogemus, et paljud pagulased ei näita üles mingit tänulikkust abistajate vastu, harjuvad mugava eluga ja on konfliktsed.
Millisel valitsusel on plaan, kuidas probleeme ennetada ja vältida?
Paksu verd tekitab ka teadmine, et pagulastele pakutakse kõiki mugavusi ja elatisraha, samas kui paljud maapered elavad vaesuses ja lootusetult viletsates tingimustes.
Rahvaomakaitse mehed Andrus Kivirähk ja Mart Juur pakkusid jamade ärahoidmiseks asustada moorlased elamisväärsetele, kuid inimtühjadele Eesti väikesaartele. Ettepanek on muidugi küüniline.
Ajaloolane David Vseviov on mõni aasta tagasi öelnud, et Eesti on nii viljakas maa, et vaevalt kunagi tühjaks jääb. Kui me ise välja rändame ja põllud võssa  kasvada laseme, siis ehk ongi nüüd käes aeg koomale tõmmata ja uutele maaharijatele ruumi teha?
Me ei kujuta ette, millist Pandora laegast on Euroopa Liit avamas, lastes maale kümneid tuhandeid üle Vahemere seilavaid põgenikke, külvates nendega üle kogu Euroopa.
Maailma ajalugu teab mitmeid näiteid kuidas enesekindlatest kõrgeltarenenud kultuuridest on primitiivsemad rändrahvad kerge vaevaga üle jooksnud ja paisanud inimkonna arengus sadu või tuhandeid aastaid tagasi.
Ma ei väida, et hädasolevaid inimesi ei peaks aitama, kuid seda peaks tegema läbimõeldult. Väga palju põhjendatud kahtlusi ja küsimusi on vastuseta ja eksimusi ei andesta ei põlisasukad ega sisserännanud. Euroopa Liidu ajud põgenikekriisi lahendamisel aga praegu millegagi ei hiilga.

 http://www.jt.ee/3201965/mida-teha-kui-uksel-seisab-must-mees

Võidupäevast on saanud ambitsioonikas karneval

«Nüüd on siis see kauaoodatud rahu ükskord saabunud. Meile tuli ta siiski pisut ootamatult. Olime teel eesliinile. Järgmisel hommikul oleks alanud lahing,» loen kolletunud kirjast, mille neil päevil 70 aastat tagasi kirjutas Kareda valla Kodasema küla ühe talu peretütrele Eesti Laskurkorpuse sõdur Kuramaalt.
 «8. ja 9. mai vaheline öö oli soe. Magasime nagu sõdurid kunagi – põõsa all, sinel üle pea. Öösel äratas meid mingi imelik kisa ja hurraa karjumine. Saime meiegi teada kapituleerumis pakti allakirjutamisest,» seisab laitmatu käekirjaga ülestähendatud rindesõnumis, mille leidsin mõne aasta eest talumajast, kuhu kiri oli saadetud.

 70 aastat vanad eesti meeste kirjad rindelt: Полевая почта ja Feldpost.

«Ei saa öelda, et oleksime tundnud teab mis rõõmu ja õndsust. Rahu, see oli nagu mingi uus võõrastav asi, millega ei olnud harjutud. Mis saab nüüd edasi? Mõnel oli koguni tunne, nagu oleks ametikoht üles öeldud. Ma ei taha siiski öelda, et igatseksime sõja järele. Ei, sellest oli meie kõigile küllalt,» arutleb kirja autor edasi.
Ent sõja lõpust tähtsam oli kogu sõja läbi teinud rindemehele unistus kojujõudmisest: «Eemalviibimine on meid oma maaga veel rohkem ühte kasvatanud, sest neli aastat elasime mälestustes.»
Teine maailmasõda pillutas eestlasi mitmele poole rindejoont. Samasse tallu, samale peretütrele oli kirju tulnud varemgi. Ainult käekiri oli olnud teine ja väliposti tempel Saksa kroonukulliga.
Kes on näinud mõne kuu eest linastunud Eesti uusimat sõjafilmi «1944», kujutab toonast õhustikku elavalt ette.
Mulle on 9. mai lapsepõlvest eredalt meelde jäänud ühe, aastast-aastasse kordunud episoodiga. Ma ei tea, kuidas mujal, aga Peetri koolis oli toona komme, et õpilased viisid kodukandi sõjasangaritele õnnitluskaarte. Nii oli umbes 35 aastat pärast Berliini vallutamist minul käsk külastada võidupühal kõiki nelja Esna alevis elanud sõjaveterani.
Endel, Kalju, Kusti ja Juhan – kõik toredad eesti mehed. Kutsusid ukse taha ilmunud jõmpsika tuppa, pakkusid istet ja ajasid mõne sõna juttu. Need jutud ei olnud sõjast. Ma ei tea, mis mõtted nende peas tegelikult keerlesid.
Kordagi ei meenu, et ükski neist oleks tähistanud seda päeva erilise pidulikkusega, löönud rusikaga vastu rinda või riputanud endale pühade puhul ordeneid kuuereväärile.
Küll võisin kindel olla, et vähemalt paki kommi või rubla-paar kaardi toonud kullerile nad ikka pihku poetasid. See oli minu võit sellel pühal.
Kakskümmend aastat tagasi olin ajakirjanikuna Paide linna delegatsiooni koosseisus reisil Saksamaa sõpruslinna Annaberg-Buchholzi. Samal ajal tähistasid Hitleri-vastase koalitsiooni riigipead Normandias suurejooneliselt sõja lõpu 50. aastapäeva.
8. mai õhtupoolikul istusime kristlik-demokraatliku linnavalitsuse pressišefiga kahekesi tema kodu elutoas. Minust mõnevõrra vanem võõrustaja tõi kapist pudeli iseaetud pirnišnapsi ja selle kõrval me ilmaasju arutasime. Paratamatult veeres jutt ka sõjale. Tema Idarindel sõdinud isa jõudis elusana Siberist koju kümme aastat pärast Berliini langemist.
Kuna linnapildis ei meenutanud tähtpäeva miski, küsisin, kuidas nad vaatavad poole sajandi tagustele sündmustele. «See ei ole meie püha,» ütles ida-sakslane lakooniliselt, jahedal toonil ja ilma igasuguse poliitkorrektsuseta.
Laupäeval möödus teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpust juba 70 aastat. Vähe on neid, kes mäletavad neid aegu vahetult, veelgi napimalt on mehi ja naisi, kes sõjast ise osa võtsid. Aeg teeb oma töö.
Ühes osas Euroopast mälestati eelmisel nädalal viimases mandrit laastanud sõjas hukkunuid ja meenutati õudusi, mis ei tohiks iial korduda.
Ida pool ülistatab riigivõim seevastu ohvriterohket võitu, sisendades rahvale, et nagu 70 aasta eest, nii on ka praegu ümberringi fašistid, kellele tuleb oma sõjalise jõuga hirm naha vahele ajada või koguni koht kätte näidata. Tähtpäevast on saanud propagandistlik musklite näitamise sõu.
Emadepäeva eel Tallinnast koju tulnud pojad ütlesid, et linnapilt jättis mulje, nagu oleks Venemaale sattunud. Nojah, samal ajal, kui koloraadod pealinna vallutasid, olid eesti mehed Virumaa metsades õppustel.
Vaatasin kolme päeva eest uudistest, kuidas vene keelt kõnelevad inimesed tähistasid võidupüha Narvas, Berliinis, Torontos ja mujal. Kõikjal nägi aktsioon välja nagu üksteise pealt maha kirjutatud: Georgi lindid, lehvivad punalipud, Punaarmee mundrites noored inimesed marssimas, rind suvalisi nõukogude aurahasid täis.
Võiks ju lõõpida, et 9. maist on saanud karneval, sama kirev kui Rios. Pigem oli see ennast suurele osale maailmast vastanduva Venemaa signaal: meid on kõikjal ning kui tahame, tuleme järgmisel korral taas tänavatele ja lööme rusika lauale. No ei suuda inimesed ajaloost õppida.

http://www.jt.ee/3186259/voidupaevast-on-saanud-ambitsioonikas-karneval