Juhanist sai jälle Juku vol 2

Jaanieelse pühapäeva pärastlõunal seisin keset Paide kultuurikeskuse suurt lava, et ohverdatud veerandsaja savimördise nädalavahetuse eest võtta vastu Järvamaa kutsehariduskeskuselt kroonukulliga tunnistus pottsepa õppekava täiemahulise täitmise eest.
Läinud sügisel samal ajal Tartu Ülikooli päevasesse õppesse ajakirjandust ja kommunikatsiooni ning kutsehariduskeskusse ahjumeistriks õppima asumine oli ilmselge hull hüpe tundmatusse sogasesse vette.

Nädala sees sai nühitud pinke akadeemilistes auditooriumides ning nädalavahetusel mäkerdatud savimördi ja tellistega. Vähemalt oli vaimne ja füüsiline tegevus tasakaalus.
Ent laupäeva-pühapäeva varahommikuti magusalt magavate pereliikmete juurest kikivarvul kooli hiilida tundus mõnelgi hommikul liigsuure suutäiena, mis ähvardas pudrumulku lõhki rebida.
Esimese ülikooliaastaga tehtud 81 ainepunkti ja kevadsemestriga kümnes aines võetud maksimumhinne ning edukalt omandatud kutseharidus näitab, et kui inimene tahab, siis suudab.
Tõsi, eks tulemuse taga ole mitu ohvrit: pere nägi mind sama harva kui kuuvarjutust ja et koolid neelasid enamiku ajast, siis jäi ka singiviil leival õhemaks.
Aastakümned tagasi lõpetasid tönki verisulis noorukid, kes pidid majanduse konveierile andma õppinud töökäsi. Nüüdisaegse kutsehariduskeskuse lõpuaktusel tõusis lavale tunnistust vastu võtma üsna kirju seltskond erineva ea ja taustaga inimesi.
Paljud neist olid kõrgharitud muudel erialadel ja tulnud oma maailma rikastama uute oskustega. Meie kursusel õppis savi ja šamottkividega  ümberkäimist muide kooli direktor isiklikult.
Erinevalt oma kutsumust kompavatest noortest tulevad halliseguste peadega õppurid kooli kindla teadmisega, mida nad õppida tahavad ja miks, ning leiavad kooli, mis  pakub neile enesetäienduseks parimaid võimalusi.
Elu jooksul mitut ringi tagasi koolipinki jõuda, erinevaid ameteid ja oskusi õppida on tänapäeva tempokas maailmas mõistlik ja üsna lihtne. Eks Hunt Kriimsilmgi proovinud üheksat ametit. Tuleb ennast vaid diivanilt püsti ajada.
Mina lugesin enne otsustamist maal kokku kõpitsemist vajavad korstnad, pliidid, ahjud ja kaminad ning sain alla paarikümne ühiku. See on ühe hobipottsepa vaat et elutöö ja nii andsin suurema kõhkluseta kuradile sõrme.
Et paar aastat tagasi käisin Luua koolis palkmajaehitamist nuusutamas, võin ilma naljata öelda, et segastel aegadel saan laande kindlat varju pakkuva punkri ehitamisega hakkama küll.
Paganama hea tunne oli, kui tahutud palk lopsti tihkelt oma kohale vajus või koolitunnis laotud ahi laitmatult tõmbama hakkas.
Pottsepa eriala paistab olevat muutunud popiks. Meie grupi meister Ivar ütles lõpuaktusel, et juba mitu kuud enne uue õppeaasta algust on järgmine kursus sooviavaldustega kaetud.
Eks elame ka laiuskraadil, kus sooja saamiseks tuleb tuba tänavusel näitel kütta isegi juunis.
Mõnigi tuttav on saanud julgustust ja öelnud, et mõlgutab mõtet pottsepaks õppida. Vanemast peast olla hea rahulikult omaette nokitseda ja olla tegemistes teistest sõltumatu.
Muide, ahjumeister pole sugugi üksnes meesteamet. Meedias jõuavad aina tihemini kaanele näitsikud, kes on pliidi ehitamiseks käised üles käärinud. Meiegi kursusel alustas kaks naist. Tõsi, üks neist sünnitas jõuluvaheajal uue ilmakodaniku ja lükkas õpingute jätkamise tulevikku.
Järvamaa ametikool muidugi loodab, et värsketest pottsepasellidest saavad kutselised meistrid – tööturul rakendust leidnud spetsialistide järgi mõõdavad haridusametnikud kooli tublidust.
Julgen arvata, et mitmele mu kaasõppurile ja tulevasele koolivennale või -õele jääb omandatud oskus siiski toredaks hobiks. Ent nagu on öeldud: ära iial ütle iial.
Lõpupeole järgnenud nädala jooksul on juba paar sugulast tulnud jutuga, et kuule, mul oleks vaja uut pliiti ja mul uut kaminat. Nii et nõudluse üle pott­sepp ei saa kurta. Üks pärijatest viskas minu esimese ehmatuse ebaluse peale kohe: «Noh, ei julge või?»
Selline otsekohene pealepõrkamine pani kaaluma. Lõpupeol õnnitlejate antud pojengide lopsakad õied pudenesid vaasist lauale ja pühiti prügikasti paari päevaga. Samamoodi tuhmuvad ajapikku omandatud oskused, kui need pikalt jõude jätta.

 http://www.jt.ee/3239531/juhanist-sai-jalle-juku-vol-2

Valijad pagevad parempoolsusest

Ajal, mil iga päev üle Vahemere ulpivad tuhanded paadipõgenikud ja nende edasine saatus kütab debattides kirgi, pagevad tuhanded meie kaasmaalased mitte üksnes välismaale, vaid ka kodusest mõtteruumist.
Kordan üle, et ma ei pea silmas kohvrite pakkimist, vaid emotsionaalset pagemist erakondade selja tagant, keda seni on harjutud toetama.

Valija ei halasta ega andesta. Kui keegi jamaga tegeleb, laseb ta erakonna seljatagant jalga. (Joonistus on minu)
Juhtus Eesti poliitikas tavatu: uus valitsus kaotas ametis oleku esimese kuuga valijate enamuse soosingu. Ei meenugi, millal parempoolsete kogutoetus viimase 25 aasta jooksul nii madal on olnud.
Toetajate pagemise taga on pettumus, lootuse kaotus paranemisele ja usk, et uued lemmikud on paremad.
Poliitilisel rahvaste rändel on seni olnud kaks lainet. Esimene suurem ümberrivistumine algas pool aastat enne valimisi, kui kirgi küttis kooseluseaduse vastuvõtt, õigemini selle peaaegu olematu sisuline ja loosungivaba seletamine ühiskonnale.
Toonastest parlamendierakondadest kaotasid sotsid selle ajaga oma toetajatest veerandi ja kui võrrelda aastataguste reitingutega, siis isegi rohkem kui kolmandiku.
IRLi selja tagant kadusid kuue kuuga pisut vähem kui pooled valijatest. Seevastu Reformierakonna ja Keskerakonna valijad jäid iidolitele truuks.
Valijate ümberrivistumiseks andis võimaluse uue erakonna – värsket poliitilist kultuuri lubanud Vabaerakonna areenile tulek ja EKRE jõuline astumine poliitilise skaala konservatiivsele tiivale.
Uuesti läksid valijad rändama valimiste järel kargel kevadel, kui uue valitsuse koalitsioonilepingust selgus, et valimised oli võitnud erakond, kes enne lubas valijatele seda, mida nemad tahtsid, ja hakkas hiljem jõuliselt dikteerima partneritele ja ühiskonnale seda, mida ise tahtis.
Taaskord olid võimulolijad inimesed jätnud selgete põhjendusteta ja publik võttis seda kui hääle väljapetmist. EMORi uuringu andmetel kukkus Reformierakonna toetus valimiste järel 28 protsendilt 19 protsendile ehk kolmandiku ja koalitsioonipartner IRLil 10 protsendilt 8 protsendile. Vaid sotsidel õnnestus koalitsioonikaaslastele vastuporisemisega toetust protsendi jagu 17ni kasvatada.
Valijatele meeldib tasakaalukas ja argumenteeritud opositsioon maksurallit kruvivast valitsusest rohkem. Vabaerakond on vaikselt ja järjekindlalt oma nägu ja isepäisust säilitades kasvatanud valimiseelse 8protsendise toetuse aprilli lõpuks 18 protsendi peale.
Kummalisel kombel on Keskerakond ilma Savisaareta veelgi populaarsem ja hõivas 26 protsendiga eelistatuima erakonna positsiooni. Nende toetus on 2 protsenti suurem kui valimiskuul.
Kuigi EKRE võttis lärmaka opositsiooniliidri rolli ja tõi tuhanded inimesed aktsiitõusu vastu meelt avaldama, kärpis see nende reitingut hoopis protsendi jagu 8 protsendile.
Viimasel paaril nädalal on valimiste suurimad põrujad sotsiaaldemokraadid ja IRL vahetanud esimehi ning Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna õlul on erakondades mõnda aega kestnud käärimine lõpetada ja taastada poolehoidjate usaldus.
Kuigi Reformierakonna seest kostis hulgaliselt rahulolematust, Taavi Rõivasele alternatiive ei pakutud. Erakonna tagatuba on vankumatu: populaarsust on mõtet timmida valimisteks ja muul ajal tuleb pea hoida külm.
Ilma probleemideta valiti tagasi Vabaerakonna esimees Andres Herkel. Keskerakond ootab juhi valimistega, kuni Edgar Savisaare tervis lubab tal suurele areenile naasta. Ka EKREl pole riigikogusse murdmise rõõmust põhjust kurssi muuta.
Olen kindel, et üksnes juhtide vahetamisest erakondade reitingute parandamiseks ei piisa ja kuni koalitsioon sihte uuesti ringi vaatama ei asu, kahaneb parempoolsete valitsuserakondade kogutoetus veelgi. Ilma rahva usalduseta riiki ei valitse.

 http://www.jt.ee/3218049/valijad-pagevad-parempoolsusest