Jaanieelse pühapäeva pärastlõunal seisin keset Paide kultuurikeskuse
suurt lava, et ohverdatud veerandsaja savimördise nädalavahetuse eest
võtta vastu Järvamaa kutsehariduskeskuselt kroonukulliga tunnistus
pottsepa õppekava täiemahulise täitmise eest.
Läinud sügisel samal ajal Tartu Ülikooli päevasesse õppesse ajakirjandust ja kommunikatsiooni ning kutsehariduskeskusse ahjumeistriks õppima asumine oli ilmselge hull hüpe tundmatusse sogasesse vette.
Nädala sees sai nühitud pinke akadeemilistes auditooriumides ning nädalavahetusel mäkerdatud savimördi ja tellistega. Vähemalt oli vaimne ja füüsiline tegevus tasakaalus.
Ent laupäeva-pühapäeva varahommikuti magusalt magavate pereliikmete juurest kikivarvul kooli hiilida tundus mõnelgi hommikul liigsuure suutäiena, mis ähvardas pudrumulku lõhki rebida.
Esimese ülikooliaastaga tehtud 81 ainepunkti ja kevadsemestriga kümnes aines võetud maksimumhinne ning edukalt omandatud kutseharidus näitab, et kui inimene tahab, siis suudab.
Tõsi, eks tulemuse taga ole mitu ohvrit: pere nägi mind sama harva kui kuuvarjutust ja et koolid neelasid enamiku ajast, siis jäi ka singiviil leival õhemaks.
Aastakümned tagasi lõpetasid tönki verisulis noorukid, kes pidid majanduse konveierile andma õppinud töökäsi. Nüüdisaegse kutsehariduskeskuse lõpuaktusel tõusis lavale tunnistust vastu võtma üsna kirju seltskond erineva ea ja taustaga inimesi.
Paljud neist olid kõrgharitud muudel erialadel ja tulnud oma maailma rikastama uute oskustega. Meie kursusel õppis savi ja šamottkividega ümberkäimist muide kooli direktor isiklikult.
Erinevalt oma kutsumust kompavatest noortest tulevad halliseguste peadega õppurid kooli kindla teadmisega, mida nad õppida tahavad ja miks, ning leiavad kooli, mis pakub neile enesetäienduseks parimaid võimalusi.
Elu jooksul mitut ringi tagasi koolipinki jõuda, erinevaid ameteid ja oskusi õppida on tänapäeva tempokas maailmas mõistlik ja üsna lihtne. Eks Hunt Kriimsilmgi proovinud üheksat ametit. Tuleb ennast vaid diivanilt püsti ajada.
Mina lugesin enne otsustamist maal kokku kõpitsemist vajavad korstnad, pliidid, ahjud ja kaminad ning sain alla paarikümne ühiku. See on ühe hobipottsepa vaat et elutöö ja nii andsin suurema kõhkluseta kuradile sõrme.
Et paar aastat tagasi käisin Luua koolis palkmajaehitamist nuusutamas, võin ilma naljata öelda, et segastel aegadel saan laande kindlat varju pakkuva punkri ehitamisega hakkama küll.
Paganama hea tunne oli, kui tahutud palk lopsti tihkelt oma kohale vajus või koolitunnis laotud ahi laitmatult tõmbama hakkas.
Pottsepa eriala paistab olevat muutunud popiks. Meie grupi meister Ivar ütles lõpuaktusel, et juba mitu kuud enne uue õppeaasta algust on järgmine kursus sooviavaldustega kaetud.
Eks elame ka laiuskraadil, kus sooja saamiseks tuleb tuba tänavusel näitel kütta isegi juunis.
Mõnigi tuttav on saanud julgustust ja öelnud, et mõlgutab mõtet pottsepaks õppida. Vanemast peast olla hea rahulikult omaette nokitseda ja olla tegemistes teistest sõltumatu.
Muide, ahjumeister pole sugugi üksnes meesteamet. Meedias jõuavad aina tihemini kaanele näitsikud, kes on pliidi ehitamiseks käised üles käärinud. Meiegi kursusel alustas kaks naist. Tõsi, üks neist sünnitas jõuluvaheajal uue ilmakodaniku ja lükkas õpingute jätkamise tulevikku.
Järvamaa ametikool muidugi loodab, et värsketest pottsepasellidest saavad kutselised meistrid – tööturul rakendust leidnud spetsialistide järgi mõõdavad haridusametnikud kooli tublidust.
Julgen arvata, et mitmele mu kaasõppurile ja tulevasele koolivennale või -õele jääb omandatud oskus siiski toredaks hobiks. Ent nagu on öeldud: ära iial ütle iial.
Lõpupeole järgnenud nädala jooksul on juba paar sugulast tulnud jutuga, et kuule, mul oleks vaja uut pliiti ja mul uut kaminat. Nii et nõudluse üle pottsepp ei saa kurta. Üks pärijatest viskas minu esimese ehmatuse ebaluse peale kohe: «Noh, ei julge või?»
Selline otsekohene pealepõrkamine pani kaaluma. Lõpupeol õnnitlejate antud pojengide lopsakad õied pudenesid vaasist lauale ja pühiti prügikasti paari päevaga. Samamoodi tuhmuvad ajapikku omandatud oskused, kui need pikalt jõude jätta.
http://www.jt.ee/3239531/juhanist-sai-jalle-juku-vol-2
Läinud sügisel samal ajal Tartu Ülikooli päevasesse õppesse ajakirjandust ja kommunikatsiooni ning kutsehariduskeskusse ahjumeistriks õppima asumine oli ilmselge hull hüpe tundmatusse sogasesse vette.
Nädala sees sai nühitud pinke akadeemilistes auditooriumides ning nädalavahetusel mäkerdatud savimördi ja tellistega. Vähemalt oli vaimne ja füüsiline tegevus tasakaalus.
Ent laupäeva-pühapäeva varahommikuti magusalt magavate pereliikmete juurest kikivarvul kooli hiilida tundus mõnelgi hommikul liigsuure suutäiena, mis ähvardas pudrumulku lõhki rebida.
Esimese ülikooliaastaga tehtud 81 ainepunkti ja kevadsemestriga kümnes aines võetud maksimumhinne ning edukalt omandatud kutseharidus näitab, et kui inimene tahab, siis suudab.
Tõsi, eks tulemuse taga ole mitu ohvrit: pere nägi mind sama harva kui kuuvarjutust ja et koolid neelasid enamiku ajast, siis jäi ka singiviil leival õhemaks.
Aastakümned tagasi lõpetasid tönki verisulis noorukid, kes pidid majanduse konveierile andma õppinud töökäsi. Nüüdisaegse kutsehariduskeskuse lõpuaktusel tõusis lavale tunnistust vastu võtma üsna kirju seltskond erineva ea ja taustaga inimesi.
Paljud neist olid kõrgharitud muudel erialadel ja tulnud oma maailma rikastama uute oskustega. Meie kursusel õppis savi ja šamottkividega ümberkäimist muide kooli direktor isiklikult.
Erinevalt oma kutsumust kompavatest noortest tulevad halliseguste peadega õppurid kooli kindla teadmisega, mida nad õppida tahavad ja miks, ning leiavad kooli, mis pakub neile enesetäienduseks parimaid võimalusi.
Elu jooksul mitut ringi tagasi koolipinki jõuda, erinevaid ameteid ja oskusi õppida on tänapäeva tempokas maailmas mõistlik ja üsna lihtne. Eks Hunt Kriimsilmgi proovinud üheksat ametit. Tuleb ennast vaid diivanilt püsti ajada.
Mina lugesin enne otsustamist maal kokku kõpitsemist vajavad korstnad, pliidid, ahjud ja kaminad ning sain alla paarikümne ühiku. See on ühe hobipottsepa vaat et elutöö ja nii andsin suurema kõhkluseta kuradile sõrme.
Et paar aastat tagasi käisin Luua koolis palkmajaehitamist nuusutamas, võin ilma naljata öelda, et segastel aegadel saan laande kindlat varju pakkuva punkri ehitamisega hakkama küll.
Paganama hea tunne oli, kui tahutud palk lopsti tihkelt oma kohale vajus või koolitunnis laotud ahi laitmatult tõmbama hakkas.
Pottsepa eriala paistab olevat muutunud popiks. Meie grupi meister Ivar ütles lõpuaktusel, et juba mitu kuud enne uue õppeaasta algust on järgmine kursus sooviavaldustega kaetud.
Eks elame ka laiuskraadil, kus sooja saamiseks tuleb tuba tänavusel näitel kütta isegi juunis.
Mõnigi tuttav on saanud julgustust ja öelnud, et mõlgutab mõtet pottsepaks õppida. Vanemast peast olla hea rahulikult omaette nokitseda ja olla tegemistes teistest sõltumatu.
Muide, ahjumeister pole sugugi üksnes meesteamet. Meedias jõuavad aina tihemini kaanele näitsikud, kes on pliidi ehitamiseks käised üles käärinud. Meiegi kursusel alustas kaks naist. Tõsi, üks neist sünnitas jõuluvaheajal uue ilmakodaniku ja lükkas õpingute jätkamise tulevikku.
Järvamaa ametikool muidugi loodab, et värsketest pottsepasellidest saavad kutselised meistrid – tööturul rakendust leidnud spetsialistide järgi mõõdavad haridusametnikud kooli tublidust.
Julgen arvata, et mitmele mu kaasõppurile ja tulevasele koolivennale või -õele jääb omandatud oskus siiski toredaks hobiks. Ent nagu on öeldud: ära iial ütle iial.
Lõpupeole järgnenud nädala jooksul on juba paar sugulast tulnud jutuga, et kuule, mul oleks vaja uut pliiti ja mul uut kaminat. Nii et nõudluse üle pottsepp ei saa kurta. Üks pärijatest viskas minu esimese ehmatuse ebaluse peale kohe: «Noh, ei julge või?»
Selline otsekohene pealepõrkamine pani kaaluma. Lõpupeol õnnitlejate antud pojengide lopsakad õied pudenesid vaasist lauale ja pühiti prügikasti paari päevaga. Samamoodi tuhmuvad ajapikku omandatud oskused, kui need pikalt jõude jätta.
http://www.jt.ee/3239531/juhanist-sai-jalle-juku-vol-2
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar