Panna pühapäeva hommikul kell poole kaheksaks äratama on suvisel
nädalavahetusel paras eneseületus. Kaks päeva tagasi hiilisin teist
külge keerava pere juurest vargsi metsa oma maasikavälu inspekteerima.
Lapsepõlve magusamad, lõhnavamad ja suuremad maasikad kasvasid Türi-Tamsalu raudtee tammil ning see on üks lapsepõlve aistinguid, mis ei unu iial. Teinekord läks hinnaliste maasikate pärast suvitajatega klaarimiseks, kellel suurem õigus need enda heinakõrrele pikkida.
Muidugi oli siis veelgi lihtsam suu magusaks saada korjetuurilt naasnud vanemate või vanaema korvi sukeldudes. Nüüd ootab kodus üks sama kavala näoga väikemees oma korda.
Eks ajas viimastel päevadel õhtuti pannkoogi näoga taevasse kerkinud kuu endalegi pliini isu peale ja kuidas sa neid ilma moosita sööd? Keset vihmaperioode paar õigeaegset päikeselist päeva on avanud akna, mis maasikad punaseks värvis. Nii tuli sahvrisse sõita.
Maasikalkäigu võlu taasavastamise eest pean tänama üht oma sugulast, kes kolm-neli aastat tagasi pakkus krõbeda hinna eest omakorjatud metsmaasikaid. See tuletas meelde, et saan nende noppimisega ka ise hakkama.
Õige koha leidmiseks on vaja teada mõnda usaldusväärset ümbruskonna metsameest, veel parem sugulast, kelle käest raiesmike kohta värsket luureinfot pärida. Mina sukeldusin mõne kilomeetri sügavusele vanaema kodukoha taha metsa kuskil Ammuta ja Kuusna vahel. Seega tegin lisaks nostalgilise põike lapsepõlveradadele.
Vanavanemate koduõu ja vaher lauda ees, mis tundusid kunagi üüratult suured, on 40 aastaga pisikeseks jäänud. Pole enam lautagi ja rehetarest on alles korstnatüügas. Samamoodi on aeg neelanud teised lähemad naabrid.
Kõige parem on minna marjule varahommikul, kui ilm jahedam, päike madalal, parmud uimased ja võimalikke konkurente vähem.
Metsaserval kallasin kuulikindla tunde saavutamiseks endale peale sääsetõrjevahendit ja sättisin põlvekaitsmed käpuli kahlamise hõlbustamiseks paika. Ettevalmistuste lõpetuseks vedasin toidukäitleja sinised kilekindad kätte, et rohutuuste sasides kõrte vahel vilksatavaid sõrmi mitte marjadeks pidada ja käsi nõgeste nähvamise eest kaitsta.
Kõige parem on olla metsas esimene marjuline, see, kes korjab kõige suuremad ja magusamad maasikad. Kui marjamaa on kümnete hektarite suurune lank, ei tasu takerduda kellegi jälgedes pisikeste kribalate järelnoppimisele: saak jääb kesiseks ja aega kulub palju.
Koordinaadid salastatud 25 aastaks.
Kui tundub, et kõik maasikad said korjatud, tuleb teha kannapööre. Tuldud rada minnes selgub, et paljud maasikad armastavad sinuga peitust mängida.
Paanikahoo vältimiseks tasub silma peal hoida, et korjamise hõlbustamiseks kännu otsa sätitud mannerg silmist ei kaoks ja mõne juhusliku möödakäija õnneks ei langeks.
Paari aasta eest olin hädas ühe võhivõõra memmega, kes kuhu iganes ma 100hektarilisel inimtühjal langil ka läksin, ei jäänud minust rohkem kui paar meetrit maha. Nii me üksteise võidu mitu tundi sõna lausumata koos nohisesime.
Sedapuhku seltsilisi mulle metsa ei siginenudki. Ei kahe- ega neljajalgseid. Vaid kuskil pea kohal piuksus hiireviu.
Esmalt arvasin, et minu selle suve esimene dessant piirdub kolmeliitrise mannergu täis korjamisega. Et päike polnud veel seniidis, parmud tegid pea ümber esimesi huvitiire, sai minus võitu ahnus. Otsustasin veel ühe mannergutäie korjata. Eks ikka selleks, et põnn saaks isu täis maiustada ja teise metsatulemise pealt kütust kokku hoida.
See oli juba karm. Lagipähe lõõskav päike ei andnud armu. Kirusin ennast, et ei võinud heledaid riideid selga panna. Ent nii kui mõtlesin, et enam ei jaksa praepannil säriseda, ujus kuskilt päikse ette varju pakkuv pilv ja kerge tuuleiil tõi leevendust. Korjasin edasi.
Hiliseks pärastlõunaks, kui kogu entusiasm oli päikeselõõsas otsa saanud, jõudsin eldoraado servale – ees laius ahvatlevalt punetav lagendik, kus tänavu pole tehtud ühtegi jalajälge.
Sellelt välult lahtirebimiseks kulus veel üks tund. Viimase vihje, et aeg on astuma hakata, andis parm, kes läbi kinda hambad kätte lõi.
Metsast välja kõndides katsusin maha mitte vaadata, sest ühtäkki oli maasikaid igal pool. Nagu Nukitsamehe nõiduslikus metsas. Tegin südame kõvaks, sest seitse tundi ja seitse liitrit polnud küll rekord, aga hakatuseks piisav. Mõni teine päev tulen taas, kui jälle maasikaisu suureks kasvab!
Tagasiteel tabasin end arvutamas, et kui eelmisel päeval Väike-Maarja kandis tiirutanud 400 mootorratturit põiganuks hoopis paariks tunniks maasikale, toonuks nad metsast välja tonn marju. Aga see selleks.
http://www.jt.ee/3251129/maasikamaiale-on-mets-nagu-sahver
Lapsepõlve magusamad, lõhnavamad ja suuremad maasikad kasvasid Türi-Tamsalu raudtee tammil ning see on üks lapsepõlve aistinguid, mis ei unu iial. Teinekord läks hinnaliste maasikate pärast suvitajatega klaarimiseks, kellel suurem õigus need enda heinakõrrele pikkida.
Muidugi oli siis veelgi lihtsam suu magusaks saada korjetuurilt naasnud vanemate või vanaema korvi sukeldudes. Nüüd ootab kodus üks sama kavala näoga väikemees oma korda.
Eks ajas viimastel päevadel õhtuti pannkoogi näoga taevasse kerkinud kuu endalegi pliini isu peale ja kuidas sa neid ilma moosita sööd? Keset vihmaperioode paar õigeaegset päikeselist päeva on avanud akna, mis maasikad punaseks värvis. Nii tuli sahvrisse sõita.
Maasikalkäigu võlu taasavastamise eest pean tänama üht oma sugulast, kes kolm-neli aastat tagasi pakkus krõbeda hinna eest omakorjatud metsmaasikaid. See tuletas meelde, et saan nende noppimisega ka ise hakkama.
Õige koha leidmiseks on vaja teada mõnda usaldusväärset ümbruskonna metsameest, veel parem sugulast, kelle käest raiesmike kohta värsket luureinfot pärida. Mina sukeldusin mõne kilomeetri sügavusele vanaema kodukoha taha metsa kuskil Ammuta ja Kuusna vahel. Seega tegin lisaks nostalgilise põike lapsepõlveradadele.
Vanavanemate koduõu ja vaher lauda ees, mis tundusid kunagi üüratult suured, on 40 aastaga pisikeseks jäänud. Pole enam lautagi ja rehetarest on alles korstnatüügas. Samamoodi on aeg neelanud teised lähemad naabrid.
Kõige parem on minna marjule varahommikul, kui ilm jahedam, päike madalal, parmud uimased ja võimalikke konkurente vähem.
Metsaserval kallasin kuulikindla tunde saavutamiseks endale peale sääsetõrjevahendit ja sättisin põlvekaitsmed käpuli kahlamise hõlbustamiseks paika. Ettevalmistuste lõpetuseks vedasin toidukäitleja sinised kilekindad kätte, et rohutuuste sasides kõrte vahel vilksatavaid sõrmi mitte marjadeks pidada ja käsi nõgeste nähvamise eest kaitsta.
Kõige parem on olla metsas esimene marjuline, see, kes korjab kõige suuremad ja magusamad maasikad. Kui marjamaa on kümnete hektarite suurune lank, ei tasu takerduda kellegi jälgedes pisikeste kribalate järelnoppimisele: saak jääb kesiseks ja aega kulub palju.
Kui tundub, et kõik maasikad said korjatud, tuleb teha kannapööre. Tuldud rada minnes selgub, et paljud maasikad armastavad sinuga peitust mängida.
Paanikahoo vältimiseks tasub silma peal hoida, et korjamise hõlbustamiseks kännu otsa sätitud mannerg silmist ei kaoks ja mõne juhusliku möödakäija õnneks ei langeks.
Paari aasta eest olin hädas ühe võhivõõra memmega, kes kuhu iganes ma 100hektarilisel inimtühjal langil ka läksin, ei jäänud minust rohkem kui paar meetrit maha. Nii me üksteise võidu mitu tundi sõna lausumata koos nohisesime.
Sedapuhku seltsilisi mulle metsa ei siginenudki. Ei kahe- ega neljajalgseid. Vaid kuskil pea kohal piuksus hiireviu.
Esmalt arvasin, et minu selle suve esimene dessant piirdub kolmeliitrise mannergu täis korjamisega. Et päike polnud veel seniidis, parmud tegid pea ümber esimesi huvitiire, sai minus võitu ahnus. Otsustasin veel ühe mannergutäie korjata. Eks ikka selleks, et põnn saaks isu täis maiustada ja teise metsatulemise pealt kütust kokku hoida.
See oli juba karm. Lagipähe lõõskav päike ei andnud armu. Kirusin ennast, et ei võinud heledaid riideid selga panna. Ent nii kui mõtlesin, et enam ei jaksa praepannil säriseda, ujus kuskilt päikse ette varju pakkuv pilv ja kerge tuuleiil tõi leevendust. Korjasin edasi.
Hiliseks pärastlõunaks, kui kogu entusiasm oli päikeselõõsas otsa saanud, jõudsin eldoraado servale – ees laius ahvatlevalt punetav lagendik, kus tänavu pole tehtud ühtegi jalajälge.
Sellelt välult lahtirebimiseks kulus veel üks tund. Viimase vihje, et aeg on astuma hakata, andis parm, kes läbi kinda hambad kätte lõi.
Metsast välja kõndides katsusin maha mitte vaadata, sest ühtäkki oli maasikaid igal pool. Nagu Nukitsamehe nõiduslikus metsas. Tegin südame kõvaks, sest seitse tundi ja seitse liitrit polnud küll rekord, aga hakatuseks piisav. Mõni teine päev tulen taas, kui jälle maasikaisu suureks kasvab!
Tagasiteel tabasin end arvutamas, et kui eelmisel päeval Väike-Maarja kandis tiirutanud 400 mootorratturit põiganuks hoopis paariks tunniks maasikale, toonuks nad metsast välja tonn marju. Aga see selleks.
http://www.jt.ee/3251129/maasikamaiale-on-mets-nagu-sahver
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar