Ühel päeval Paides toidupoodi sisenedes möödusin jalgratastele nõjatunud
eakatest meestest, kes tõsisel ilmel ja kortsus kulmul arutasid, mis
meie riigist niimoodi saab, kui võõramaalasi siia niipalju tuleb.
Üks meestest vangutas pead, et võõra võimu ajal siia tulnud 300 tuhande muulasega oleme senini hädas ja nüüd toob meie oma valitsus veel lisaks pagan teab kui palju musti mehi.
Mõned päevad hiljem tuiskas maal hoovi ärevil kohalik külafilosoof ja tahtis tungivalt teada, mis mina sellest jamast arvan.
Foto: Urmas Glase
Küllap pole ma ainus, kes kevadest saati on pannud tähele, et olles ükskõik millises seltskonnas, lipsab varem või hiljem jutu sisse pagulaste teema.
Ikka leidub mõni, kes viskab muu jutu vahele iroonilise nalja, teine läheb sisserändajate peale kurja vandudes raginal põlema nagu kuiv kadakas, kolmas vaigistab teda humaansusest rääkides. See näitab, et ühiskonna alateadvuses on käivitunud alarm, mis iseenesest ei kao.
Aasta sõna valimistel pole vähimatki kahtlust, et sõna «pagulane» on selge favoriit. Ent kes on see tark, kes seletab lahti selle sõna kõik varjundid?
Vanemad inimesed mäletavad 1944. aasta sügissuvel punaste eest mere taha pagenud rahvuskaaslaste traagilisi lugusid, nooremad hiljem raudse eesriide tagant ära kargamisi.
Tänapäeval on ühele pagulane jätkuvalt kodu, vara ja lähedased kaotanud sõjapõgenik, teisele vaeselt arengumaalt rikka riigi kaela peale kippuv looder või suisa potentsiaalne kriminaal.
Eesti ühiskond on harjunud, et kõik Piusa ümbruse võsades lõdisevad lõunamaalased ja üle Narva jõe ujuvad illegaalid korjatakse kokku ja saadetakse tuldud teed tagasi.
Meie võim andis veel hiljaaegu väljaspoolt Euroopa Liitu tulijatele elamislube väga kitsilt. Isegi Afganistanis Eesti sõduritele abiks olnud kohaliku tõlgi asüülitaotlus saadeti resoluutselt pikalt. Või mäletate, milline skandaal tekkis, kui paar pumbale lähedal olnud poliitikut proovisid ihaldusväärseid elamislube Peipsi-tagustele ärimeestele sokutada?
Nüüd on ühtäkki Vahemerel avanenud kanal, kustkaudu kontrollimatult pahiseb Euroopasse sisserändajaid suurema hooga kui kevadist tulvavett Tuhala nõiakaevust.
Siinpool Vahemerd randuvad paadid on pungil valdavalt täies elujõus noortest meestest ja me ei tea, kes nad tegelikult on. Teadmatus teeb kõhedaks, süstib umbusku ja hirmutab. Mis siis imestada, kui mõni arvab, et põrguluugid on valla ja sortsid maale pääsemas.
Antonio Banderase mängitud araablasest kangelane filmis «13. sõdalane» istus pikalt viikingite keskel, enne kui hakkas nende juttu mõistma ja sai relvavennaks. Uskuda, et integratsioon nii toimibki, on naiivne.
Kes vähegi Euroopas ringi on liikunud, teab, kui arvukalt on konfliktseid probleeme teistest kultuuridest sisserännanutega ja kui kiivalt ametlikul tasandil neist poliitkorrektselt mööda vaadatakse.
Selle taustal mõjub meie kaamerate ette lükatud poliitikute kiidulaul multikultuursest paradiisist õõnsalt ja võltsilt ning süvendab umbusku veelgi.
Kurjast on see, et riigimehed ei vaevu inimestega mõistlikul toonil Eesti paguluspoliitika kannapöördeid arutama. Samuti pole selget arusaama, mida vastuvõetavate põgenikega peale hakatakse: kuhu nad majutatakse, kuidas edaspidi ühiskonnaga kohandatakse ning rakendatakse.
Vastuste andmise asemel sildistatakse kritiseerijaid vihakõnelejaiks ja rassistideks, kes häbistavat eestlasi ega sobi kandma eurooplase nime.
Pealegi olevat me Euroopa Liidule ja NATOle võlgu abi ja toetuse eest ning nüüd tuleb olla solidaarne. Huvitav, kui suur meie võlg ka on ja mis veksleid tulevikus veel välja ujub?
Muidugi ei suuda 200 pagulast Eesti riiki pea peale keerata nagu 2500 aastat tagasi tegid 300 spartalast Termopüülide lahingus veerandmiljonilise Pärsia armeega.
See ei tähenda, et ühiskonnas peaks vältima avatud ja ausat arutelu. Inimesed poetrepil ja pargipingil otsivad vastuseid ja tahavad, et keegi nendega inimesele arusaadaval viisil räägiks.
Võltsmoraalist kubisevate loosungitega ja Euroopa Liiduga põhjendades kaugele ei sõida. Ka vihaste inimestega tuleb suhelda, kas või selleks, et ta mõistaks, et uue tõmmu jumega naabrimehe võõrapärane tervitus: «As-salamu alaykum!» tähendab: «Olgu rahu teiega!»
http://www.jt.ee/3267023/as-salamu-alaykum
Üks meestest vangutas pead, et võõra võimu ajal siia tulnud 300 tuhande muulasega oleme senini hädas ja nüüd toob meie oma valitsus veel lisaks pagan teab kui palju musti mehi.
Mõned päevad hiljem tuiskas maal hoovi ärevil kohalik külafilosoof ja tahtis tungivalt teada, mis mina sellest jamast arvan.
Küllap pole ma ainus, kes kevadest saati on pannud tähele, et olles ükskõik millises seltskonnas, lipsab varem või hiljem jutu sisse pagulaste teema.
Ikka leidub mõni, kes viskab muu jutu vahele iroonilise nalja, teine läheb sisserändajate peale kurja vandudes raginal põlema nagu kuiv kadakas, kolmas vaigistab teda humaansusest rääkides. See näitab, et ühiskonna alateadvuses on käivitunud alarm, mis iseenesest ei kao.
Aasta sõna valimistel pole vähimatki kahtlust, et sõna «pagulane» on selge favoriit. Ent kes on see tark, kes seletab lahti selle sõna kõik varjundid?
Vanemad inimesed mäletavad 1944. aasta sügissuvel punaste eest mere taha pagenud rahvuskaaslaste traagilisi lugusid, nooremad hiljem raudse eesriide tagant ära kargamisi.
Tänapäeval on ühele pagulane jätkuvalt kodu, vara ja lähedased kaotanud sõjapõgenik, teisele vaeselt arengumaalt rikka riigi kaela peale kippuv looder või suisa potentsiaalne kriminaal.
Eesti ühiskond on harjunud, et kõik Piusa ümbruse võsades lõdisevad lõunamaalased ja üle Narva jõe ujuvad illegaalid korjatakse kokku ja saadetakse tuldud teed tagasi.
Meie võim andis veel hiljaaegu väljaspoolt Euroopa Liitu tulijatele elamislube väga kitsilt. Isegi Afganistanis Eesti sõduritele abiks olnud kohaliku tõlgi asüülitaotlus saadeti resoluutselt pikalt. Või mäletate, milline skandaal tekkis, kui paar pumbale lähedal olnud poliitikut proovisid ihaldusväärseid elamislube Peipsi-tagustele ärimeestele sokutada?
Nüüd on ühtäkki Vahemerel avanenud kanal, kustkaudu kontrollimatult pahiseb Euroopasse sisserändajaid suurema hooga kui kevadist tulvavett Tuhala nõiakaevust.
Siinpool Vahemerd randuvad paadid on pungil valdavalt täies elujõus noortest meestest ja me ei tea, kes nad tegelikult on. Teadmatus teeb kõhedaks, süstib umbusku ja hirmutab. Mis siis imestada, kui mõni arvab, et põrguluugid on valla ja sortsid maale pääsemas.
Antonio Banderase mängitud araablasest kangelane filmis «13. sõdalane» istus pikalt viikingite keskel, enne kui hakkas nende juttu mõistma ja sai relvavennaks. Uskuda, et integratsioon nii toimibki, on naiivne.
Kes vähegi Euroopas ringi on liikunud, teab, kui arvukalt on konfliktseid probleeme teistest kultuuridest sisserännanutega ja kui kiivalt ametlikul tasandil neist poliitkorrektselt mööda vaadatakse.
Selle taustal mõjub meie kaamerate ette lükatud poliitikute kiidulaul multikultuursest paradiisist õõnsalt ja võltsilt ning süvendab umbusku veelgi.
Kurjast on see, et riigimehed ei vaevu inimestega mõistlikul toonil Eesti paguluspoliitika kannapöördeid arutama. Samuti pole selget arusaama, mida vastuvõetavate põgenikega peale hakatakse: kuhu nad majutatakse, kuidas edaspidi ühiskonnaga kohandatakse ning rakendatakse.
Vastuste andmise asemel sildistatakse kritiseerijaid vihakõnelejaiks ja rassistideks, kes häbistavat eestlasi ega sobi kandma eurooplase nime.
Pealegi olevat me Euroopa Liidule ja NATOle võlgu abi ja toetuse eest ning nüüd tuleb olla solidaarne. Huvitav, kui suur meie võlg ka on ja mis veksleid tulevikus veel välja ujub?
Muidugi ei suuda 200 pagulast Eesti riiki pea peale keerata nagu 2500 aastat tagasi tegid 300 spartalast Termopüülide lahingus veerandmiljonilise Pärsia armeega.
See ei tähenda, et ühiskonnas peaks vältima avatud ja ausat arutelu. Inimesed poetrepil ja pargipingil otsivad vastuseid ja tahavad, et keegi nendega inimesele arusaadaval viisil räägiks.
Võltsmoraalist kubisevate loosungitega ja Euroopa Liiduga põhjendades kaugele ei sõida. Ka vihaste inimestega tuleb suhelda, kas või selleks, et ta mõistaks, et uue tõmmu jumega naabrimehe võõrapärane tervitus: «As-salamu alaykum!» tähendab: «Olgu rahu teiega!»
http://www.jt.ee/3267023/as-salamu-alaykum
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar