Opositsioon on vihmast suve kasutamas võimsa kirega. Terve suve on puhutud skandaali soojaku ümber, mis aastaid roostetas kellelegi huvi pakkumata. Kriitikud püüavad seda üldsusele serveerida jubeda roimana, kuigi tegu on pigem rumalalt hooletu asjaajamisega, mis mässiti segaste sõnumite puntrasse. Sama emotsionaalseks on kujunenud linnavara haldavasse allasutusse Paide haldus uue juhatuse liikme juurdepookimine. Mööngem, et uue ametikoha loomine ja konkursi kulg ei jätnud just ülemäära korrektset muljet ja on toonud tüli koalitsioonipoliitikute endigi leeri.
Uus lahinguväli terendab linnale kuuluva elamuhoolduse erastamise plaani valguses.
Onupojapoliitika paistab olevat praegu moes mitte üksi Paides, vaid kogu riigis. Vahet pole, millise võimupositsiooni nautiva erakonnaga parasjagu tegu on.
Piisab, kui kõrvale seada Tallinna tehnikaülikooli rektori või soolise võrdõiguslikkuse voliniku konkurss, kus üldsus ei tahtnud kuidagi uskuma jääda osaliste selgitusi ausast ja läbipaistvast asjaajamisest.
Erinevate koalitsioonilepingute varjatud osaks kipuvad olema tähtsate ametikohtade ja mõjusfääride jagamine. Selle maskeerimiseks korraldatakse konkursse, mille võitja on kitsas ringis ette otsustatud ja jämedad traagelniidid paistmas.
Eks opositsiooni roll olegi valitsejaid kriitiliselt jälgida ja võimu väärkasutusi ning hämaraid tehinguid päevavalgele tirida.
Ent selle võitluse muudab õõnsaks ja võltsiks üle võlli keeratud retoorika ja asjaolu, et kriitikute võimule pääsedes käituvad nad samas positsioonis ise kaunis sarnaselt. Ajalugu on ennegi näidanud, kuidas pada sõimab katelt.
Paide linnakodanik ja järvakas on maakonnalinna poliitikute madinast surmani tüdinenud, sest valjud vaidlused ei käi selle üle, kuidas linna ja maakonda paremini arendada, vaid enamasti selle üle, kellele kuulub suurem õigus linna valitseda ja tähtsaid ameteid pidada.
Opositsioonis ja koalitsioonis kohti vahetavad vaenuleerid usuvad, et just nemad on ainuõiged printsid valitsejatroonile. Kahjuks unustavad poliitikud võtta valijalt saadud mandaati kui kohustust linna heaks midagi ära teha ja peavad seda isiklikuks kapitaliks, mida saab konventeerida võimuks, kohaks mõnes tasuvas nõukogus või suisa igapäevaseks ametiks.
Pea kaks aastat on elu Paide linnavolikogus keenud nagu kärarikkal Kairo Khan el-Khalili turul. Vaen, millega üksteist vastaskaevikutest üle külvatakse, ei ilmuta raugemise märke ja pigem süveneb.
Kuigi eraldi võttes on linnavolinikud justkui arukad inimesed, siis oma fraktsiooni lippude alla koondununa ei saa mõistusega siinset poliitikat kui kompromisside kunsti lahates enam aru, kust sigineb suur jonn ja otsatu kemplemine.
Ülejäänud Järvamaa vaatab seda janti üsna nõutult pealt. Mitmed maakonna omavalitsusjuhid on murelikult märkinud, et kuni Paide kakleb, tammub ka Järvamaa paigal.
Kui palju on tehtud üleskutseid näotu kraaklemine lõpetada? Manitsused on põrganud vastu kurte kõrvu ja vägikaikavedu Paide raekojas ja selle ümber ei rauge.
Ma ei imesta, kui paari aasta pärast tekib Paides võimujagamisse takerdunud poliitikute kõrvale mõni tegusam linnakodanike valimisliit, kes soovib taastada rahu ja arengu positiivsesse suunda tüürida.
Võimalus mugavaid positsioone kaotada kainestab ehk staažikaid poliitikuid rohkem kui suusõnalised manitsused, kuigi aina raskem on uskuda, et praegune koosseis linnavolinikke on võimeline omavahel rahupiipu tõmbama.
Eks tuleb ära kannatada. Tahaks loota, et linnavolikogu maine valimisteni jäänud paari aastaga inimeste silmis lootusetult maha ei käi.

http://www.jt.ee/3281873/kouekomin-paides-ei-vaibu-enne-kahte-aastat