Rohkem pole paidekatel põhjust kadedusega Türi poole vaadata – nende
kuulsa lillelaada kõrvale on maakonnalinnal panna iga aastaga aina
võimsamaks paisuv mokalaat.
Egas eestlased ole ainult laulurahvas. Meil on üle põlvkondade ulatuv komme poetrepil, bussipeatuses või piimapukil valitsust kiruda ja ilma parandada sügavale juurdunud. Nii et lokaalseid arvamusfestivale kohtab igas riigi otsas iga päev ja korduvalt. Targutamine on meil veres.
Järjelt kolmanda Paide arvamusfestivali kohta on öeldud palju kiidusõnu. Maavanema eestvedajatele jagatud teenetemärgid on igati omal kohal ja ma ei imesta, kui president vabariigi aastapäeval mõne auraha lisaks poetab.
Modereerisin laupäeval arutelu "Kuidas tõsta Järvamaa poliitilist kultuuri?" Teema tõmbasid käima (pildil vasakult) Türi vallavolikogu esimees Andrus Eensoo, Järvamaa Kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin, Järva Teataja asepeatoimetaja Tiit Reinberg ja Paide noortevolikogu liige Raido Türner.
Inimesi oli osalemas kenasti: linnavolinikke Paide igast leerist linnavalitsuse poliitiline tiib, endiseid ja praeguseid vallavanemaid ning linnavalitsuse liikmeid, riigikogulasi ning loomulikult hulk kõlavate tiitliteta inimesi... Wabalinna saalis täismaja. A eriti vinsked olid Paide poliitikud kui jutt ikka ja jälle Paide võimuvõitlusele kandus. Nagu vanad partisanid, piina kust otsast tahad, leppimist ei ole. Nii et halvimal juhul veel kaks aastat peavalu ja piinlikust. Foto Aarne Värk
Ent nagu leidub inimesi, keda ei häiri kodumurul lillepeenra asemel vohav nõges, ei ole kõik inimesed ühel meelel ka 10 000 inimest Paide Vallimäele kokku toonud festivali ülivõrdes hindama.
Kuigi aina rohkem kohtas linnasüdames igapäevaselt tuttavaid nägusid, leidus küllalt kohalike seas neid, kes sarjasid, et ei saanud kesklinnast autoga läbi kimada.
Mõni teine surus üle linna voogava melu tõrjumiseks padjad kõrvadele nagu isand Kiir koolivend Tootsi pulmavoori möödudes. Keegi pomises, et milline ajaraisk.
Ehmatab ära küll, kui unise väikelinna südame, mille argipäeva õhtupoolikul võid vabalt läbida hingelist kohtamata, vallutavad suured rahvamassid, kes naerul nägudega aega rääkimise ja kuulamise, kukerpallitamise ja pillikääksutamisega surnuks löövad.
Minu vanem poeg viskas nalja, et käik linna vahele oli nagu õudusfilmis: kõik kodused kohad on rahvast täis, aga näod on võõrad, kedagi ei tunne.
Oli skeptikuid kaugemalgi, kes ütlesid, et üldrahvalikku mokalaata on vaja kõige rohkem valitsejatele, andmaks inimestele võimalust auru välja lasta, et argipäeval endiselt edasi valitseda.
Mõni nimetas festivali Kalamaja hipsterite suvepäevadeks, mis on Paides seetõttu, et Tallinna inimene ei viitsi kaugemale kui sada kilomeetrit välja sõita.
Jäägu igaühele õigus arvata ja oma seisukohti kaitsta. See ongi vaba vaim, mida Paide linn, Järvamaa ja Eesti takkapihta vajab nagu seisev Läänemeri värsket Atlandi vett.
Oli omamoodi sümboolne, et laupäeva varajastel hommikutundidel parkis keset Paidet hipibuss, mille ustest ja akendest hõljus imal suitsuvine.
Inimesed viipasid neile möödudes lõbusalt ja kiitsid katusel lösutavat suurt mängutiigrit, kes oma häguste, justkui laialivalgunud meigiste silmadega keskväljakul pilku peal hoidis. Nagu arvamusfestivali vaim...
Mina veetsin sõnarokkfestivali mõlemad päevad Vallimäel ja keskväljakul arvamusi, juhuslikke kohtumisi vanade tuttavate ja uute värvikate inimestega nautides. Korra ohjasin ka ise üht arutelu.
Erinevate teemalavade vahel kulgedes hakkasin aimama, mis tunne on skisofreenikul: pea on hääli täis ning sosinaid ja valjemat juttu tuleb aina juurde ja juurde.
Seda peatäit annab korrastada.
Tunnistan, et ei jaksanud kuulata kõike, mida tahtnuks, ning jalutasin lihtsalt mööda Vallimäge, et iga viie sammu järel lõputult vastu tulnud tuttavatega jutukakku veeretama takerduda.
Sain liikumiskiiruse paremaks kui päikeseprillid ette panin, aga palun ikka vabandust oma kooliaegselt pinginaabrilt, kes minuga koos seiklemisele lõi õige varsti käega.
Vanast kolleegist kirjastaja Paavo tunnistas, et käis vahepeal tehisjärves hommikust arvamustekoorikut maha ujumas, et uutele ruumi teha.
Erakondade esimeeste debatil küsis peaminister Taavi Rõivas, kas nad teavad nimetada teist riiki, kus on võimalik küllalt kerge vaevaga hankida mõne ministri või riigikoguliikme telefoninumber ja talle helistades ka soovitud inimene teises toru otsas rääkima saada.
Tuleb nõustuda ja veelgi enam. Paide noormehed meenutavad õhinal veel kaua, kuidas restorani terrassil europarlamendi liikme Kaja Kallasega tantsu vihtusid või sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknaga kildu viskasid.
Kui mõni ütlebki, et mis kasu sellest kõigest, siis mina usun, et küsimuste esitamine ja teiste kuulamine kedagi rumalamaks ei tee. Ja näe, kirutud poliitikudki on lihast ja luust inimesed.
Kui käegakatsutavast tulemusest rääkida, siis reede õhtul nuhtles Paide linnameeskond jalgpallis meistriliiga liidrit Nõmme Kaljut kodumurul harvaesineva südikusega, võites nõmmelasi 5 : 4. Nii et emotsioonid loevad.
Vähemalt paaril päeval muutusid Paides kõik kõrvitsad tõldadeks ja hiired sälgudeks. Arvamusfestival näitas, kuidas linnasüda on võimalik elama panna. Selleks on vaja kõigest 10 000 uut kodanikku.
Mida selleks teha? Kas küsida minu Paide kooli õpetajate pojalt, IT-gurult Taavi Kotkalt, kuidas kõik festivalilt käepaela saanud inimesed Paide e-residentideks teha?
Paluda siin sündinud Ita Everil «Nukitsamehe» nõia kombel kõik Itid ja Kustid Paidesse lõksu jätta ja Arvo Pärdil igaks juhuks kirjutada otsa üks loits, mis korra siin käinud inimesed tagasi meelitab?
Ehk pidanuks linnavalitsus varakult Kaitseliiduga seljad kokku panema, kolm linna maailmaga ühendavat silda mineerima ja laupäeva pärastlõunal õhku laskma?
Selleks et tuhanded vahvad inimesed ning sõbralik ja ideederohke meeleolu püsima ja väiklane argipäev eemale jääks. Kellele see mõte ei meeldi, võib ju Prääma suunal lahti jäetud raja kaudu vaikselt taanduda.
http://www.jt.ee/3296819/korvitsast-sai-kahel-paeval-told-ja-hiirest-salg
Egas eestlased ole ainult laulurahvas. Meil on üle põlvkondade ulatuv komme poetrepil, bussipeatuses või piimapukil valitsust kiruda ja ilma parandada sügavale juurdunud. Nii et lokaalseid arvamusfestivale kohtab igas riigi otsas iga päev ja korduvalt. Targutamine on meil veres.
Järjelt kolmanda Paide arvamusfestivali kohta on öeldud palju kiidusõnu. Maavanema eestvedajatele jagatud teenetemärgid on igati omal kohal ja ma ei imesta, kui president vabariigi aastapäeval mõne auraha lisaks poetab.
Inimesi oli osalemas kenasti: linnavolinikke Paide igast leerist linnavalitsuse poliitiline tiib, endiseid ja praeguseid vallavanemaid ning linnavalitsuse liikmeid, riigikogulasi ning loomulikult hulk kõlavate tiitliteta inimesi... Wabalinna saalis täismaja. A eriti vinsked olid Paide poliitikud kui jutt ikka ja jälle Paide võimuvõitlusele kandus. Nagu vanad partisanid, piina kust otsast tahad, leppimist ei ole. Nii et halvimal juhul veel kaks aastat peavalu ja piinlikust. Foto Aarne Värk
Ent nagu leidub inimesi, keda ei häiri kodumurul lillepeenra asemel vohav nõges, ei ole kõik inimesed ühel meelel ka 10 000 inimest Paide Vallimäele kokku toonud festivali ülivõrdes hindama.
Kuigi aina rohkem kohtas linnasüdames igapäevaselt tuttavaid nägusid, leidus küllalt kohalike seas neid, kes sarjasid, et ei saanud kesklinnast autoga läbi kimada.
Mõni teine surus üle linna voogava melu tõrjumiseks padjad kõrvadele nagu isand Kiir koolivend Tootsi pulmavoori möödudes. Keegi pomises, et milline ajaraisk.
Ehmatab ära küll, kui unise väikelinna südame, mille argipäeva õhtupoolikul võid vabalt läbida hingelist kohtamata, vallutavad suured rahvamassid, kes naerul nägudega aega rääkimise ja kuulamise, kukerpallitamise ja pillikääksutamisega surnuks löövad.
Minu vanem poeg viskas nalja, et käik linna vahele oli nagu õudusfilmis: kõik kodused kohad on rahvast täis, aga näod on võõrad, kedagi ei tunne.
Oli skeptikuid kaugemalgi, kes ütlesid, et üldrahvalikku mokalaata on vaja kõige rohkem valitsejatele, andmaks inimestele võimalust auru välja lasta, et argipäeval endiselt edasi valitseda.
Mõni nimetas festivali Kalamaja hipsterite suvepäevadeks, mis on Paides seetõttu, et Tallinna inimene ei viitsi kaugemale kui sada kilomeetrit välja sõita.
Jäägu igaühele õigus arvata ja oma seisukohti kaitsta. See ongi vaba vaim, mida Paide linn, Järvamaa ja Eesti takkapihta vajab nagu seisev Läänemeri värsket Atlandi vett.
Oli omamoodi sümboolne, et laupäeva varajastel hommikutundidel parkis keset Paidet hipibuss, mille ustest ja akendest hõljus imal suitsuvine.
Inimesed viipasid neile möödudes lõbusalt ja kiitsid katusel lösutavat suurt mängutiigrit, kes oma häguste, justkui laialivalgunud meigiste silmadega keskväljakul pilku peal hoidis. Nagu arvamusfestivali vaim...
Mina veetsin sõnarokkfestivali mõlemad päevad Vallimäel ja keskväljakul arvamusi, juhuslikke kohtumisi vanade tuttavate ja uute värvikate inimestega nautides. Korra ohjasin ka ise üht arutelu.
Erinevate teemalavade vahel kulgedes hakkasin aimama, mis tunne on skisofreenikul: pea on hääli täis ning sosinaid ja valjemat juttu tuleb aina juurde ja juurde.
Seda peatäit annab korrastada.
Tunnistan, et ei jaksanud kuulata kõike, mida tahtnuks, ning jalutasin lihtsalt mööda Vallimäge, et iga viie sammu järel lõputult vastu tulnud tuttavatega jutukakku veeretama takerduda.
Sain liikumiskiiruse paremaks kui päikeseprillid ette panin, aga palun ikka vabandust oma kooliaegselt pinginaabrilt, kes minuga koos seiklemisele lõi õige varsti käega.
Vanast kolleegist kirjastaja Paavo tunnistas, et käis vahepeal tehisjärves hommikust arvamustekoorikut maha ujumas, et uutele ruumi teha.
Erakondade esimeeste debatil küsis peaminister Taavi Rõivas, kas nad teavad nimetada teist riiki, kus on võimalik küllalt kerge vaevaga hankida mõne ministri või riigikoguliikme telefoninumber ja talle helistades ka soovitud inimene teises toru otsas rääkima saada.
Tuleb nõustuda ja veelgi enam. Paide noormehed meenutavad õhinal veel kaua, kuidas restorani terrassil europarlamendi liikme Kaja Kallasega tantsu vihtusid või sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknaga kildu viskasid.
Kui mõni ütlebki, et mis kasu sellest kõigest, siis mina usun, et küsimuste esitamine ja teiste kuulamine kedagi rumalamaks ei tee. Ja näe, kirutud poliitikudki on lihast ja luust inimesed.
Kui käegakatsutavast tulemusest rääkida, siis reede õhtul nuhtles Paide linnameeskond jalgpallis meistriliiga liidrit Nõmme Kaljut kodumurul harvaesineva südikusega, võites nõmmelasi 5 : 4. Nii et emotsioonid loevad.
Vähemalt paaril päeval muutusid Paides kõik kõrvitsad tõldadeks ja hiired sälgudeks. Arvamusfestival näitas, kuidas linnasüda on võimalik elama panna. Selleks on vaja kõigest 10 000 uut kodanikku.
Mida selleks teha? Kas küsida minu Paide kooli õpetajate pojalt, IT-gurult Taavi Kotkalt, kuidas kõik festivalilt käepaela saanud inimesed Paide e-residentideks teha?
Paluda siin sündinud Ita Everil «Nukitsamehe» nõia kombel kõik Itid ja Kustid Paidesse lõksu jätta ja Arvo Pärdil igaks juhuks kirjutada otsa üks loits, mis korra siin käinud inimesed tagasi meelitab?
Ehk pidanuks linnavalitsus varakult Kaitseliiduga seljad kokku panema, kolm linna maailmaga ühendavat silda mineerima ja laupäeva pärastlõunal õhku laskma?
Selleks et tuhanded vahvad inimesed ning sõbralik ja ideederohke meeleolu püsima ja väiklane argipäev eemale jääks. Kellele see mõte ei meeldi, võib ju Prääma suunal lahti jäetud raja kaudu vaikselt taanduda.
http://www.jt.ee/3296819/korvitsast-sai-kahel-paeval-told-ja-hiirest-salg
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar