«Ei, sealtkaudu ei saa me minna!» ütles oma teismelisele pojale ehmunult
võpatades minu ees Paide suurimasse ostukeskusse sisenenud keskealine
naine ja tiris poisi varrukat pidi kassade vahelt poelettide päästvasse
varju.
«Nagu oleks herilaselt nõelata saanud,» mõtlesin endamisi takerdunud paarist mööda laveerides. Hetk hiljem sain aru, mis neid kohutas.
Keset rada, mis viib toidupoodi, lösutas panga reklaamlett. Kaks liibuvates viigipükstes, ülespoole kaardus kinganinadega ja triiksärkides noormeest panid silma peale ükskõik kummast uksest lähenevatele inimestele.
Sotsiaalvõrgustikus näoraamatu lehel «Märgatud Paides» õhkas keegi tütarlaps, et need kutid on väga ägedad. Kommenteerijatest üks märkis jahutavalt, et äge olla ongi nende töö, teine, et poisid on libedad sellid.
Neist mööda saamiseks mõtlesin minagi ennast nähtamatuks ja keskendusin kivistunud pilgul vaatama ühte lõpmatuses asuvat punkti.
Pank, millele viksid noormehed möödujate seast kliente haarasid, on pannud koduleheküljele ilutsema reklaamlause:
Samasuguste armuvalus äriühingute pealetükkivaid müügitegelasi kohtab õhkamas peaaegu igas teises ostukeskuses vaat et üle päeva. Lisaks pangale olen silmanurgast märganud telekommunikatsiooniettevõtteid, elektrimüüjaid, kindlustusagente.
Ühel teisel päeval seisis kultuurikeskuse väljaku servas asuva kaupluse sissekäigul ühe samasuguse leti juures õhetava näoga tuttav Koeru kandi talunik.
Küsisin möödaminnes, mida tema siin müüb. «Hoopis mulle müüakse,» ütles ta muheldes vastuseks.
Hiljem uuesti kohtudes rääkis ta, millise õhinaga prooviti temalt kindlustuslepingule allkirja saada. «Et ma iga kuu väiksest rahasummast vabanen, sain ma kohe aru, aga mis tolku on mul sellest kindlustusest, jäi segaseks,» kommenteeris Agu katki jäänud kaupa.
On inimesi, kes ennast nööbist haaravast libekeelest segada ei lase ja ta kerge randmeliigutusega pikalt saadavad.
Näiteks minu täisealised mastimänni mõõtu pojad ütlevad, et hästi peletab, kui öelda, et oled alaealine. Mõni teine luiskab edasipääsuks ennast ammuseks kliendiks.
Leebema ja vastuvõtlikuma meelega inimene vaatab laia naeratusega tegelastele silma, peatub, laskub vestlusse ega märkagi, kuidas mesijutt ta ämblikuvõrku mässib. Kes peaks inimesi sellise müügitöö eest kaitsma?
Peamine, mis pahaaimamatult poes lõksu jäänud inimesele hiljem pihku jäänud lepingut silmitsedes meenub, on, et müügijutt oli ilus kui kevadine ojavulin ning inimesed nii toredad ja lahked. No kuidas ma ütlen ära?
Olemuselt ei erine need tõmmudest müügimeestest tänaval, kes üritavad inimesi hüpnotiseerida igasugu kahtlast nasvärki ostma.
Mäletate, kirjutasin neist Rumeenia päritolu tegelastest poole aasta eest.
Olen kuulnud inimesi kahetsevat, et alles hiljem hakkasid mõtlema ja aru saama, et panid käe alla asjale, mida neil üldse tarvis pole, aga lepingu ülesütlemine ei käi enam sugugi nii lihtsalt.
Minna poodi leiba ja vorsti ostma ning avastada, et käigurajale on sättinud end jahimees, kes jõuliselt püüab sinu skalpi ja rahakotti istutada mõnd kliendilepingut, milleta sa seni oled hakkama saanud, pole meeldiv.
Eelmisel nädalal Järvamaa tulevikustsenaariume arutades libises jutt korraks eespool kirjeldatud tegelastele. Üks lauanaabritest arvas, et kauplused võiksid oma kodulehel teada anda, mis päevadel ja kellaaegadel müügimehed inimesi varitsevad.
Ehk aitaks isegi väljaprinditud hoiatus poeuksel? Siis teaks sellest kauplusest eemale hoida.
Asjatu lootus. Ega müügimehed poodi omavoliliselt tungi, ikka poeperemehe loal ja küllap talle ka väärilist renti makstes. Äri nagu ikka.
Kui ostukeskused küsiksid kliendi rahulolu uuringutes, mis neid kõige rohkem häirib, siis oleks ilmselt esikohal igasuguste magusate pakkumistega külje alla pugevad müügiinimesed.
Eks see ole ostukeskuste asi kaaluda, mis on neile olulisem, kas poest põgenevad kliendid või tulu ajutiste müügipindade rentimisest.
http://www.jt.ee/3311741/muugiinimeste-armastus-lammatab-kauplustes-inimesi
«Nagu oleks herilaselt nõelata saanud,» mõtlesin endamisi takerdunud paarist mööda laveerides. Hetk hiljem sain aru, mis neid kohutas.
Keset rada, mis viib toidupoodi, lösutas panga reklaamlett. Kaks liibuvates viigipükstes, ülespoole kaardus kinganinadega ja triiksärkides noormeest panid silma peale ükskõik kummast uksest lähenevatele inimestele.
Sotsiaalvõrgustikus näoraamatu lehel «Märgatud Paides» õhkas keegi tütarlaps, et need kutid on väga ägedad. Kommenteerijatest üks märkis jahutavalt, et äge olla ongi nende töö, teine, et poisid on libedad sellid.
Neist mööda saamiseks mõtlesin minagi ennast nähtamatuks ja keskendusin kivistunud pilgul vaatama ühte lõpmatuses asuvat punkti.
Pank, millele viksid noormehed möödujate seast kliente haarasid, on pannud koduleheküljele ilutsema reklaamlause:
Samasuguste armuvalus äriühingute pealetükkivaid müügitegelasi kohtab õhkamas peaaegu igas teises ostukeskuses vaat et üle päeva. Lisaks pangale olen silmanurgast märganud telekommunikatsiooniettevõtteid, elektrimüüjaid, kindlustusagente.
Ühel teisel päeval seisis kultuurikeskuse väljaku servas asuva kaupluse sissekäigul ühe samasuguse leti juures õhetava näoga tuttav Koeru kandi talunik.
Küsisin möödaminnes, mida tema siin müüb. «Hoopis mulle müüakse,» ütles ta muheldes vastuseks.
Hiljem uuesti kohtudes rääkis ta, millise õhinaga prooviti temalt kindlustuslepingule allkirja saada. «Et ma iga kuu väiksest rahasummast vabanen, sain ma kohe aru, aga mis tolku on mul sellest kindlustusest, jäi segaseks,» kommenteeris Agu katki jäänud kaupa.
On inimesi, kes ennast nööbist haaravast libekeelest segada ei lase ja ta kerge randmeliigutusega pikalt saadavad.
Näiteks minu täisealised mastimänni mõõtu pojad ütlevad, et hästi peletab, kui öelda, et oled alaealine. Mõni teine luiskab edasipääsuks ennast ammuseks kliendiks.
Leebema ja vastuvõtlikuma meelega inimene vaatab laia naeratusega tegelastele silma, peatub, laskub vestlusse ega märkagi, kuidas mesijutt ta ämblikuvõrku mässib. Kes peaks inimesi sellise müügitöö eest kaitsma?
Peamine, mis pahaaimamatult poes lõksu jäänud inimesele hiljem pihku jäänud lepingut silmitsedes meenub, on, et müügijutt oli ilus kui kevadine ojavulin ning inimesed nii toredad ja lahked. No kuidas ma ütlen ära?
Olemuselt ei erine need tõmmudest müügimeestest tänaval, kes üritavad inimesi hüpnotiseerida igasugu kahtlast nasvärki ostma.
Mäletate, kirjutasin neist Rumeenia päritolu tegelastest poole aasta eest.
Olen kuulnud inimesi kahetsevat, et alles hiljem hakkasid mõtlema ja aru saama, et panid käe alla asjale, mida neil üldse tarvis pole, aga lepingu ülesütlemine ei käi enam sugugi nii lihtsalt.
Minna poodi leiba ja vorsti ostma ning avastada, et käigurajale on sättinud end jahimees, kes jõuliselt püüab sinu skalpi ja rahakotti istutada mõnd kliendilepingut, milleta sa seni oled hakkama saanud, pole meeldiv.
Eelmisel nädalal Järvamaa tulevikustsenaariume arutades libises jutt korraks eespool kirjeldatud tegelastele. Üks lauanaabritest arvas, et kauplused võiksid oma kodulehel teada anda, mis päevadel ja kellaaegadel müügimehed inimesi varitsevad.
Ehk aitaks isegi väljaprinditud hoiatus poeuksel? Siis teaks sellest kauplusest eemale hoida.
Asjatu lootus. Ega müügimehed poodi omavoliliselt tungi, ikka poeperemehe loal ja küllap talle ka väärilist renti makstes. Äri nagu ikka.
Kui ostukeskused küsiksid kliendi rahulolu uuringutes, mis neid kõige rohkem häirib, siis oleks ilmselt esikohal igasuguste magusate pakkumistega külje alla pugevad müügiinimesed.
Eks see ole ostukeskuste asi kaaluda, mis on neile olulisem, kas poest põgenevad kliendid või tulu ajutiste müügipindade rentimisest.
http://www.jt.ee/3311741/muugiinimeste-armastus-lammatab-kauplustes-inimesi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar