Ööl vastu 1995. aasta 5. maid kamandasid Oderi-äärse Frankfurti
piiripunkti valvurid sõpruslinna Annaberg-Buchholzi teel olnud bussitäie
unist Paide rahvast koos oma isiklike asjadega põhjalikku kontrolli.
Lüheldast kasvu ülemus kärkis meiega nagu Böömi kapral. Mees võttis oma tööd tõsiselt. Umbuskliku jupijumala energilisus ei jätnud vähimatki kahtlust, et ta kaitseb värskelt sisepiiride kontrolli kaotanud Euroopat kuskilt kaugelt ja metsikust idast tulevate kahtlaste tegelaste eest.
Me olime harjunud, et ühest riigist teise pääs oli vaevaline. Eelmisel ööl kogetud vintsutused Poola piiril olid veel kontides. Kui veel meenutada, et raudne eesriie koos okastraati mähitud piiriga oli eestlaste jaoks langenud alles viis aastat varem, olime üsna mõistvad ja leplikud.
Pea kaks kümnendit oleme elanud teadmises, et piirid peavad ja salaja ei lipsa hiirgi läbi. Seda usku toitis riik teadetega ebaseaduslikul piiriületuskatsel tabatud vettinud vietnamlastest. Mäletate, kui sajandi alguses hüppas ETV «Pealtnägijas» Vahur Kersna Värskas kergesti üle riigipiiri? Saatejuht veeti kohtukulli ette ja ähvardati tembu eest isegi vangi panna. Nii püha asi on piir.
Kuskil kagus...
Varsti kaheksa aastat oleme ise olnud osa piirideta Euroopast, nautinud vaba liikumist ning kaitsnud Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi välispiiri.
Seetõttu oli mullune kaitsepolitseiniku Venemaale kaotsiminek kagupiiril ja avastus, et kümned kilomeetrid riigipiiri on võssa kasvanud ja märkimata, üsna šokeeriv.
Et viimasel sajandil põhjalikult valvatud piirid ei taha maailmas pidada, hakkasime aimama juba eelmise aasta alguses, kui Ukraina-Vene piir muutus läbikäiguhooviks, kus segamatult sõida üle või tankiga.
Möödunud aastal hoogustunud relvakonfliktid Lähis-Ida riikides ja Islamiriigi pealetung tõi Kreeka ja Itaalia piiridele hinnanguliselt 300 000 põgenikku, kelle maale lubamist suudeti ehk veel kuidagi kontrollida.
Praegu võime tõdeda, et Euroopa Liidu lõunapiir on kokku varisenud ja igapäevaselt jalutab takistamatult üle piiri tuhandeid inimesi. Illusioon, et meie piirid on pühad ja puutumatud on purunenud kildudeks.
Tänavu mõõdetakse Euroopasse pagenud inimeste hulka poole miljoniga ja kolmandik aastast on alles ees. Järgmisel aastal võib ennustada teist sama palju lisaks. Euroopa tähtsad pead pole paari aasta vältel suutnud välja mõelda, kuidas vallandunud rahvaste ränne kontrolli alla saada.
Seni radikaalseim viis on olnud riikidevahelise rongiliikluse peatamine, kuid kasu pole olnud sellestki. Kümned tuhanded põgenikud seiklevad mööda Euroopat nii, nagu ise heaks arvavad, pidamata miskiks siinseid seadusi ja korda. Rännatakse kasvõi jalgsi, et jõuda Saksamaale või Skandinaaviasse, mis on maailma kõige jõukamad paigad.
Äsja Lähis-Ida põgenikelaagreid külastanud kaitseministri ametiks valmistuv Hannes Hanso teatas, et on sügavalt ekslik arvata, et Süüria sõjapõgenikud himustavad Euroopa rikkusi. Nende suurim soov on saada rahu ja pöörduda tagasi koju.
Selle taustal ei saa jätta küsimata, kes on siis need sajad tuhanded noored mehed, kes nii ehtsate kui võltsitud Süüria passidega lehvitades Euroopas matkavad. Ehk on nad viisakad mehed tundmatust riigist, olemuselt sarnased möödunud aastal Krimmis nähtuga?
ÜRO raporti andmetel on vaid pooled Euroopasse jõudnud põgenikud Süüriast ja 70 protsenti neist noored mehed. Põgenike päritolu on segane, isikuid on raske või võimatu tuvastada, nende liikumise ja tegevuse üle puudub kontroll.
Seni üsna arglikud ja hambutud katsed põgenikevooge peatada või ümber suunata pole andud erilisi tulemusi. Tuleb tunnistada, et tugeva ja jõukana paistnud Euroopa on võetud kerge tormijooksuga, mõõka tupest tõmbamata ja püssikukke vinnastamata.
Tunnustatud saksa sotsioloog Max Weber defineeris saja aasta eest riiki institutsioonina, kelle jõudu ja voli end kehtestada ning kontrollida kindlat maa-ala. Sellel tunnusel on paljud Euroopa Liidu liikmesriigid kaotanud riigi tunnused. Karm.
Läinud kolmapäeval oli kuidagi kentsakas kuulata Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri tutvustatud uut põgenike jaotuskava. Mis väega sunnitakse kontrollimatu inimhulk kindlatesse raamidesse, näiteks Eestisse tulema või tõkestatakse siit lahkumast rikkamatesse riikidesse?
Ungari, kes ehitas oma suveräänsuse kaitseks piirile tara, on sattunud Euroopa poliitikute sarjamise alla kui egoistlik ja Euroopaga ebasolidaarne.
Riiklik hüsteeria eestlaseks olemise häbist vastuseks murele oma riigi tuleviku ja säilimise üle on teema omaette.
Siiski hakkavad lõpuks avanema ka Euroopa juhtivate riikide riigimeeste suud. Saksa transpordiminister Alexander Dobridnt kritiseeris pühapäeval teravalt Euroopa Liidu täielikku suutmatust kaitsta oma välispiire ning kutsus rakendama meetmeid rekordilise migrantide tulva peatamiseks.
Mõni päev varem ütles Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius, et Lähis-Ida põgenemine Euroopasse on Islamiriigi võit. Selle asemel tuleb tegeleda probleemide lahendamisega pagejate lähteriikides.
Kes on käinud Iisaelis, teab, millise karmi põhjalikusega kõiki riiki sisenejaid kontrollitakse ning iga vähemgi kahtlane inimene ja islamiusutunnistusega inimene pikema jututa kõrvale tõstetakse ja ette võetakse.
Ka USA ei lase maailma tundlikest piirkondades pakku tulnud inimesi ilma põhjaliku kontrollita teadmata suunas hulkuma. Taustakontroll võib kesta isegi üle aasta.
Humaansus ja ligimese aitamine on väärtused, mille üle ei kaubelda. Ent Euroopal pole oma näo säilitamiseks muud alternatiivi, kui taastada kontroll oma piiride ja territooriumi üle, seejärel käärima käised üles, et Lähis-Idas kord ja rahu taastada.
http://www.jt.ee/3327635/euroopa-kindlus-mis-langeb-uhegi-pauguta
Lüheldast kasvu ülemus kärkis meiega nagu Böömi kapral. Mees võttis oma tööd tõsiselt. Umbuskliku jupijumala energilisus ei jätnud vähimatki kahtlust, et ta kaitseb värskelt sisepiiride kontrolli kaotanud Euroopat kuskilt kaugelt ja metsikust idast tulevate kahtlaste tegelaste eest.
Me olime harjunud, et ühest riigist teise pääs oli vaevaline. Eelmisel ööl kogetud vintsutused Poola piiril olid veel kontides. Kui veel meenutada, et raudne eesriie koos okastraati mähitud piiriga oli eestlaste jaoks langenud alles viis aastat varem, olime üsna mõistvad ja leplikud.
Pea kaks kümnendit oleme elanud teadmises, et piirid peavad ja salaja ei lipsa hiirgi läbi. Seda usku toitis riik teadetega ebaseaduslikul piiriületuskatsel tabatud vettinud vietnamlastest. Mäletate, kui sajandi alguses hüppas ETV «Pealtnägijas» Vahur Kersna Värskas kergesti üle riigipiiri? Saatejuht veeti kohtukulli ette ja ähvardati tembu eest isegi vangi panna. Nii püha asi on piir.
Varsti kaheksa aastat oleme ise olnud osa piirideta Euroopast, nautinud vaba liikumist ning kaitsnud Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi välispiiri.
Seetõttu oli mullune kaitsepolitseiniku Venemaale kaotsiminek kagupiiril ja avastus, et kümned kilomeetrid riigipiiri on võssa kasvanud ja märkimata, üsna šokeeriv.
Et viimasel sajandil põhjalikult valvatud piirid ei taha maailmas pidada, hakkasime aimama juba eelmise aasta alguses, kui Ukraina-Vene piir muutus läbikäiguhooviks, kus segamatult sõida üle või tankiga.
Möödunud aastal hoogustunud relvakonfliktid Lähis-Ida riikides ja Islamiriigi pealetung tõi Kreeka ja Itaalia piiridele hinnanguliselt 300 000 põgenikku, kelle maale lubamist suudeti ehk veel kuidagi kontrollida.
Praegu võime tõdeda, et Euroopa Liidu lõunapiir on kokku varisenud ja igapäevaselt jalutab takistamatult üle piiri tuhandeid inimesi. Illusioon, et meie piirid on pühad ja puutumatud on purunenud kildudeks.
Tänavu mõõdetakse Euroopasse pagenud inimeste hulka poole miljoniga ja kolmandik aastast on alles ees. Järgmisel aastal võib ennustada teist sama palju lisaks. Euroopa tähtsad pead pole paari aasta vältel suutnud välja mõelda, kuidas vallandunud rahvaste ränne kontrolli alla saada.
Seni radikaalseim viis on olnud riikidevahelise rongiliikluse peatamine, kuid kasu pole olnud sellestki. Kümned tuhanded põgenikud seiklevad mööda Euroopat nii, nagu ise heaks arvavad, pidamata miskiks siinseid seadusi ja korda. Rännatakse kasvõi jalgsi, et jõuda Saksamaale või Skandinaaviasse, mis on maailma kõige jõukamad paigad.
Äsja Lähis-Ida põgenikelaagreid külastanud kaitseministri ametiks valmistuv Hannes Hanso teatas, et on sügavalt ekslik arvata, et Süüria sõjapõgenikud himustavad Euroopa rikkusi. Nende suurim soov on saada rahu ja pöörduda tagasi koju.
Selle taustal ei saa jätta küsimata, kes on siis need sajad tuhanded noored mehed, kes nii ehtsate kui võltsitud Süüria passidega lehvitades Euroopas matkavad. Ehk on nad viisakad mehed tundmatust riigist, olemuselt sarnased möödunud aastal Krimmis nähtuga?
ÜRO raporti andmetel on vaid pooled Euroopasse jõudnud põgenikud Süüriast ja 70 protsenti neist noored mehed. Põgenike päritolu on segane, isikuid on raske või võimatu tuvastada, nende liikumise ja tegevuse üle puudub kontroll.
Seni üsna arglikud ja hambutud katsed põgenikevooge peatada või ümber suunata pole andud erilisi tulemusi. Tuleb tunnistada, et tugeva ja jõukana paistnud Euroopa on võetud kerge tormijooksuga, mõõka tupest tõmbamata ja püssikukke vinnastamata.
Tunnustatud saksa sotsioloog Max Weber defineeris saja aasta eest riiki institutsioonina, kelle jõudu ja voli end kehtestada ning kontrollida kindlat maa-ala. Sellel tunnusel on paljud Euroopa Liidu liikmesriigid kaotanud riigi tunnused. Karm.
Läinud kolmapäeval oli kuidagi kentsakas kuulata Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri tutvustatud uut põgenike jaotuskava. Mis väega sunnitakse kontrollimatu inimhulk kindlatesse raamidesse, näiteks Eestisse tulema või tõkestatakse siit lahkumast rikkamatesse riikidesse?
Ungari, kes ehitas oma suveräänsuse kaitseks piirile tara, on sattunud Euroopa poliitikute sarjamise alla kui egoistlik ja Euroopaga ebasolidaarne.
Riiklik hüsteeria eestlaseks olemise häbist vastuseks murele oma riigi tuleviku ja säilimise üle on teema omaette.
Siiski hakkavad lõpuks avanema ka Euroopa juhtivate riikide riigimeeste suud. Saksa transpordiminister Alexander Dobridnt kritiseeris pühapäeval teravalt Euroopa Liidu täielikku suutmatust kaitsta oma välispiire ning kutsus rakendama meetmeid rekordilise migrantide tulva peatamiseks.
Mõni päev varem ütles Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius, et Lähis-Ida põgenemine Euroopasse on Islamiriigi võit. Selle asemel tuleb tegeleda probleemide lahendamisega pagejate lähteriikides.
Kes on käinud Iisaelis, teab, millise karmi põhjalikusega kõiki riiki sisenejaid kontrollitakse ning iga vähemgi kahtlane inimene ja islamiusutunnistusega inimene pikema jututa kõrvale tõstetakse ja ette võetakse.
Ka USA ei lase maailma tundlikest piirkondades pakku tulnud inimesi ilma põhjaliku kontrollita teadmata suunas hulkuma. Taustakontroll võib kesta isegi üle aasta.
Humaansus ja ligimese aitamine on väärtused, mille üle ei kaubelda. Ent Euroopal pole oma näo säilitamiseks muud alternatiivi, kui taastada kontroll oma piiride ja territooriumi üle, seejärel käärima käised üles, et Lähis-Idas kord ja rahu taastada.
http://www.jt.ee/3327635/euroopa-kindlus-mis-langeb-uhegi-pauguta
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar