esmaspäev, 28. september 2015

Igas ühes meis on tibake korruptanti

Eelmisel neljapäeval ETV saates «Kahekõne» küsis saatejuht Indrek Treufeld kaitsepolitsei asedirektorilt Eerik Heldnalt vestluse hakatuseks, millal too nägi kodanikuna viimati olmeolukorras korruptsiooni.
Kõrgest politseiametnikust saatekülaline mõtles hetke ja teatas, et on olnud õnne, sest ei suuda oma elust sellist juhust meenutada, ja viis jutu kiirelt tööle korruptsiooni uurimisel.
Omal ajal deklareeriti, et Nõukogude Liidus seksi pole. Mis sest, et lapsi ikka sündis.
Ei saa ka kõrge riigiametnik oma positsiooni tõttu öelda, et igapäevaelus liiguvad paljud asjad ladusamalt, kui teinekord väikse meeleheaga õlitatakse. Ehk pole ta tõesti kunagi ettekandjale jootraha visanud?

On kapo asejuhi mäluga kuidas on, aga viimasel paaril kuul on avaliku elu tegelaste korruptsioon andnud üldsusele aina uut kõneainet.
Kui olmelist altkäemaksu peame vaat et enesestmõistetavaks ega pane seda tähelegi, siis miljonitega sahkerdamine ajab vihaseks nii rahva kui ka õiguskaitseorganid.
Augusti keskel sattus skandaali keskmesse Eesti rikkaim mees Oleg Ossinovski, kui Läti kaitsepolitsei pidas kinni Pärnust Ossinovskiga kohtumiselt koju sõitnud Läti Raudtee juhi Ugis Magonise ja leidis vahistamisel tema autost pool miljonit eurot.
Napp paar nädalat hiljem lõhkes pommuudis Tallinna Sadamas: Eesti transiidisektori lipulaeva tegevjuhid Ain Kaljurand ja Allan Kiil toimetati tööpostilt rauduskäsi türmi.
Mehed nõudnud oma positsiooni ära kasutades saarte liinidele uusi praame ehitavalt Poola firmalt meelehead kokku mitu miljonit eurot.
Sama skandaali tuules väitis Saaremaa praegune praamikuningas Vjatšeslav Leedo, et Tallinna Sadama nõukogu toonased liikmed reformierakondlased Remo Holsmer ja Kalev Lillo käisid temalt mõistujutte ajades althõlma mõnda miljonit küsimas. Leedo keeldunud, mispeale puksisid poliitikud ta saarte praamiärist välja.
Kõige värskem uudispomm on eelmisest nädalast ja seotud Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega, kes olla kaitsepolitsei ja prokuratuuri veendumusel Tallinna linnapeana mõjuvõimu rahaks vahetanud.
Europarlamendi saadik Indrek Tarand märkis koguni, et eespool nimetatud kaks erakonda on korruptiivse juhtimissüsteemi juurutamisel nagu ühe tagumiku kaks kannikat.
Omalt poolt lisan, et teistelgi võimu omavatel erakondadel on samasuguseid libastumisi.
Et ükski eespool mainitud teemadest pole jõudnud kohtuveskite jahvatada, ei tea me veel, mis sellest on tõde ning kas ja kui palju on asjaosalised milleski süüdi.
Küllap ei räägita siiski ilmaasjata, et Eesti on väike ja korporatiivne ühiskond, kus asjad liiguvad tutvuste kaudu ja  käsi-peseb-kätt-stiilis. Ikka sosistatakse, et mõni riigikogus vastuvõetud seadus on ühe või teise ärimehe nägu.
Ometi sai 2014. aastal Eesti korruptsioonitajumise indeksis 174 riigi seas 26. koha. Ons kõrge koht näiline ja hea maskeeringu tulemus? Järgmisel aastal kukume tabelis ilmselt kivina.
Tähtsatele ninadele meelehea pakkumisel on inimkonnaga sama pikk ajalugu. Nõrgema klanni juht kinkis juba tuhandeid aastaid tagasi vägevama naaberhõimu pealikule sooblinahku ja mett, et see elada laseks.
Paljudes iidsetes usundites oli kesksel kohal jumalatele ohvriandide toomine, et vägevamate viha vaigistada ja soosingut võita ning selle toel hästi elada.
Meie väljad on täis lohukestega kivimürakaid – tuhandeid aastaid vanu vaimudele altkäemaksu andmise altareid.
Eesti rahva folkloorist leiab hulganisti lugusid ja õpetust, kuidas mõjukaid tegelasi õlitades oma heaolu osta või rehepapina mõisa najal liugu lasta. Selle on ilmekalt äratundmisrõõmu pakkuvaks raamatuks kirjutanud Andrus Kivirähk.
Nõukogude aja tšinovnikute võim ja kaupade defitsiit külvas korruptsiooni igale elutasandile. Värviteleri või moodsa jope sai kaubandusvõrgust soetada tutvusi kasutades ja tagauksest.
Väikeloomapidajale tuli kolhoosi kombainer vilja lõikama täis punkriga ja lükkas sotsialistliku ühisvaraga haltuura tegemisest saadud rublad ilmse enesestmõistetavusega oma tasku.
Tänapäeva majandid on ammuste traditsioonide väljajuurimiseks traktoritele paigaldanud jälgimisseadmed. Samas on jäänud tohtri jutule saamise tänuks lauanurgale unustatud kommikarp või bussijuhile piimapuki juures peatumise eest visatud euro või paar.
Eks ole Eston Kohvri laupäevane vabastaminegi vaatamata üllale eesmärgile samasugune: röövitud kaitsepolitseiniku kojulaskmise eest pakuti Venemaale meeleheaks aastaid naabri kasuks nuhkinud riigireeturit, Kohvri ekskolleegi.
Või kuidas hinnata erakondi heldelt toetanud ettevõtjaid, keda poliitikud pärast valimisi tänavad kohaga mõne riigiettevõtte nõukogus?
Sotsiaalne korruptsioon on tööturul igapäevanähtus: riigiasutustes korraldatakse tähtsate ametikohtade täitmiseks konkursse, aga pukki pannakse ikka oma jope. Ja ega erasektoriski leia head tööotsa muidu, kui tutvuse kaudu.
Õiguskaitseorganite tegevus korruptsiooniga võitlemisel on ajanud ühe osa ühiskonnast ärevile ja teise sellest kõnelema.
Igivanu inimloomusele omaseid käitumisharjumusi ei suuda välja juurida ka kõige kompromissitum politseinik. Ega naistele lillekinkimist keelama peagi.
Ent uus tasakaal lubamatu ja lubatu piiri märkimisel Eesti ühiskonnas peaks vahest paari aastaga korda saama.

 http://www.jt.ee/3343479/igas-uhes-meis-on-tibake-korruptanti

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar