As-salamu alaykum!

Ühel päeval Paides toidupoodi sisenedes möödusin jalgratastele nõjatunud eakatest meestest, kes tõsisel ilmel ja kortsus kulmul arutasid, mis meie riigist niimoodi saab, kui võõramaalasi siia niipalju tuleb.
Üks meestest vangutas pead, et võõra võimu ajal siia tulnud 300 tuhande muulasega oleme senini hädas ja nüüd toob meie oma valitsus veel lisaks pagan teab kui palju musti mehi.
Mõned päevad hiljem tuiskas maal hoovi ärevil kohalik külafilosoof ja tahtis tungivalt teada, mis mina sellest jamast arvan.

Foto: Urmas Glase

Küllap pole ma ainus, kes kevadest saati on pannud tähele, et olles ükskõik millises seltskonnas, lipsab varem või hiljem jutu sisse pagulaste teema.
Ikka leidub mõni, kes viskab muu jutu vahele iroonilise nalja, teine läheb sisserändajate peale kurja vandudes raginal põlema nagu kuiv kadakas, kolmas vaigistab teda humaansusest rääkides. See näitab, et ühiskonna alateadvuses on käivitunud alarm, mis iseenesest ei kao.
Aasta sõna valimistel pole vähimatki kahtlust, et sõna «pagulane» on selge favoriit. Ent kes on see tark, kes seletab lahti selle sõna kõik varjundid?
Vanemad inimesed mäletavad 1944. aasta sügissuvel punaste eest mere taha pagenud rahvuskaaslaste traagilisi lugusid, nooremad hiljem raudse eesriide tagant ära kargamisi.
Tänapäeval on ühele pagulane jätkuvalt kodu, vara ja lähedased kaotanud sõjapõgenik, teisele vaeselt arengumaalt rikka riigi kaela peale kippuv looder või suisa potentsiaalne kriminaal.
Eesti ühiskond on harjunud, et kõik Piusa ümbruse võsades lõdisevad lõunamaalased ja üle Narva jõe ujuvad illegaalid korjatakse kokku ja saadetakse tuldud teed tagasi.
Meie võim andis veel hiljaaegu väljaspoolt Euroopa Liitu tulijatele elamislube väga kitsilt. Isegi Afganistanis Eesti sõduritele abiks olnud kohaliku tõlgi asüülitaotlus saadeti resoluutselt pikalt. Või mäletate, milline skandaal tekkis, kui paar pumbale lähedal olnud poliitikut proovisid ihaldusväärseid elamislube Peipsi-tagustele ärimeestele sokutada?
Nüüd on ühtäkki Vahemerel avanenud kanal, kustkaudu kontrollimatult pahiseb Euroopasse sisserändajaid suurema hooga kui kevadist tulvavett Tuhala nõiakaevust.
Siinpool Vahemerd randuvad paadid on pungil valdavalt täies elujõus noortest meestest ja me ei tea, kes nad tegelikult on. Teadmatus teeb kõhedaks, süstib umbusku ja hirmutab. Mis siis imestada, kui mõni arvab, et põrguluugid on valla ja sortsid maale pääsemas.
Antonio Banderase mängitud araablasest kangelane filmis «13. sõdalane»  istus pikalt viikingite keskel, enne kui hakkas nende juttu mõistma ja sai relvavennaks. Uskuda, et integratsioon nii toimibki, on naiivne.
Kes vähegi Euroopas ringi on liikunud, teab, kui arvukalt on konfliktseid probleeme teistest kultuuridest sisserännanutega ja kui kiivalt ametlikul tasandil neist poliitkorrektselt mööda vaadatakse.
Selle taustal mõjub meie kaamerate ette lükatud poliitikute kiidulaul multikultuursest paradiisist õõnsalt ja võltsilt ning süvendab umbusku veelgi.
Kurjast on see, et riigimehed ei vaevu inimestega mõistlikul toonil Eesti paguluspoliitika kannapöördeid arutama. Samuti pole selget arusaama, mida vastuvõetavate põgenikega peale hakatakse: kuhu nad majutatakse, kuidas edaspidi ühiskonnaga kohandatakse ning rakendatakse.
Vastuste andmise asemel sildistatakse kritiseerijaid vihakõnelejaiks ja rassistideks, kes häbistavat eestlasi ega sobi kandma eurooplase nime.
Pealegi olevat me Euroopa Liidule ja NATOle võlgu abi ja toetuse eest ning nüüd tuleb olla solidaarne. Huvitav, kui suur meie võlg ka on ja mis veksleid tulevikus veel välja ujub?
Muidugi ei suuda 200 pagulast Eesti riiki pea peale keerata nagu 2500 aastat tagasi tegid 300 spartalast Termopüülide lahingus veerandmiljonilise Pärsia armeega.
See ei tähenda, et ühiskonnas peaks vältima avatud ja ausat arutelu. Inimesed poetrepil ja pargipingil otsivad vastuseid ja tahavad, et keegi nendega inimesele arusaadaval viisil räägiks.
Võltsmoraalist kubisevate loosungitega ja Euroopa Liiduga põhjendades kaugele ei sõida. Ka vihaste inimestega tuleb suhelda, kas või selleks, et ta mõistaks, et uue tõmmu jumega naabrimehe võõrapärane tervitus: «As-salamu alaykum!» tähendab: «Olgu rahu teiega!»

 http://www.jt.ee/3267023/as-salamu-alaykum

Maasikamaiale on mets nagu sahver

Panna pühapäeva hommikul kell poole kaheksaks äratama on suvisel nädalavahetusel paras eneseületus. Kaks päeva tagasi hiilisin teist külge keerava pere juurest vargsi metsa oma maasikavälu inspekteerima.
 Lapsepõlve magusamad, lõhnavamad ja suuremad maasikad kasvasid Türi-Tamsalu raudtee tammil ning see on üks lapsepõlve aistinguid, mis ei unu iial. Teinekord läks hinnaliste maasikate pärast suvitajatega klaarimiseks, kellel suurem õigus need enda heinakõrrele pikkida.
Muidugi oli siis veelgi lihtsam suu magusaks saada korjetuurilt naasnud vanemate või vanaema korvi sukeldudes. Nüüd ootab kodus üks sama kavala näoga väikemees oma korda.
Eks ajas viimastel päevadel õhtuti pannkoogi näoga taevasse kerkinud kuu endalegi pliini isu peale ja kuidas sa neid ilma moosita sööd? Keset vihmaperioode paar õigeaegset päikeselist päeva on avanud akna, mis maasikad punaseks värvis. Nii tuli sahvrisse sõita.
Maasikalkäigu võlu taasavastamise eest pean tänama üht oma sugulast, kes kolm-neli aastat tagasi pakkus krõbeda hinna eest omakorjatud metsmaasikaid. See tuletas meelde, et saan nende noppimisega ka ise hakkama.
Õige koha leidmiseks on vaja teada mõnda usaldusväärset ümbruskonna metsameest, veel parem sugulast, kelle käest raiesmike kohta värsket luureinfot pärida. Mina sukeldusin mõne kilomeetri sügavusele vanaema kodukoha taha metsa kuskil Ammuta ja Kuusna vahel. Seega tegin lisaks nostalgilise põike lapsepõlveradadele.
Vanavanemate koduõu ja vaher lauda ees, mis tundusid kunagi üüratult suured, on 40 aastaga pisikeseks jäänud. Pole enam lautagi ja rehetarest on alles korstnatüügas. Samamoodi on aeg neelanud teised lähemad naabrid.
Kõige parem on minna marjule varahommikul, kui ilm jahedam, päike madalal, parmud uimased ja võimalikke konkurente vähem.
Metsaserval kallasin kuulikindla tunde saavutamiseks endale peale sääsetõrjevahendit ja sättisin põlvekaitsmed käpuli kahlamise hõlbustamiseks paika. Ettevalmistuste lõpetuseks vedasin toidukäitleja sinised kilekindad kätte, et rohutuuste sasides kõrte vahel vilksatavaid sõrmi mitte marjadeks pidada ja käsi nõgeste nähvamise eest kaitsta.
Kõige parem on olla metsas esimene marjuline, see, kes korjab kõige suuremad ja magusamad maasikad. Kui marjamaa on kümnete hektarite suurune lank, ei tasu takerduda kellegi jälgedes pisikeste kribalate järelnoppimisele: saak jääb kesiseks ja aega kulub palju.

 Koordinaadid salastatud 25 aastaks.

Kui tundub, et kõik maasikad said korjatud, tuleb teha kannapööre. Tuldud rada minnes selgub, et paljud maasikad armastavad sinuga peitust mängida.
Paanikahoo vältimiseks tasub silma peal hoida, et korjamise hõlbustamiseks kännu otsa sätitud mannerg silmist ei kaoks ja mõne juhusliku möödakäija õnneks ei langeks.
Paari aasta eest olin hädas ühe võhivõõra memmega, kes kuhu iganes ma 100hektarilisel inimtühjal langil ka läksin, ei jäänud minust rohkem kui paar meetrit maha. Nii me üksteise võidu mitu tundi sõna lausumata koos nohisesime.
Sedapuhku seltsilisi mulle metsa ei siginenudki. Ei kahe- ega neljajalgseid. Vaid kuskil pea kohal piuksus hiireviu.
Esmalt arvasin, et minu selle suve esimene dessant piirdub kolmeliitrise mannergu täis korjamisega. Et päike polnud veel seniidis, parmud tegid pea ümber esimesi huvitiire, sai minus võitu ahnus. Otsustasin veel ühe mannergutäie korjata. Eks ikka selleks, et põnn saaks isu täis maiustada ja teise metsatulemise pealt kütust kokku hoida.
See oli juba karm. Lagipähe lõõskav päike ei andnud armu. Kirusin ennast, et ei võinud heledaid riideid selga panna. Ent nii kui mõtlesin, et enam ei jaksa praepannil säriseda, ujus kuskilt päikse ette varju pakkuv pilv ja kerge tuuleiil tõi leevendust. Korjasin edasi.
Hiliseks pärastlõunaks, kui kogu entusiasm oli päikeselõõsas otsa saanud, jõudsin eldoraado servale – ees laius ahvatlevalt punetav lagendik, kus tänavu pole tehtud ühtegi jalajälge.
Sellelt välult lahtirebimiseks kulus veel üks tund. Viimase vihje, et aeg on astuma hakata, andis parm, kes läbi kinda hambad kätte lõi.
Metsast välja kõndides katsusin maha mitte vaadata, sest ühtäkki oli maasikaid igal pool. Nagu Nukitsamehe nõiduslikus metsas. Tegin südame kõvaks, sest seitse tundi ja seitse liitrit polnud küll rekord, aga hakatuseks piisav. Mõni teine päev tulen taas, kui jälle maasikaisu suureks kasvab!
Tagasiteel tabasin end arvutamas, et kui eelmisel päeval Väike-Maarja kandis tiirutanud 400 mootorratturit põiganuks hoopis paariks tunniks maasikale, toonuks nad metsast välja tonn marju. Aga see selleks.

 http://www.jt.ee/3251129/maasikamaiale-on-mets-nagu-sahver