Igas ühes meis on tibake korruptanti

Eelmisel neljapäeval ETV saates «Kahekõne» küsis saatejuht Indrek Treufeld kaitsepolitsei asedirektorilt Eerik Heldnalt vestluse hakatuseks, millal too nägi kodanikuna viimati olmeolukorras korruptsiooni.
Kõrgest politseiametnikust saatekülaline mõtles hetke ja teatas, et on olnud õnne, sest ei suuda oma elust sellist juhust meenutada, ja viis jutu kiirelt tööle korruptsiooni uurimisel.
Omal ajal deklareeriti, et Nõukogude Liidus seksi pole. Mis sest, et lapsi ikka sündis.
Ei saa ka kõrge riigiametnik oma positsiooni tõttu öelda, et igapäevaelus liiguvad paljud asjad ladusamalt, kui teinekord väikse meeleheaga õlitatakse. Ehk pole ta tõesti kunagi ettekandjale jootraha visanud?

On kapo asejuhi mäluga kuidas on, aga viimasel paaril kuul on avaliku elu tegelaste korruptsioon andnud üldsusele aina uut kõneainet.
Kui olmelist altkäemaksu peame vaat et enesestmõistetavaks ega pane seda tähelegi, siis miljonitega sahkerdamine ajab vihaseks nii rahva kui ka õiguskaitseorganid.
Augusti keskel sattus skandaali keskmesse Eesti rikkaim mees Oleg Ossinovski, kui Läti kaitsepolitsei pidas kinni Pärnust Ossinovskiga kohtumiselt koju sõitnud Läti Raudtee juhi Ugis Magonise ja leidis vahistamisel tema autost pool miljonit eurot.
Napp paar nädalat hiljem lõhkes pommuudis Tallinna Sadamas: Eesti transiidisektori lipulaeva tegevjuhid Ain Kaljurand ja Allan Kiil toimetati tööpostilt rauduskäsi türmi.
Mehed nõudnud oma positsiooni ära kasutades saarte liinidele uusi praame ehitavalt Poola firmalt meelehead kokku mitu miljonit eurot.
Sama skandaali tuules väitis Saaremaa praegune praamikuningas Vjatšeslav Leedo, et Tallinna Sadama nõukogu toonased liikmed reformierakondlased Remo Holsmer ja Kalev Lillo käisid temalt mõistujutte ajades althõlma mõnda miljonit küsimas. Leedo keeldunud, mispeale puksisid poliitikud ta saarte praamiärist välja.
Kõige värskem uudispomm on eelmisest nädalast ja seotud Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega, kes olla kaitsepolitsei ja prokuratuuri veendumusel Tallinna linnapeana mõjuvõimu rahaks vahetanud.
Europarlamendi saadik Indrek Tarand märkis koguni, et eespool nimetatud kaks erakonda on korruptiivse juhtimissüsteemi juurutamisel nagu ühe tagumiku kaks kannikat.
Omalt poolt lisan, et teistelgi võimu omavatel erakondadel on samasuguseid libastumisi.
Et ükski eespool mainitud teemadest pole jõudnud kohtuveskite jahvatada, ei tea me veel, mis sellest on tõde ning kas ja kui palju on asjaosalised milleski süüdi.
Küllap ei räägita siiski ilmaasjata, et Eesti on väike ja korporatiivne ühiskond, kus asjad liiguvad tutvuste kaudu ja  käsi-peseb-kätt-stiilis. Ikka sosistatakse, et mõni riigikogus vastuvõetud seadus on ühe või teise ärimehe nägu.
Ometi sai 2014. aastal Eesti korruptsioonitajumise indeksis 174 riigi seas 26. koha. Ons kõrge koht näiline ja hea maskeeringu tulemus? Järgmisel aastal kukume tabelis ilmselt kivina.
Tähtsatele ninadele meelehea pakkumisel on inimkonnaga sama pikk ajalugu. Nõrgema klanni juht kinkis juba tuhandeid aastaid tagasi vägevama naaberhõimu pealikule sooblinahku ja mett, et see elada laseks.
Paljudes iidsetes usundites oli kesksel kohal jumalatele ohvriandide toomine, et vägevamate viha vaigistada ja soosingut võita ning selle toel hästi elada.
Meie väljad on täis lohukestega kivimürakaid – tuhandeid aastaid vanu vaimudele altkäemaksu andmise altareid.
Eesti rahva folkloorist leiab hulganisti lugusid ja õpetust, kuidas mõjukaid tegelasi õlitades oma heaolu osta või rehepapina mõisa najal liugu lasta. Selle on ilmekalt äratundmisrõõmu pakkuvaks raamatuks kirjutanud Andrus Kivirähk.
Nõukogude aja tšinovnikute võim ja kaupade defitsiit külvas korruptsiooni igale elutasandile. Värviteleri või moodsa jope sai kaubandusvõrgust soetada tutvusi kasutades ja tagauksest.
Väikeloomapidajale tuli kolhoosi kombainer vilja lõikama täis punkriga ja lükkas sotsialistliku ühisvaraga haltuura tegemisest saadud rublad ilmse enesestmõistetavusega oma tasku.
Tänapäeva majandid on ammuste traditsioonide väljajuurimiseks traktoritele paigaldanud jälgimisseadmed. Samas on jäänud tohtri jutule saamise tänuks lauanurgale unustatud kommikarp või bussijuhile piimapuki juures peatumise eest visatud euro või paar.
Eks ole Eston Kohvri laupäevane vabastaminegi vaatamata üllale eesmärgile samasugune: röövitud kaitsepolitseiniku kojulaskmise eest pakuti Venemaale meeleheaks aastaid naabri kasuks nuhkinud riigireeturit, Kohvri ekskolleegi.
Või kuidas hinnata erakondi heldelt toetanud ettevõtjaid, keda poliitikud pärast valimisi tänavad kohaga mõne riigiettevõtte nõukogus?
Sotsiaalne korruptsioon on tööturul igapäevanähtus: riigiasutustes korraldatakse tähtsate ametikohtade täitmiseks konkursse, aga pukki pannakse ikka oma jope. Ja ega erasektoriski leia head tööotsa muidu, kui tutvuse kaudu.
Õiguskaitseorganite tegevus korruptsiooniga võitlemisel on ajanud ühe osa ühiskonnast ärevile ja teise sellest kõnelema.
Igivanu inimloomusele omaseid käitumisharjumusi ei suuda välja juurida ka kõige kompromissitum politseinik. Ega naistele lillekinkimist keelama peagi.
Ent uus tasakaal lubamatu ja lubatu piiri märkimisel Eesti ühiskonnas peaks vahest paari aastaga korda saama.

 http://www.jt.ee/3343479/igas-uhes-meis-on-tibake-korruptanti

Euroopa – kindlus, mis langeb ühegi pauguta

Ööl vastu 1995. aasta 5. maid kamandasid Oderi-äärse Frankfurti piiripunkti valvurid sõpruslinna Annaberg-Buchholzi teel olnud bussitäie unist Paide rahvast koos oma isiklike asjadega põhjalikku kontrolli.
Lüheldast kasvu ülemus kärkis meiega nagu Böömi kapral. Mees võttis oma tööd tõsiselt. Umbuskliku jupijumala energilisus ei jätnud vähimatki kahtlust, et ta kaitseb värskelt sisepiiride kontrolli kaotanud Euroopat kuskilt kaugelt ja metsikust idast tulevate kahtlaste tegelaste eest.
Me olime harjunud, et ühest riigist teise pääs oli vaevaline. Eelmisel ööl kogetud vintsutused Poola piiril olid veel kontides. Kui veel meenutada, et raudne eesriie koos okastraati mähitud piiriga oli eestlaste jaoks langenud alles viis aastat varem, olime üsna mõistvad ja leplikud.
Pea kaks kümnendit oleme elanud teadmises, et piirid peavad ja salaja ei lipsa hiirgi läbi. Seda usku toitis riik teadetega ebaseaduslikul piiriületuskatsel tabatud vettinud vietnamlastest. Mäletate, kui sajandi alguses hüppas ETV «Pealtnägijas» Vahur Kersna Värskas kergesti üle riigipiiri? Saatejuht veeti kohtukulli ette ja ähvardati tembu eest isegi vangi panna. Nii püha asi on piir.

Kuskil kagus...

Varsti kaheksa aastat oleme ise olnud osa piirideta Euroopast, nautinud vaba liikumist ning kaitsnud Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi välispiiri.
Seetõttu oli mullune kaitsepolitseiniku Venemaale kaotsiminek kagupiiril ja avastus, et kümned kilomeetrid riigipiiri on võssa kasvanud ja märkimata, üsna šokeeriv.
Et viimasel sajandil põhjalikult valvatud piirid ei taha maailmas pidada, hakkasime aimama juba eelmise aasta alguses, kui Ukraina-Vene piir muutus läbikäiguhooviks, kus segamatult sõida üle või tankiga.
Möödunud aastal hoogustunud relvakonfliktid Lähis-Ida riikides ja Islamiriigi pealetung tõi Kreeka ja Itaalia piiridele hinnanguliselt 300 000 põgenikku, kelle maale lubamist suudeti ehk veel kuidagi kontrollida.
Praegu võime tõdeda, et Euroopa Liidu lõunapiir on kokku varisenud ja igapäevaselt jalutab takistamatult üle piiri tuhandeid inimesi. Illusioon, et meie piirid on pühad ja puutumatud on purunenud kildudeks.
Tänavu mõõdetakse Euroopasse pagenud inimeste hulka poole miljoniga ja kolmandik aastast on alles ees. Järgmisel aastal võib ennustada teist sama palju lisaks. Euroopa tähtsad pead pole paari aasta vältel suutnud välja mõelda, kuidas vallandunud rahvaste ränne kontrolli alla saada.
Seni radikaalseim viis on olnud riikidevahelise rongiliikluse peatamine, kuid kasu pole olnud sellestki. Kümned tuhanded põgenikud seiklevad mööda Euroopat nii, nagu ise heaks arvavad, pidamata miskiks siinseid seadusi ja korda. Rännatakse kasvõi jalgsi, et jõuda Saksamaale või Skandinaaviasse, mis on maailma kõige jõukamad paigad.
Äsja Lähis-Ida põgenikelaagreid külastanud kaitseministri ametiks valmistuv Hannes Hanso teatas, et on sügavalt ekslik arvata, et Süüria sõjapõgenikud himustavad Euroopa rikkusi. Nende suurim soov on saada rahu ja pöörduda tagasi koju.
Selle taustal ei saa jätta küsimata, kes on siis need sajad tuhanded noored mehed, kes nii ehtsate kui võltsitud Süüria passidega lehvitades Euroopas matkavad. Ehk on nad viisakad mehed tundmatust riigist, olemuselt sarnased möödunud aastal Krimmis nähtuga?
ÜRO raporti andmetel on vaid pooled Euroopasse jõudnud põgenikud Süüriast ja 70 protsenti neist noored mehed. Põgenike päritolu on segane, isikuid on raske või võimatu tuvastada, nende liikumise ja tegevuse üle puudub kontroll.
Seni üsna arglikud ja hambutud katsed põgenikevooge peatada või ümber suunata pole andud erilisi tulemusi. Tuleb tunnistada, et tugeva ja jõukana paistnud Euroopa on võetud kerge tormijooksuga, mõõka tupest tõmbamata ja püssikukke vinnastamata.
Tunnustatud saksa sotsioloog Max Weber defineeris saja aasta eest riiki institutsioonina, kelle jõudu ja voli end kehtestada ning kontrollida kindlat maa-ala. Sellel tunnusel on paljud Euroopa Liidu liikmesriigid kaotanud riigi tunnused. Karm.
Läinud kolmapäeval oli kuidagi kentsakas kuulata Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri tutvustatud uut põgenike jaotuskava. Mis väega sunnitakse kontrollimatu inimhulk kindlatesse raamidesse, näiteks Eestisse tulema või tõkestatakse siit lahkumast rikkamatesse riikidesse?
Ungari, kes ehitas oma suveräänsuse kaitseks piirile tara, on sattunud Euroopa poliitikute sarjamise alla kui egoistlik ja Euroopaga ebasolidaarne.
Riiklik hüsteeria eestlaseks olemise häbist vastuseks murele oma riigi tuleviku ja säilimise üle on teema omaette.
Siiski hakkavad lõpuks avanema ka Euroopa juhtivate riikide riigimeeste suud. Saksa transpordiminister Alexander Dobridnt kritiseeris pühapäeval teravalt Euroopa Liidu täielikku suutmatust kaitsta oma välispiire ning kutsus rakendama meetmeid rekordilise migrantide tulva peatamiseks.
Mõni päev varem ütles Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius, et Lähis-Ida põgenemine Euroopasse on Islamiriigi võit. Selle asemel tuleb tegeleda probleemide lahendamisega pagejate lähteriikides.
Kes on käinud Iisaelis, teab, millise karmi põhjalikusega kõiki riiki sisenejaid kontrollitakse ning iga vähemgi kahtlane inimene ja islamiusutunnistusega inimene pikema jututa kõrvale tõstetakse ja ette võetakse.
Ka USA ei lase maailma tundlikest piirkondades pakku tulnud inimesi ilma põhjaliku kontrollita teadmata suunas hulkuma. Taustakontroll võib kesta isegi üle aasta.
Humaansus ja ligimese aitamine on väärtused, mille üle ei kaubelda. Ent Euroopal pole oma näo säilitamiseks muud alternatiivi, kui taastada kontroll oma piiride ja territooriumi üle, seejärel käärima käised üles, et Lähis-Idas kord ja rahu taastada.

 http://www.jt.ee/3327635/euroopa-kindlus-mis-langeb-uhegi-pauguta