Daesh lasi Pariisis õhku iseenda

Daesh tõmbas 13. ja reedel Pariisis kaost ja surma külvates enda üle aasta väldanud «eduloole» pahinal vee peale nii strateegilises kui ka ideoloogilises mõttes.
Islamistlikud enesetapjad surmasid Pariisis 129 süütut inimest, kuid sellega hukkasid ka oma ambitsioonika organisatsiooni väljavaated mõnes maanurgas pikemalt kanda kinnitada.
Küsite, mis on Daesh? Eesti meedia nimetab Islamiriigiks Süüriast ja Iraagist levivat radikaalset liikumist, mille idee on liita Araabiamaad ja isegi kogu maailm üheks kalifaadiks. Ka mitu muud inglise keelest tuletatud lühendit, nagu ISIS, ISIL või IS,  viitavad religioossele riigile.

Arvan, et Lähis-Idas saabub rahu siis, kui Lääne tsivilisatsioon loobub üleolevast hoiakust teiste, meie mõistes ebademokraatlike ühiskonnakorralduste vastu. Urmas Glase foto.

Terrorit hukkamõistvad moslemid üle maailma ütlevad, et Lähis-Idas laiutaval terroriorganisatsioonil pole midagi pistmist ei islami ega riigiga, ja soovitavad rühmitusest rääkides kasutada lühendit araabiakeelsest nimetusest al-Dawla al-Islamyia fil Iraq wa’al Sham. Nimelt ei viita Daesh otseselt ei usule ega riigile ja halvustab organisatsiooni.
Aga pöördugem tagasi üle-eelmisse nädalavahetusse. Kuigi sotsiaaldemokraatide liidri Jevgeni Ossinovski arvates pole kaheksa väärastunud tüübi tegu sõja kuulutamine euroopalikele väärtustele, näitab mõjukate riikide juhtide reaktsioon midagi muud.
Prantsuse president François Hollande deklareeris üsna ühemõtteliselt, et riik on Daeshiga sõjas. Need ei ole tühipaljad sõnad: Daeshi kontrollitavaid alasid jõuliselt pommitav Prantsusmaa on tuletanud meelde, et tal on moodne lennuvägi.
Riikide liidrid arutavad aina valjema häälega, et lisaks distantsilt ründamisele on vaja jõulist maapealset sekkumist ning kohapealsete liitlaste koondumist ja jõudude ühendamist.
Kas ilma Pariisi rünnakuteta oleks USA president Barack Obama leidnud motivatsiooni arutada põlatud rivaali Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kuidas Lähis-Idast lähtuvatele jamadele lõpp peale teha?
Võimalik, et see ei ole hea uudis Süüria senisele liidrile Bashar al-Assadile ega meeldi ka ukrainlastele, kuid näitab, kui tugevalt on Pariisi maavärin maailma poliitilised laamad liikvele lükanud.
Ilmselt oleks Belgia valitsus ilma välise tõuketa teinud edasi nägu, et korrakaitsjate ringiga möödakäimine mõnest araablastega asustatud Brüsseli linnaosast ja väiksemast linnakesest on täiesti normaalne.
Nüüd on flaamide ja valloonide segariik võtnud islamistlike äärmuslaste keskuste pigistamise otsustavalt käsile.
Ent muutused ei leia aset üksnes Euroopas. Ka Iraak on viimasel nädalal-paaril saanud innustust mässuliste riigist väljatõrjumiseks. Saudi Araabia otsustas käsitleda kõiki välismaal relva haaranud kaasmaalasi automaatselt kurjategijatena.
Seni madalat profiili hoidnud moslemite kogukonnad üle ilma on aina selgel sõnal hukka mõistmas oma hõimuvendade ideid ja teguviise. Austuse puudumine inimelu vastu taunib iga kaasaegne inimene sõltumata usulisest tõekspidamisest või maailmavaatest.
Tagantjärele võib imestada, mis maailma vägevatel arus oli, et lasid maanurgas, kust pärinevad teadaolevalt vanimad inimeste loodud tsivilisatsioonide juured, viimasel aastal-paaril organiseeruda ja võimust võtta hullul seltskonnal. Veelgi enam: suur osa Daeshi rikkusest tuli põrandaalusest nafta- ja antiigiärist Läänega.
Arvuti häkkereid ühendav üleilmne liikumine Anonymous tõestas, kui lihtne oli Daeshil pistik seinast välja tõmmata, et piirata nende suhtlust ja pangakontode haldamist. Maailma üldsus tegi vea, et lasi Daeshil trügida areenile ja lubas arvata, et nemad on kõikvõimsad uue maailmakorra loojad.
Ajaloos on näiteid, kus veidrikuks peetutest on saanud maailma vapustavad julmad diktaatorid vaid sellepärast, et õigel ajal vaadati kasvavast konfliktiohust mööda ega kärbitud tiibu.
Mida hiljem sekkutakse, seda suuremad on kahjud ja inimlik tragöödia. Praegune maailm keeldus uskumast, et kaos võib Väike-Aasiast kanduda Euroopasse isegi siis, kui sajad tuhanded põgenikud üle kontinendi valgusid. Nüüd on illusioon hajunud.
Ent mõõka tupest tõmmates tuleb mõelda, mis saab siis, kui kahurid jälle vaikivad. Kuidas taastada rahu Lähis-Idas ja aidata sealt pagenud inimesed tagasi koju? Kuidas sõjaga vältida hullemat kaost ja uusi vaenlasi?
Arvan, et Lähis-Idas saabub rahu siis, kui Lääne tsivilisatsioon loobub üleolevast hoiakust teiste, meie mõistes ebademokraatlike ühiskonnakorralduste vastu.
Meie dogmad ei pea valitsema maailma, vaid kauged maad ja rahvad peavad saama valida. Muidu rahu ja tasakaalu ei sünni.

Eestlane olla on uhke ja hää...

Kui 1988. aastal ümises terve Eesti Alo Mattiiseni isamaalise laulu refrääni «Eestlane olla on uhke ja hää...», siis nüüd ei möödu nädalat, kus mõni poliitilise või vaimueliidi tegelane ei kuulutaks kogu ilmale, kui häbi tal on olla eestlane.
Presidendil on häbi, ministril on häbi, kirjanikul on häbi, väejuhil on häbi... Kuidas on eestlaste arvamusliidrite rahvuslikust eneseuhkusest ühe inimpõlvega jäänud järele varemed?
Mõni sukeldub põhjusi otsides kõhklemata 700aastasesse orjapõlve, et tuvastada geenirike, mis pani sajandeid võõraste rõhutud rahvast isandatele meelepäraselt koogutama.
Ometi laulsid meie vaarisad juba mõisaajal tahmanud laega kõrtsitoas, et mats alati on kange mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga. Mahtras peeti enda eest seistes maha terve sõda.
Seega on mässumeelsus ja isepäisus meie loomuses püsinud sajandeid sõltumata selga laotud koorma raskusest. Muidu poleks 70 000 eestlast oma lipu all õigusi nõudes läbi revolutsioonilise Piiteri marssinud ja paar aastat hiljem, relv käes, end suurest impeeriumist vabaks võidelnud.
Läinud sajandi 30ndatel lõi president Päts propagandatalituse, mis riigi toel nägi üsna tõhusalt vaeva ühiskonnas eestlaseks olemise õilsama poole esiletoomise ja kinnistamisega.
Ometi ei takistanud rahvusliku eneseuhkuse tõus II maailmasõja pöörises iseseisvuse hääletut loovutamist.
Repressiivne nõukaaeg sisestas seninähtamatut hirmu ja nõudis tingimusteta kuuletumist. Paljud põletasid ära sada aastat perekonna reliikviaks olnud piibli või vanaisa vabadussõjaaegsed fotod. Palju juuri lõigati läbi.
Vähem polnud neid, kes tõmbasid kardinad ette ja kruttisid raadio Ameerika Hääle kahisevale kanalile või hõiskasid süldipeol «Ai tsih, ai tsah, ai velled...». See aitas mäletada, kes me oleme.
1981. aasta oktoobris rõkkasid varateismelised Eesti noored Arteki pioneerilaagris rahvaste sõpruse päeval suurelt lavalt kogu laagrirahvale laulda: «Sa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind...»
Meie õnn, et keegi ei mõistnud midagi kahtlustada, aga meie rinnad olid uhkelt kummis, sest painutasime süsteemi enda järgi. Kasvõi korraks.
Trots tuli laagrijuhtkonna vastuseisust moodustada eestlastest rahvuslik rühm ja meid pihustati laiali nõukogude rahvaste suurde katlasse. Sellele vaatamata hoidsime igal võimalikul juhul kokku. Uhke oli olla.

1988. aastal Kaukaasias sõjaväes olles ei kahelnud ma villise tagumisele klaasile suruda sinimustvalget kleepsu «Siin sõidab eestlane». Väeosa adõgeelasest komandör ütles autosse istudes selgituse peale vaid: «Molodets!» Uhke tunne oli maailma teises servas kuulutada, et olen eestlane.
Ma pole kaugetel reisidel käies märganud, et üks eestlane teist kohates pilgu häbelikult maha lööb. Vastupidi, kodus ujedad inimesed leiavad kergesti kontakti ja jututeema. Teiste keskel oleme uhkemad kui kodus.
Ent ma ei usu, et eestlane saab oma rahva üle uhke olla ainult võõra võimu all või võõrsil. Uhket rahvast ei piira miski, allaheitlikku ei päästa ka oma riik ja valitsus.
Maailmas on praegu ärevad ajad, sõjad on Lähis-Idas, Aafrika põhjarannikul ja Euroopas liikvele lükanud põgenikemassid. Et mitte saada tallatud, on väikesel rahval suurtes muutustes kasulik hoida suuremate selja taha.
Ons rahvast noomivate poliitkute hirm langeda hirmsa Venemaa rüppe ja usk iseseisvasse kaitsevõimesse nii räbal, et peame iga päev ägama mures, mis juhtub siis, kui me pole mõnele Euroopa vägevale patroonile meelepärased, ja valima arglikult oma sõnu?
Meenub anekdoot elevandipuuri ees muretsevast eestlasest, keda vaevab küsimus, mida suur loom temast arvab. Ma ei usu, et keskmisele eurooplasele meie tolerants või selle puudumine ülemäära korda läheb. Igas riigis on omal probleeme küllaga.
Olen nõus, et meil on kurje inimesi, kes teevad tegusid ja ütlevad sõnu, mida ei peaks. Neid on iga rahva hulgas ja sellistega tuleb tegeleda isiklikult.
Ma ei saa aru, mis on viga meie juhtidel, kes mõne oina väljaütlemiste või tegude pärast noomivad ja süstivad süütunnet kogu rahvasse. Ma ei taha selliseid juhte, kelle sõnavõtte kuulates peaksin tundma ennast halvasti, kuigi ma pole midagi väärat teinud.
Tahan etteotsa neid mehi ja naisi, kellega koos olles võime endiselt tunda uhkust oma kodumaa ja rahva üle, mitte kellegi teise meeleheaks, vaid enda pärast.

 http://www.jt.ee/3392327/eestlane-olla-on-uhke-ja-haa