Kus ema siis on?

Nii küsis ehmunud silmapaar lastekliiniku vastuvõtutoa ukse vahelt, kui nädalapäevad tagasi pesamunaga Tartusse pikalt ette plaanitud uuringutele läksin.

 Kivinenud stereotüübist johtuvalt juhtusin olukorda, kus ühiskonnas valitseva soorolli jaotuse järgi mind ikka veel poleks tohtinud olla – lapse saatjana haiglasse jäämas.

Haiglasse. Kas isa või emaga?

Tunnistan, et eks ma olnud ennast mudilasega koos haiglasse asutades pisut omakasupüüdlik ka: õpin ülikoolis ja kalkuleerisin, et sealt on mugav vahel paari tunni kaupa kooliasju ajama põigata.

Osakonnas kordus hetk varem kogetud imestus. Ju oli kellelgi kõrvust mööda läinud nädal varem telefonitsi antud kinnitus, et pojaga jääb haiglasse isa.

Maimukestega emasid on lihtne paigutada ühispalatitesse, aga kuidas sa lased mammade sekka mõne mehe?

Haiglas olen kentsakas olukorras olnud ennegi. 20 aastat tagasi ärkasin pärast ränka avariid Paide haiglas naistega ühes palatis. Korpuses oli remont, osakondades ruumi vähe ja nii mind teadvusetuna günekoloogiaosakonda veeretatigi.

Kui silma lahti sain ning nali ja naiste naer palatis suureks paisus, küüditati mind ruttu norskavate ja muid heliefekte tegevate taatide manu.

Seekord juhatati meid ühte tühja palatisse soovitusega mitte ennast liiga mugavalt tunda ja oodata ümbermajutamist. Poolteist tundi hiljem saadeti samasse ruumi üks slaavlasest proua, kes põrkas ukselt tagasi, nagu oleks lohe Gorõnitšit näinud.

Enne kui õhku täis tõmmatud kopsudest suurem lärm jõudis valla pääseda ja taburetid lendama hakata, evakueeriti meid vabanenud üksikpalatisse.

Enne protseduure pidin täitma mitu formulari, kus muuhulgas oli vaja lapsevanemana kirjeldada, kuidas kulges mu rasedus. Helistasin igaks juhuks abikaasale, sest kahtlesin, kas minu toonane seisund haiglale ikka nii suurt huvi pakub.

Seejärel võtsin lugeda haigla sisekorraeeskirja. Dokument selgitas, mida lapsega koos olev vanem ehk ema võib kliinikumi seinte vahel teha koos manitsusega arvestada teiste emadega. Eeskiri toonitas, et haigla ei vastuta ema isiklike asjade eest. Sisekorra tekstis isadega seoses muret polnud, õigemini üldse midagi ei olnud.

Kui esimene ehmatus ja olukorrakoomika kõrvale jätta, oli kliiniku personal tore ja abivalmis. Ma ei kritiseeri haiglat, sest enamasti ongi lapse olmemurede või tervisega tegelemine peres jäänud iseenesestmõistetavalt ema hooleks.

Ju on ka eeskirjad paika loksunud ja formularid koostatud pikaajalise praktika peegeldusena. Moodsal ajal, kus tavasid ümber vaadatakse, oleks ehk aeg haiglareeglid tänapäevasemaks kohendada enne, kui soolise võrdõiguslikkuse volinik häält tõstab.

Lihtne on sattuda igapäevaelu elades rattasse, kus on kiire ja aina kiiremaks läheb. Mulle meeldis hoog maha võtta, et oma pojaga kahekesi koos olla, mis sest, et haiglas nelja seina vahel passida oli kohutavalt igav.

Saime arutada ilmaasju ja ajade jutte, mida vahest muidu ei räägiks. Joonistasime koos päikesesüsteemi ja mängisime lugematu hulga kordi tsirkuse lauamängu.

Teisi isasid nägin kliinikukoridoris vaid külastusajal emadele lilli ning võsukestele maiust ja mänguasju toomas või peret haiglasse ja sealt ära eskortimas. Praegu on see veel üsna argine vaatepilt.

Küll asjad tasahilju muutuvad. Kui mõni mees jääb isapuhkusele, siis kirjutatakse sellest suisa lehes. Eeskuju annab idee ja julgustab mõnda teist meest lõhkuma stereotüüpi, et pereisa koht on tööl.

24 aastat tagasi lubati mind Järvamaa haiglas esiklapse sünni juurde. Toona oli isa sünnitustoas veel harv nähtus. Järgmisel päeval haiglasse naastes sain uue vahetuse õetädilt tõreleda, kuhu ma trügin.

Kui värske isana uhkelt raporteerisin, et olin siin abiks ka eile, ühmas tädi, mis abi siin neist meestest.
Nüüd on suhtumises palju muutunud. Ei pelga keegi tüli, kui sünnituse juures vajab mõni minestama kippuv isa rohkem turgutust kui last ilmale toov ema. Haiglates on perepalatid ja puha.

Ühiskond harjub ääri-veeri, et mees ei pea 24/7 olema tööd rügav Tori hobune, vaid võib rohkem olla perega. Minu kirjatüki mõte pole haiglaid manada. Soovin innustada isasid jagama emade, oma kaasade, koormat ja andma naistele rohkem hõlpu, võttes mõne asja enda kanda.

Kui lastega koos on näha rohkem isasid, ei imesta enam ka vastuvõtutädi. Boonusena lisandub hinge talletuvast soe tunne, mida annab vanemale ja lapsele koos veedetud aeg.

http://www.jt.ee/3584121/kus-ema-siis-on

Haldusreform toob poolteiseaastase valimiskampaania

«Kus sa minema hakkad? Valimistele või?» küsis perenaine oma ülikonda pugenud ja õhevil taluõuel tammuvalt kaasalt Ärnilt omaaegses menufilmis «Siin me oleme».

Samasuguste õhetavate paledega nagu Ärni promeneeris kivisel rannal Tallinnast suvitama tulnud punapeaga päikeseloojangut vaadata, heidavad üksteisele silma Järvamaa omavalitsused.

Peremees, kallis meremees, misasi on parim maailmas? - Siiakala! - Hihii, ma armastan sind nagu siiakala! Kaader filmist Siin me oleme!

Vahelduseks kiigatakse üle Järvamaa piiride ja sealt hõigutakse meie omavalitsustele meelitusi vastu.
Vabariigi valitsus on otsustanud, et aasta pärast tuleb haldusreformi käigus valdadel ja linnadel liituda nii, et üheski omavalitsuses poleks alla 5000 kodaniku.

Kas uue liitvalla otsast teise on 50 kilomeetrit või rohkem, ei oma tähtsust. See tähendab, et peale Türi valla ja Paide linna on kõigil teistel ühinemine niikuinii soolas.

Praegu on ühteheitjatel aega kosjasõite teha oma äranägemise järgi. Vabatahtlikele kokkuminejatele annab valitsus korraliku kaasavara. Hiljem surub riik ripakile jäänud vägisi paari veimevakka kaasa andmata.

Valitsuse piits ja präänik on pannud volikogude silme ette dollarimärgid tiirlema ning naabritele läbirääkimiskutseid saatma ja delegatsioone liigutama.

Järvamaal on üsna keeruline jälgida, kes kellel parasjagu kosjas käib. Sebimine on tihe.

Valla- ja linnajuhid tõmbavad Muhumaa Ärni kombel püksivärvli lõua alla ja lähevad aga valgete villaste sokkide välkudes naabrite manu. Võta sa kinni, kuhu need jutud tüürivad.

Rahvale keerutatakse esialgu Ärni kombel ebalevalt vastata, et inimeses peab köik kaunis olema. Küllap kombitakse pinda ja sobitatakse vaikselt diile.

Lisaks kiikab Türi vald Rapla suunas Käru ning Viljandi poole Võhmat ja Kõo valda. Albust on kuulda mõtet maakonnapiire ületavast Kõrvemaast. Eks Tapale meeldiks Ambla ja Tamsalule Järva-Jaani ehk isegi Koeru. Kui Viljandi suund välja jätta, on tegu omaaegse Järvamaaga.

Kuigi mulle meeldiks, pean siiski ebausutavaks, et mõni ajalooline Järvamaa osa, nagu Aegviidu, Tapa, Tamsalu või Rakke, pöördub tagasi juurte juurde, kui, ehk siis Käru.

Uhkete viljandimaalaste keel ei paindu mitte kuidagi end järvakateks arvama. Ent ma ei imesta, kui mõni meie piirivald pageb Lehtse eeskujul ajalooliselt kodumaalt mõne naabermaakonna suurema rüppe.

Ehk oskab mõni teravama vaistuga selgeltnägija aimata, milline näeb välja Järvamaa kaart 2017. aasta lõpuks. Võimalik, et maakond kui tänapäevane haldusjaotuslik mõiste kaob piiriüleste liitumiste järel üldse käibelt ning maakondlik identiteet vajub tolmu koguma kultuurilukku ja pruunidele siltidele maanteepervel.

Järvamaale tähendab omavalitsuste hulga jõuline kahanemine igal juhul hulk muutusi.
Maavanema unistus liita Järvamaa üheks suureks vallaks on ilus ja idealistlik, kuid tundub täitumatu. Liiga palju on ambitsioone, mis ühe mütsi alla ei mahu. Parimal juhul säilib maakond paari-kolme vallaga praegustes piirides.

Muutuma peab ka omavalitsusliit, mis praegu on 12 omavalitsuse esindajaga mõnus jututuba. Paari-kolme vallaga maakonna omavalitsuste koostöövorm ja ühiste otsuste langetamine on väga konkreetne.

Inimestele on vahest tajutav uute vallakeskuste ja -servade omavahelise suhtluse vajadust peegeldava ühisveondusvõrgu loomine.

Raske on ette kujutada rolli ka maavalitsusele paari omavalitsusega maakonnas.

Uutesse valdadesse valitakse järgmisel sügisel uued volikogud. Kahtlustan, et senise kogukondliku vaimu asemel võtab suurtes volikogudes võimust toompealik erakondlik poliitika.

Kaardipakk mängitakse põhjalikult ringi ja suur hulk seniseid vallajuhte jääb üle. Toole ei jätku.
Koos omavalitsuste liitumiskompamistega on Järvamaal alanud suur poliitiliste jõudude ümbergrupeerimine. Terasem jälgija on aru saanud, et stardipauk 2017. aasta omavalitsuste volikogude valimiseks on juba antud.

Otsa tegi lahti värskelt maakonna sotsiaaldemokraatide ette tõusnud Väätsa vallavanem Lauri Läänemets, kes oma sihi uue suuromavalitsuse juhiks saamiseks selgelt välja ütles.

Mida varem kaardid lauale saavad, seda parem. Ent küllap on sotside leeris veelgi inimesi, kel on sama ambitsioon.

Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin andis juba eelmiste valimiste aegu teada, et seab järgmine kord kohalikus poliitikas oma eesmärgid kõrgele. Veel äsja kinnitas ta meedias üle, et plaan on endiselt jõus.

Vaevalt teistegi erakondade maakonnaorganisatsioonide juhid mõttes kahvatumaid plaane mõlgutavad. Usun, et näeme peagi, kuidas ranitsatest järgmised marssalikepid välja otsitakse. Egas Reformierakond, IRL või Keskerakond lahjem saa olla.

Nii tõotavad liitumisläbirääkimised paratamatu kõrvalnähuna poliitikutele tihedat ja halastamatut konkurentsi, et säilitada positsioon pärast liitumisi ja valimisi. Tore oleks, kui see tähendab rohkem avalikke debatte maakonna tuleviku üle.

Kaugemale nägevate vallajuhtide mättalt vaadates on ahvatlus haarata ohjad suur, et leida kosilasi nende omavalitsuste seast, kus koduerakonna toetus on selline, mis annab veenva häältesaagi ka uues volikogus. Naabrite juures tuleb külas tihemini käia juba selle pärast, et oma nimi ja nägu tulevastele valijatele tuttavaks teha.

Siin me oleme! Valla piiri tagused asjamehed hakkavad aina rohkem aiaväravalt aiaväravale käima ja pärima: «Peremees, kallis peremees, misasi on parim maailmas?»

Kui te vastate nagu Ärni, et siiakala, siis nurrub kosilane kaasa: «Hihii, ma armastan sind nagu siiakala!»

Paides paistab, et seniste volikoguerakondade kõrvale on tekkimas mitu erakondadevälist valimisnimekirja ja oma tahavad võtta seni kohalikus poliitikaelus nõrgalt esindatud või esindamata erakonnad.

Uutel tulijatel on raske leida kohapealt puhtaid lehti, keda rahvas tunneb ja kes pole veel poliitikas kaasa löönud. Lihtsam on välja sõeluda ja üle meelitada oma koduerakonnas pettunud poliitikud.

Paide ja Järvamaa pärast näevad vaeva Vabaerakond ja EKRE. Sotside suvel susisema hakanud sisetülid viivad tõenäoliselt osa seniseid staažikaid liikmeid EKRE rüppe. Jaanuari lõpul juba arutati ülekolimist ühise laua taga.

Ei imesta, kui teistestki nn kartellierakondadest on uude leeri ülehüppajaid. Viimased aastad Paide volikogus on näidanud, et poolte vahetus on poliitika igapäevaosa.

Eeloleval reedel on Paides Vabaerakonna raskekahurvägi. Ka neil on pärast edu riigikogu valimistel oluline näidata oma arengut ning leida oma ridadesse rohkem kohalikke inimesi, kes siinsete toetajate hääled kokku korjavad.

Kohalike omavalitsuste volikogude valimisteni on jäänud veel 20 kuud. Need kosjakuud muudavad Järvamaad rohkem, kui praegu arvata oskame.

 http://www.jt.ee/3563985/haldusreform-toob-poolteiseaastase-valimiskampaania