Kus ema siis on?

Nii küsis ehmunud silmapaar lastekliiniku vastuvõtutoa ukse vahelt, kui nädalapäevad tagasi pesamunaga Tartusse pikalt ette plaanitud uuringutele läksin.

 Kivinenud stereotüübist johtuvalt juhtusin olukorda, kus ühiskonnas valitseva soorolli jaotuse järgi mind ikka veel poleks tohtinud olla – lapse saatjana haiglasse jäämas.

Haiglasse. Kas isa või emaga?

Tunnistan, et eks ma olnud ennast mudilasega koos haiglasse asutades pisut omakasupüüdlik ka: õpin ülikoolis ja kalkuleerisin, et sealt on mugav vahel paari tunni kaupa kooliasju ajama põigata.

Osakonnas kordus hetk varem kogetud imestus. Ju oli kellelgi kõrvust mööda läinud nädal varem telefonitsi antud kinnitus, et pojaga jääb haiglasse isa.

Maimukestega emasid on lihtne paigutada ühispalatitesse, aga kuidas sa lased mammade sekka mõne mehe?

Haiglas olen kentsakas olukorras olnud ennegi. 20 aastat tagasi ärkasin pärast ränka avariid Paide haiglas naistega ühes palatis. Korpuses oli remont, osakondades ruumi vähe ja nii mind teadvusetuna günekoloogiaosakonda veeretatigi.

Kui silma lahti sain ning nali ja naiste naer palatis suureks paisus, küüditati mind ruttu norskavate ja muid heliefekte tegevate taatide manu.

Seekord juhatati meid ühte tühja palatisse soovitusega mitte ennast liiga mugavalt tunda ja oodata ümbermajutamist. Poolteist tundi hiljem saadeti samasse ruumi üks slaavlasest proua, kes põrkas ukselt tagasi, nagu oleks lohe Gorõnitšit näinud.

Enne kui õhku täis tõmmatud kopsudest suurem lärm jõudis valla pääseda ja taburetid lendama hakata, evakueeriti meid vabanenud üksikpalatisse.

Enne protseduure pidin täitma mitu formulari, kus muuhulgas oli vaja lapsevanemana kirjeldada, kuidas kulges mu rasedus. Helistasin igaks juhuks abikaasale, sest kahtlesin, kas minu toonane seisund haiglale ikka nii suurt huvi pakub.

Seejärel võtsin lugeda haigla sisekorraeeskirja. Dokument selgitas, mida lapsega koos olev vanem ehk ema võib kliinikumi seinte vahel teha koos manitsusega arvestada teiste emadega. Eeskiri toonitas, et haigla ei vastuta ema isiklike asjade eest. Sisekorra tekstis isadega seoses muret polnud, õigemini üldse midagi ei olnud.

Kui esimene ehmatus ja olukorrakoomika kõrvale jätta, oli kliiniku personal tore ja abivalmis. Ma ei kritiseeri haiglat, sest enamasti ongi lapse olmemurede või tervisega tegelemine peres jäänud iseenesestmõistetavalt ema hooleks.

Ju on ka eeskirjad paika loksunud ja formularid koostatud pikaajalise praktika peegeldusena. Moodsal ajal, kus tavasid ümber vaadatakse, oleks ehk aeg haiglareeglid tänapäevasemaks kohendada enne, kui soolise võrdõiguslikkuse volinik häält tõstab.

Lihtne on sattuda igapäevaelu elades rattasse, kus on kiire ja aina kiiremaks läheb. Mulle meeldis hoog maha võtta, et oma pojaga kahekesi koos olla, mis sest, et haiglas nelja seina vahel passida oli kohutavalt igav.

Saime arutada ilmaasju ja ajade jutte, mida vahest muidu ei räägiks. Joonistasime koos päikesesüsteemi ja mängisime lugematu hulga kordi tsirkuse lauamängu.

Teisi isasid nägin kliinikukoridoris vaid külastusajal emadele lilli ning võsukestele maiust ja mänguasju toomas või peret haiglasse ja sealt ära eskortimas. Praegu on see veel üsna argine vaatepilt.

Küll asjad tasahilju muutuvad. Kui mõni mees jääb isapuhkusele, siis kirjutatakse sellest suisa lehes. Eeskuju annab idee ja julgustab mõnda teist meest lõhkuma stereotüüpi, et pereisa koht on tööl.

24 aastat tagasi lubati mind Järvamaa haiglas esiklapse sünni juurde. Toona oli isa sünnitustoas veel harv nähtus. Järgmisel päeval haiglasse naastes sain uue vahetuse õetädilt tõreleda, kuhu ma trügin.

Kui värske isana uhkelt raporteerisin, et olin siin abiks ka eile, ühmas tädi, mis abi siin neist meestest.
Nüüd on suhtumises palju muutunud. Ei pelga keegi tüli, kui sünnituse juures vajab mõni minestama kippuv isa rohkem turgutust kui last ilmale toov ema. Haiglates on perepalatid ja puha.

Ühiskond harjub ääri-veeri, et mees ei pea 24/7 olema tööd rügav Tori hobune, vaid võib rohkem olla perega. Minu kirjatüki mõte pole haiglaid manada. Soovin innustada isasid jagama emade, oma kaasade, koormat ja andma naistele rohkem hõlpu, võttes mõne asja enda kanda.

Kui lastega koos on näha rohkem isasid, ei imesta enam ka vastuvõtutädi. Boonusena lisandub hinge talletuvast soe tunne, mida annab vanemale ja lapsele koos veedetud aeg.

http://www.jt.ee/3584121/kus-ema-siis-on