Eelmisel reedel tegi Kesk-Eesti pärimuskultuuri konverents Paides koos
Raplamaa naabritega lootustandva katse pühkida sammal siinse rahva
eripäralt ja identiteedilt.
Kuluaarides kuuldus, et raputust oli tarvis esireas istuvale ministrihärrale ja kõrgetele kultuuriametnikele selgitamaks, et järvakate ja lõunaharjukate tavad ja murre on sama unikaalne ja tähelepanu väärt kui setode leelotamine või saarlaste ö-täht.
Iga paikkonna pärimuskultuur kandub inimestelt inimestele ja põlvest
põlve ning on elujõuline seni, kuni rituaalid ja toimingud on osa
igapäevaelust.
Minu oma tükike pärimuskultuuri. Foto Urmas Glase.
Konverentsipäeval igaviku teele siirdunud maestro Eri Klas on kunagi öelnud, et traditsioonid on need, mis annavad inimestele eluks pidepunktid ja kindluse. Järvalaste identiteet vajab ilmselget turgutust, et mitte saada nelja ilmakaare poole tükkideks rebitud.
Ent kuidas kokku leppida, milline on see õige ja traditsiooniline eesti kultuur ja Järvamaa pärimuslik osa suuremast retseptist?
Püstitades küsimust, mis on eesti kultuur, ja otsides sellele vastust, nimetas Rein Veidemann 2011. aastal ajakirjas Looming mõne eelduse: vaja on kogukondlikku ja kultuurilist identiteeti koos ümbritseva narratiivide ja sümbolitega kandva püsiasustusega inimrühma, kes on võimeline kultuurilise võrgustikuna kommunikeeruma, kus on piisavalt loojaid ja vastuvõtjaid, ning rahvuse olemasolu ja kestmist tagavat keelt.
Eespool loetletud eelduste põhjal otsustades peaks meie rahva kultuurilugu ulatuma iidsetesse aegadesse. Ometi ei loe me ajalooõpikutest oma esivanemate antiikseid tegusid nagu sumerite, Egiptuse või Vana-Kreeka ajalugu. Kas jääaeg ja karmid aastaajad on pühkinud koos uurimisväärse kultuurikihiga minema meie rahvusliku mälu?
Kui kultuur ei ole akadeemiline ajalooteadus, siis on õigustatud pidada selle osaks pärimuslikke legende, looduses seni leiduvaid märke, miks mitte ka vabamalt tõlgendatud ajaloolisi fakte ning sellest kooslusest tuletada rahvale omaseid tavasid ja kombestikke ehk kogu minevikust tänapäeva kostnud esivanemata sosinate kaja.
Meile meeldib toonitada, et oleme rahvana paikselt elanud 10 000 aastat. Tekib küsimus, miks peame oma kultuurist rääkides silmas ennekõike viimasel 150 aastal kujunenud väärtusi.
Või ongi see tsükkel, mille vältel moodsas ja kiiresti arenevas maailmas ühed pärimused vaovad, et teha ruumi uutele?
Mahlakama kõnepruugiga kultuurivaatleja Valdur Mikita on 2012. aastal Postimehes avaldatud mõtiskluses «Kalevipoeg lehma seljas» veendunud, et eestlased on elanud korilastena neoliitikumist pärit tavadega kõik need aastatuhanded kuni XX sajandi lõpuni.
Mikita jagas Eesti kultuuriajaloo kaheks 5000aastaseks perioodiks. Ent ta jääb üldsõnaliseks kirjeldades, milline oli meie eellaste täpsem kultuur läbi nende aegade.
Foto: Urmas Glase.
Kuigi ärkamisaja ideoloogid võtsid omaks rahvusromantilise lähenemise XIII sajandi muistsele vabadusvõitlusele ja 1343. aasta Jüriöö ülestõusule, ei pidanud nad sama oluliseks eestlaste muistseid tavasid ja kombeid.
Traditsiooniline, nn looduslähedane paganlike sugemetega elustiil ja kombestik püsis talurahva seas üsna elujõulisena ordu, Rootsi kui Vene võimu all, olles kuni rahvusliku ärkamisajani välja.
Argielus järgiti ennekõike rahvalikke kombeid ja rituaale ning ristiusu omi kasutati pigem väljaspool igapäevast kogukonda suheldes.
Laulupidude traditsioon, mille üle me tänapäeval nii uhked oleme, on võetud üle sakslastelt. Triibumustriga rahvarõivaseelikud on saanud inspiratsiooni Lõuna-Euroopa toonastest moevooludest nagu praegused kleidimoed tulevad Milano lavadelt.
Traditsiooniliste ja siinsele kandile iseloomulike rehielamute asemele hakati sajandi eest ehitama peenemaid häärbereid. Kust tuli hapukapsas meie kööki? Seda loetelu omast võõrandumisest võiks jätkata pikalt.
Meenutagem Karl Ernst von Baeri 1814. aastal tehtud doktoritööd «Eestlaste endeemilistest haigustest», millega tunnustatud teadlane andis üsna piinliku hinnangu eestlaste eluviisidele ja kommetele.
Jääb mulje, nagu üritanuks ärkamisaja suurkujud põliseestlaslikule kultuurile pandud häbistavat pitserit iga hinna eest uue euroopaliku kristliku kultuuri loomisega maha pesta.
Moderniseeritud eesti kultuuri loomise järgmine puhang saabus XX sajandi 20-30ndatel, kui riikliku kampaania korras alustati käimlakultuuri juurutamisest ning jätkati kodukaunistamise ja muude rahvuslikku eneseteadvust tõstvate tegevustega. «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!» kõlas luuletaja Gustav Suitsu üleskutse.
Olen veendunud, et eesti kultuur on oluliselt rikkam, kui viimase poolteise sajandiga loodud kuvand. Näiteks peab kaasaegne Türgi häbenemata oma kultuuri osaks lisaks seldžuki hõimude pärandile vana-kreeka, bütsantsi ja teisi riigi territooriumil varem olnud ja hääbunud kultuure.
Meilgi on ajaga ladestunud väga mitmekesisid põnevaid kihte. Oleme püüdnud ammutada mütoloogilist usku ja jõudu Lennart Meri «Hõbevalgest», Sigtuna väravate kojutoomisest ja arvanud, et andsime Venemaale Rjurikud.
Foto. Urmas Glase
Ajaloolased on värskemate arheoloogiliste väljakaevamistega jõudnud veendumusele, et meie rahva ajalugu pole üks lõputu orjaöö, vaid VII kuni IX sajandini elati jõukat ja külluslikku elu tänu rauamaagi tootmisele ja töötlemisele, mida Euroopas vähesed rahvad sel ajal sama hästi oskasid.
Selle põhjal julgen kahelda, kas tänapäevaste heeroldite hõiked, et eestlased pole iialgi paremini elanud kui praegu, ikka sobituvad igavikulisemasse konteksti.
Paarikümne aasta eest püstitas itaallasest mütoloogia uurija Felice Vinci hullumeelsena tundunud hüpoteesi, et antiikse Kreeka tsivilisatsiooni juured paiknevad jääajaeelse Läänemere ääres ja kuulus eeposekangelane Achilleus pärinevat Ahjast.
Kuigi ajaloolased võpatasid selle teooria peale üsna üksmeelselt, pole saladus, et maailma vanima tsivilisatsiooni valitsejate kroonijuveelidel ilutsesid Läänemere-äärset päritolu merevaik. Ehk tallume hoopis jäälaamade aastatuhandetega killustikuks lihvitud muistse tsivilisatsiooni hällil.
Hoolikamalt süüvides saab selgemaks, et meie ajalugu ja kultuuri on mõjutanud millenniumide vältel mitu naabrit, oleme neilt üle võtnud kombeid ja tavasid, mille tunnistuseks tasub süüvida meie laenudest kubisevasse emakeelde.
Kes söandab vastata, milline on olnud aastatuhandete vältel see ainus ja õige eesti kultuur? Ilmselt oleme selle aja jooksul omaks võtnud ja hüljanud kümneid kultuure ja iga uue omaksvõtul kaotanud oma näo, arvab Mikita.
Veidemann ennustab professor Rein Taageperale viidates, et demograafiline allakäik viib juba lähima poolesajandi pärast alla kriitilist piiri, mis võimaldab omakeelset kultuuri veel üleval hoida.
Ehk ongi see igavikuline areng, et kultuurid ja keeled vahetuvad, aga inimesed jäävad? Võime kindlad olla, et ka sellisel juhul elab meie rahva tuhandete aastate jooksul erinevatest kultuuridest geeni ladestunud mälestus edasi siinsetes inimestes, sõltumata, mis keeles nad räägivad ja millise jumala poole kummardavad.
Geeniteadlased väidavad, et iidsed foiniiklased elavad edasi kõigi Vahemere rahvastes, nagu elavad hõimuvelled liivlased edasi lätlastes ja meis endis. Nii võiks utreeritult väita, et iga praegusele kultuurile järgnev kultuur on endiselt eestlaste kultuur.
Juhan Liiv on kunagi öelnud: «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.» Ehk ongi praegu maailmas paigast nihkuv kultuuritelg märkuseks neile, kes on klammerdunud viimasesse 150 aastasse ega püüa haarata kaugemate aegade sidet?
Vahest on mõistlik teha uus katse kohendada unikaalsemaks arusaama eesti kultuurist, mis annab meile eneseuhkust rohkem kui pidev orjaöö ja kannatuste meenutamine.
Esmalt peaks valitsus koos poliitilise ja vaimueliidiga vabanema järjest rohkem vohavast retoorikast, kui häbi on olla eestlane, ja vaimse restardiga naasma aastasse 1988, kui kogu maa ümises Alo Mattiisen isamaalise laulu refrääni «Eestlane olla on uhke ja hää...».
Et mitte oma eluajal näha eesti kultuuri lahustumist globaalses sulatuskatlas, peaks ühiskond võtma selgema positiivse hoiaku eesti kultuuri säilitamisse, piirkondlike eripärade elushoidmisse ja oma ainuomase positiivse müüdi loomisse, selmet joonduda peaministri järgi, kes viimati vabariigi aastapäeva kõnes rõhutas jälle ihalust olla Põhjamaade ehk kellegi teise moodi.
Vahvat ärkamist, Järvamaa ja Rapla rahvas!
http://jarvateataja.postimees.ee/3603785/konverents-helistas-jarvakatele-aratuskella
Kuluaarides kuuldus, et raputust oli tarvis esireas istuvale ministrihärrale ja kõrgetele kultuuriametnikele selgitamaks, et järvakate ja lõunaharjukate tavad ja murre on sama unikaalne ja tähelepanu väärt kui setode leelotamine või saarlaste ö-täht.
Minu oma tükike pärimuskultuuri. Foto Urmas Glase.
Konverentsipäeval igaviku teele siirdunud maestro Eri Klas on kunagi öelnud, et traditsioonid on need, mis annavad inimestele eluks pidepunktid ja kindluse. Järvalaste identiteet vajab ilmselget turgutust, et mitte saada nelja ilmakaare poole tükkideks rebitud.
Ent kuidas kokku leppida, milline on see õige ja traditsiooniline eesti kultuur ja Järvamaa pärimuslik osa suuremast retseptist?
Püstitades küsimust, mis on eesti kultuur, ja otsides sellele vastust, nimetas Rein Veidemann 2011. aastal ajakirjas Looming mõne eelduse: vaja on kogukondlikku ja kultuurilist identiteeti koos ümbritseva narratiivide ja sümbolitega kandva püsiasustusega inimrühma, kes on võimeline kultuurilise võrgustikuna kommunikeeruma, kus on piisavalt loojaid ja vastuvõtjaid, ning rahvuse olemasolu ja kestmist tagavat keelt.
Eespool loetletud eelduste põhjal otsustades peaks meie rahva kultuurilugu ulatuma iidsetesse aegadesse. Ometi ei loe me ajalooõpikutest oma esivanemate antiikseid tegusid nagu sumerite, Egiptuse või Vana-Kreeka ajalugu. Kas jääaeg ja karmid aastaajad on pühkinud koos uurimisväärse kultuurikihiga minema meie rahvusliku mälu?
Kui kultuur ei ole akadeemiline ajalooteadus, siis on õigustatud pidada selle osaks pärimuslikke legende, looduses seni leiduvaid märke, miks mitte ka vabamalt tõlgendatud ajaloolisi fakte ning sellest kooslusest tuletada rahvale omaseid tavasid ja kombestikke ehk kogu minevikust tänapäeva kostnud esivanemata sosinate kaja.
Meile meeldib toonitada, et oleme rahvana paikselt elanud 10 000 aastat. Tekib küsimus, miks peame oma kultuurist rääkides silmas ennekõike viimasel 150 aastal kujunenud väärtusi.
Või ongi see tsükkel, mille vältel moodsas ja kiiresti arenevas maailmas ühed pärimused vaovad, et teha ruumi uutele?
Mahlakama kõnepruugiga kultuurivaatleja Valdur Mikita on 2012. aastal Postimehes avaldatud mõtiskluses «Kalevipoeg lehma seljas» veendunud, et eestlased on elanud korilastena neoliitikumist pärit tavadega kõik need aastatuhanded kuni XX sajandi lõpuni.
Mikita jagas Eesti kultuuriajaloo kaheks 5000aastaseks perioodiks. Ent ta jääb üldsõnaliseks kirjeldades, milline oli meie eellaste täpsem kultuur läbi nende aegade.
Kuigi ärkamisaja ideoloogid võtsid omaks rahvusromantilise lähenemise XIII sajandi muistsele vabadusvõitlusele ja 1343. aasta Jüriöö ülestõusule, ei pidanud nad sama oluliseks eestlaste muistseid tavasid ja kombeid.
Traditsiooniline, nn looduslähedane paganlike sugemetega elustiil ja kombestik püsis talurahva seas üsna elujõulisena ordu, Rootsi kui Vene võimu all, olles kuni rahvusliku ärkamisajani välja.
Argielus järgiti ennekõike rahvalikke kombeid ja rituaale ning ristiusu omi kasutati pigem väljaspool igapäevast kogukonda suheldes.
Laulupidude traditsioon, mille üle me tänapäeval nii uhked oleme, on võetud üle sakslastelt. Triibumustriga rahvarõivaseelikud on saanud inspiratsiooni Lõuna-Euroopa toonastest moevooludest nagu praegused kleidimoed tulevad Milano lavadelt.
Traditsiooniliste ja siinsele kandile iseloomulike rehielamute asemele hakati sajandi eest ehitama peenemaid häärbereid. Kust tuli hapukapsas meie kööki? Seda loetelu omast võõrandumisest võiks jätkata pikalt.
Meenutagem Karl Ernst von Baeri 1814. aastal tehtud doktoritööd «Eestlaste endeemilistest haigustest», millega tunnustatud teadlane andis üsna piinliku hinnangu eestlaste eluviisidele ja kommetele.
Jääb mulje, nagu üritanuks ärkamisaja suurkujud põliseestlaslikule kultuurile pandud häbistavat pitserit iga hinna eest uue euroopaliku kristliku kultuuri loomisega maha pesta.
Moderniseeritud eesti kultuuri loomise järgmine puhang saabus XX sajandi 20-30ndatel, kui riikliku kampaania korras alustati käimlakultuuri juurutamisest ning jätkati kodukaunistamise ja muude rahvuslikku eneseteadvust tõstvate tegevustega. «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!» kõlas luuletaja Gustav Suitsu üleskutse.
Olen veendunud, et eesti kultuur on oluliselt rikkam, kui viimase poolteise sajandiga loodud kuvand. Näiteks peab kaasaegne Türgi häbenemata oma kultuuri osaks lisaks seldžuki hõimude pärandile vana-kreeka, bütsantsi ja teisi riigi territooriumil varem olnud ja hääbunud kultuure.
Meilgi on ajaga ladestunud väga mitmekesisid põnevaid kihte. Oleme püüdnud ammutada mütoloogilist usku ja jõudu Lennart Meri «Hõbevalgest», Sigtuna väravate kojutoomisest ja arvanud, et andsime Venemaale Rjurikud.
Ajaloolased on värskemate arheoloogiliste väljakaevamistega jõudnud veendumusele, et meie rahva ajalugu pole üks lõputu orjaöö, vaid VII kuni IX sajandini elati jõukat ja külluslikku elu tänu rauamaagi tootmisele ja töötlemisele, mida Euroopas vähesed rahvad sel ajal sama hästi oskasid.
Selle põhjal julgen kahelda, kas tänapäevaste heeroldite hõiked, et eestlased pole iialgi paremini elanud kui praegu, ikka sobituvad igavikulisemasse konteksti.
Paarikümne aasta eest püstitas itaallasest mütoloogia uurija Felice Vinci hullumeelsena tundunud hüpoteesi, et antiikse Kreeka tsivilisatsiooni juured paiknevad jääajaeelse Läänemere ääres ja kuulus eeposekangelane Achilleus pärinevat Ahjast.
Kuigi ajaloolased võpatasid selle teooria peale üsna üksmeelselt, pole saladus, et maailma vanima tsivilisatsiooni valitsejate kroonijuveelidel ilutsesid Läänemere-äärset päritolu merevaik. Ehk tallume hoopis jäälaamade aastatuhandetega killustikuks lihvitud muistse tsivilisatsiooni hällil.
Hoolikamalt süüvides saab selgemaks, et meie ajalugu ja kultuuri on mõjutanud millenniumide vältel mitu naabrit, oleme neilt üle võtnud kombeid ja tavasid, mille tunnistuseks tasub süüvida meie laenudest kubisevasse emakeelde.
Kes söandab vastata, milline on olnud aastatuhandete vältel see ainus ja õige eesti kultuur? Ilmselt oleme selle aja jooksul omaks võtnud ja hüljanud kümneid kultuure ja iga uue omaksvõtul kaotanud oma näo, arvab Mikita.
Veidemann ennustab professor Rein Taageperale viidates, et demograafiline allakäik viib juba lähima poolesajandi pärast alla kriitilist piiri, mis võimaldab omakeelset kultuuri veel üleval hoida.
Ehk ongi see igavikuline areng, et kultuurid ja keeled vahetuvad, aga inimesed jäävad? Võime kindlad olla, et ka sellisel juhul elab meie rahva tuhandete aastate jooksul erinevatest kultuuridest geeni ladestunud mälestus edasi siinsetes inimestes, sõltumata, mis keeles nad räägivad ja millise jumala poole kummardavad.
Geeniteadlased väidavad, et iidsed foiniiklased elavad edasi kõigi Vahemere rahvastes, nagu elavad hõimuvelled liivlased edasi lätlastes ja meis endis. Nii võiks utreeritult väita, et iga praegusele kultuurile järgnev kultuur on endiselt eestlaste kultuur.
Juhan Liiv on kunagi öelnud: «Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.» Ehk ongi praegu maailmas paigast nihkuv kultuuritelg märkuseks neile, kes on klammerdunud viimasesse 150 aastasse ega püüa haarata kaugemate aegade sidet?
Vahest on mõistlik teha uus katse kohendada unikaalsemaks arusaama eesti kultuurist, mis annab meile eneseuhkust rohkem kui pidev orjaöö ja kannatuste meenutamine.
Esmalt peaks valitsus koos poliitilise ja vaimueliidiga vabanema järjest rohkem vohavast retoorikast, kui häbi on olla eestlane, ja vaimse restardiga naasma aastasse 1988, kui kogu maa ümises Alo Mattiisen isamaalise laulu refrääni «Eestlane olla on uhke ja hää...».
Et mitte oma eluajal näha eesti kultuuri lahustumist globaalses sulatuskatlas, peaks ühiskond võtma selgema positiivse hoiaku eesti kultuuri säilitamisse, piirkondlike eripärade elushoidmisse ja oma ainuomase positiivse müüdi loomisse, selmet joonduda peaministri järgi, kes viimati vabariigi aastapäeva kõnes rõhutas jälle ihalust olla Põhjamaade ehk kellegi teise moodi.
Vahvat ärkamist, Järvamaa ja Rapla rahvas!
http://jarvateataja.postimees.ee/3603785/konverents-helistas-jarvakatele-aratuskella
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar