«Viruta raisale!» kriiskas musta pööratud lambanahkse kasukaga papi
Moskvitši kõrvaltistmelt. Järgmisel hetkel paiskas salatirohelise
pikapi tagaistmelt välja karanud mehemüraka lõuahaak varateismelise nagu
takutuusti näoli lumme. Poiss ei näinud, kuidas ta tõukekelk kõrge
kaarega üle kraavi lendas.
Nooruk sai temast mitu korda suurema koljati käest autoseltskonna ergutushüüete saatel peksa, sest käänuline tee enne Esnat oli lumest kitsalt lahti lükatud, lumevallid kahel pool teed kõrged ning roolis olnud toonase Paide rajooni tähtis asjapulk ei märganud kurvi tagant ees tõukekelguga rühkivat kogu.
Mossel oli vähe võimalusi mööda mahtuda ja sõiduk peatus lumevallis paar meetrit enne tõukekelku. Seega polnud verine huul hullim, mis poisiga võinuks tol päeval juhtuda.
Kirjeldatud lugu on laagerdanud mu mälus 33 aastat. Mina olin see poiss, kes vanemate eest oma rullis huult ja paistes põske nädalapäevad varjas.
Otsustasin toona vanemaid tähtsa ninaga kemplemisest säästa. Loodan, et Peetruse juures tuli või tuleb sel seltskonnal oma maapealsetest tegudest niikuinii aru anda.
Rohkem kui kolme kümnendiga on muutunud riigikord, kuid mitte inimloomus. Meie seas on endiselt inimesi, kes mõistavad ennast väljendada üksnes rusikatega. Nagu poleks inimesele antud mõistust ja sõnavara.
Kümmekond päeva tagasi noomis südi pereisa Jaanus Tartu kesklinnas kõige käidavamal tänaval päise päeva ajal prügikasti kallal laamendavaid purjus noormehi. Mõni hetk hiljem lebas ta vereloigus oma kolmeaastase poja silme all.
Sotsiaalmeedia lõi jahmunult kihama, Facebooki riputati löömameeste fotod ja heideti politseile ette aeglast tegutsemist. Tartu sai kiirelt peksupealinna tiitli.
Arvamusliidrid mõistsid kui üks mees rusikakangelased hukka. Politsei palus vabandust, et oli kohmakas. Siseminister andis Jaanusele kodanikujulguse eest tänukirja. Peaminister lubas rusikameestele karmi kohtlemist. Selline on medialiseerunud ühiskonna reaktsioon.
Õigupoolest on viimasel kümnendil peksupealinna tiitel liikunud üsna tempokalt ühest Eesti linnast teise. 2007. aasta suvel noomis Valga ärimees Pärnu kesklinnas kõnniteel autoga tuuritanud noori mehi ja peksti kodanikujulguse eest jõhkralt läbi. Viga tekitavaid obadusi sai kirja ka tema abikaasa. Seegi draama hargnes lapse silme all.
Muide, sama aasta sügisel löödi ühes Pärnu ööklubi olmeolukorras möödaminnes ninaluu sisse ka praegusel peaministril Taavi Rõivasel.
Kui netiotsingusse sisestada «peksupealinn», jookseb pretendentidena läbi Haapsalu, Valga, Viljandi, Kuressaare.
Arvatavasti leiab nokastanud ja võõrastega tüli norivaid rusikakangelasi ükskõik milliselt küla jaanitulelt. Häda kummitab igaüht, kes pole kohalik või nendega mestis.
Eks ole Paidegi kandideerinud peksupealinna tiitlile. Mis restoranipidu see ikka on, kus keegi ei poksi?
Alles mõne aasta eest tiirles Järvamaal kamp hästi treenitud noormehi, kellele pakkus sportlikku hasarti baarides ja pidudel suvalisi inimesi peksmas käia. Nad lendasid sisse ja peksid, kuni väsisid või tüdinesid.
Tegelikult ei tea iialgi, kes ja mille peale rusika rõngasse kisub. Uueaasta ööl tulin keskkooliaegse pinginaabriga Paide linna pealt koju. Astusime rahulikul sammul, kuni Laial tänaval üks noormees reipal sammul meist mööda kõndis.
Märkisin sõbrale mööduja tempot mõõtes naljatamisi. «Tea, kas me hakkame vanaks jääma?» Noormees keeras ringi, ajas oksad laiali ja kukkus ennast kasvava ärritusega üles kütma.
Ta hääl muutus aina kiledamaks: «Milles on probleem?» Tõesti, oli mul vaja ebaeestlaslikult seletada. Kindlam olnuks mokk ja pilk maas hoida.
Kes teab, millega see intsident oleks päädinud, kui selja tagant poleks tulnud kaks noormeest, kes mind poja järgi tundsid ja ütlesid, et mingu me edasi, nemad räägivad selle tüübiga ise.
Tore, et Pärnus, Valgas, Tartus ja Paides on inimesi, kes söandavad vahele astuda, kui keegi käitub agressiivselt ja norib avalikult tüli.
Peaasi, et korrale kutsujad ise rusikaid käiku ei lase. Muidu on piir hea ja kurja vahel kerge kaduma. Las õigusrikkuja karistamine jääda korrakaitsjate tööks.
Paari Tartu kaagi näidishukkamine rahuldab küll õiglust ja turvalisust ootava ühiskonna kättemaksuhimu. Karm karistus paneb palsamit kogukonna õiglustundele, kuid ei anna vastust, miks koguneb osa inimeste hinge teistele ohtlik raev, mis otsib rusika kaudu väljapääsu.
Küllap peegeldab vägivallatseja alkoholiga segatud agressiivsust rõõmutu lapsepõlv, probleemid kodus, sõpruskonna hoiak ja sellest tingitud inimese enda suutmatus ühiskonnas normaalselt hakkama saada.
Jõhkardid pole ju tulnukad Marsilt, vaid kellegi lapsed, vennad ja sõbrad. Jalahoobid teiste ehitatud lumememme pihta võivad vabalt olla esimesed sammud valel rajal.
Tartu kesklinnas käiku lastud rusikad on inimese allakäigu viljad, mida vanglaga ei ravi. Need jõhkardid saab trellide taha peites silma alt ära. Aga homme-ülehomme ilmub mõnes Eestimaa paigas välja järgmine, kes arvab, et kui miski ei meeldi, anna molli.
Et kümne aasta pärast ei saaks järgmine noomija Tartu kesklinnas tappa, peab probleemsete perede ja ülekäte minevate lastega tegema ennetustööd. Ilma trummipõrinata, kuid tõhusalt ja visalt.
http://jarvateataja.postimees.ee/3618193/kui-ei-meeldi-annad-molli
Nooruk sai temast mitu korda suurema koljati käest autoseltskonna ergutushüüete saatel peksa, sest käänuline tee enne Esnat oli lumest kitsalt lahti lükatud, lumevallid kahel pool teed kõrged ning roolis olnud toonase Paide rajooni tähtis asjapulk ei märganud kurvi tagant ees tõukekelguga rühkivat kogu.
Mossel oli vähe võimalusi mööda mahtuda ja sõiduk peatus lumevallis paar meetrit enne tõukekelku. Seega polnud verine huul hullim, mis poisiga võinuks tol päeval juhtuda.
Kirjeldatud lugu on laagerdanud mu mälus 33 aastat. Mina olin see poiss, kes vanemate eest oma rullis huult ja paistes põske nädalapäevad varjas.
Otsustasin toona vanemaid tähtsa ninaga kemplemisest säästa. Loodan, et Peetruse juures tuli või tuleb sel seltskonnal oma maapealsetest tegudest niikuinii aru anda.
Rohkem kui kolme kümnendiga on muutunud riigikord, kuid mitte inimloomus. Meie seas on endiselt inimesi, kes mõistavad ennast väljendada üksnes rusikatega. Nagu poleks inimesele antud mõistust ja sõnavara.
Kümmekond päeva tagasi noomis südi pereisa Jaanus Tartu kesklinnas kõige käidavamal tänaval päise päeva ajal prügikasti kallal laamendavaid purjus noormehi. Mõni hetk hiljem lebas ta vereloigus oma kolmeaastase poja silme all.
Sotsiaalmeedia lõi jahmunult kihama, Facebooki riputati löömameeste fotod ja heideti politseile ette aeglast tegutsemist. Tartu sai kiirelt peksupealinna tiitli.
Arvamusliidrid mõistsid kui üks mees rusikakangelased hukka. Politsei palus vabandust, et oli kohmakas. Siseminister andis Jaanusele kodanikujulguse eest tänukirja. Peaminister lubas rusikameestele karmi kohtlemist. Selline on medialiseerunud ühiskonna reaktsioon.
Õigupoolest on viimasel kümnendil peksupealinna tiitel liikunud üsna tempokalt ühest Eesti linnast teise. 2007. aasta suvel noomis Valga ärimees Pärnu kesklinnas kõnniteel autoga tuuritanud noori mehi ja peksti kodanikujulguse eest jõhkralt läbi. Viga tekitavaid obadusi sai kirja ka tema abikaasa. Seegi draama hargnes lapse silme all.
Muide, sama aasta sügisel löödi ühes Pärnu ööklubi olmeolukorras möödaminnes ninaluu sisse ka praegusel peaministril Taavi Rõivasel.
Kui netiotsingusse sisestada «peksupealinn», jookseb pretendentidena läbi Haapsalu, Valga, Viljandi, Kuressaare.
Arvatavasti leiab nokastanud ja võõrastega tüli norivaid rusikakangelasi ükskõik milliselt küla jaanitulelt. Häda kummitab igaüht, kes pole kohalik või nendega mestis.
Eks ole Paidegi kandideerinud peksupealinna tiitlile. Mis restoranipidu see ikka on, kus keegi ei poksi?
Alles mõne aasta eest tiirles Järvamaal kamp hästi treenitud noormehi, kellele pakkus sportlikku hasarti baarides ja pidudel suvalisi inimesi peksmas käia. Nad lendasid sisse ja peksid, kuni väsisid või tüdinesid.
Tegelikult ei tea iialgi, kes ja mille peale rusika rõngasse kisub. Uueaasta ööl tulin keskkooliaegse pinginaabriga Paide linna pealt koju. Astusime rahulikul sammul, kuni Laial tänaval üks noormees reipal sammul meist mööda kõndis.
Märkisin sõbrale mööduja tempot mõõtes naljatamisi. «Tea, kas me hakkame vanaks jääma?» Noormees keeras ringi, ajas oksad laiali ja kukkus ennast kasvava ärritusega üles kütma.
Ta hääl muutus aina kiledamaks: «Milles on probleem?» Tõesti, oli mul vaja ebaeestlaslikult seletada. Kindlam olnuks mokk ja pilk maas hoida.
Kes teab, millega see intsident oleks päädinud, kui selja tagant poleks tulnud kaks noormeest, kes mind poja järgi tundsid ja ütlesid, et mingu me edasi, nemad räägivad selle tüübiga ise.
Tore, et Pärnus, Valgas, Tartus ja Paides on inimesi, kes söandavad vahele astuda, kui keegi käitub agressiivselt ja norib avalikult tüli.
Peaasi, et korrale kutsujad ise rusikaid käiku ei lase. Muidu on piir hea ja kurja vahel kerge kaduma. Las õigusrikkuja karistamine jääda korrakaitsjate tööks.
Paari Tartu kaagi näidishukkamine rahuldab küll õiglust ja turvalisust ootava ühiskonna kättemaksuhimu. Karm karistus paneb palsamit kogukonna õiglustundele, kuid ei anna vastust, miks koguneb osa inimeste hinge teistele ohtlik raev, mis otsib rusika kaudu väljapääsu.
Küllap peegeldab vägivallatseja alkoholiga segatud agressiivsust rõõmutu lapsepõlv, probleemid kodus, sõpruskonna hoiak ja sellest tingitud inimese enda suutmatus ühiskonnas normaalselt hakkama saada.
Jõhkardid pole ju tulnukad Marsilt, vaid kellegi lapsed, vennad ja sõbrad. Jalahoobid teiste ehitatud lumememme pihta võivad vabalt olla esimesed sammud valel rajal.
Tartu kesklinnas käiku lastud rusikad on inimese allakäigu viljad, mida vanglaga ei ravi. Need jõhkardid saab trellide taha peites silma alt ära. Aga homme-ülehomme ilmub mõnes Eestimaa paigas välja järgmine, kes arvab, et kui miski ei meeldi, anna molli.
Et kümne aasta pärast ei saaks järgmine noomija Tartu kesklinnas tappa, peab probleemsete perede ja ülekäte minevate lastega tegema ennetustööd. Ilma trummipõrinata, kuid tõhusalt ja visalt.
http://jarvateataja.postimees.ee/3618193/kui-ei-meeldi-annad-molli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar