Vabadus elada nööri mööda

23. mail kakssada aastat tagasi lasi tsaar Aleksander I Eestimaa talurahva pärisorjusest vabaks.

Tänast päeva ammuse verstapostiga kõrvutades tekib küsimus, kas praeguses liberaalses demokraatias elav inimene on vabam kui tema paar sajandit tagasi elanud pärisorjast esiisa.

Vaarisade vabadus ei tulnud suure rahvusliku katsumusena nagu Moosese retk läbi kõrbe ja mere tõotatud maale, kuigi tsaari ukaasi elluviimine võttis inimpõlve.

Nii nagu muutub ühiskond praegu, oli see ka toona. Talupoegade pärisorjus oli varauusajal tavaline kogu Euroopas. Nii polnud ka talurahva vabastamine lahke tsaari heategu, vaid agraarmajanduslik keisririik vajas ise elus püsimiseks reforme.

Talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817 ja seejärel kihelkonnakirikutes.

Läks veel kümmekond aastat ettevalmistusteks, kuni hakati maarahvale panema perekonnanimesid, mis oli vaba inimese tunnus.

Nimepaneku tugevat märgilist tähendust rahva mälus kinnitab kasvõi see, et veel minu vanaema ütles perekonnanime asemel kiivalt priinimi ning talletas ammuse termini minugi sõnavarasse.

Kahe sajandi tagune tsaari ukaas ei muutunud igapäevaelu esmalt eriti palju, maa kuulus ikka mõisale ja selle kasutuse eest tuli saata teomees härrale võlga lunastama. Rahvas jäi endiselt paikseks veel pooleks sajandiks.

Eksib see, kes arvab, et pärisorjus tähendas randmete küljes lohisevaid ränki ahelaid ja turjal tantsivat piitsa. Kaardilauas mahamängitud küla ja jahikoerte vastu vahetatud pere olid pigem markantne üksikjuhtum kui argipäev.

Kui läks hästi mõisnikul, elas hästi ka talupoeg. Oli aegu, kui lähedane keisririigi pealinn Peterburi sõi ja jõi kõike, mida siinmail kasvatada jõuti. Ent kui mõisaaadel ägas võlgades, pingutas püksirihma ka maarahvas.

Ideaalmaastik viimaks mõtteid eemale kui ülereguleeritud vabaduses me elame. Foto: Urmas Glase

Põhiline, mis tolleaegse talurahva vabadust piiras, oli töö, piibli kümme käsku ja kroonu kohtukull. Muus osas oli peremehel voli tarekatuse all leibkonnale oma seadusi teha ning keegi ei tikkunud igat sammu manitsema ja üle reguleerima.

Tänapäeva poliitikud deklareerivad, et me pole kunagi olnud nii vabad kui praegu. Meie vabadus on raiutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Et aru saada, kui vabad me oleme, tuleks lugeda kilomeetrite viisi direktiive, seadus ja määrusi.

Sõnades on kõik ilus, kui poleks Euroopa Liidu ja kodumaise riigiaparaadi aina kasvavat kihku kõike reguleerida, kontrollida ja karistada.

Ega nüüdisaegne maamees ole oma karjamaal vaba: toetuse saamiseks pead sa kultuure kasvatama, niitma ja karjatama nii, nagu määrus ette ütleb.

Euroopalikus Eestis poleks Joosep Tootsist saanud tublit mõisavalitsejat ega Ülesoo noorperemeest, vaid krutskimees oleks oma käitumise ja suupruukimise pärast äganud trahvikoorma all ja istunud vangikongis.

Ebaseaduslik relva omamine (tamasseri raud), alaealise joomisele õhutamine (Kiirega ristsetel), seksuaalne ahistamine (Teele tantsima rabamine), sotsiaalsete tunnuste põhjal vaenu ja füüsilise vägivalla õhutamine (kakluse algatamine mõisakooli sakstest poiste vastu), loomade väärkohtlemine (Pitsu väntsutamine koolis) on esimesena pähe karanud loet­elu Tootsi pattudest.

Kaasaegses maailmas kogutakse meie isiku ja käitumise kohta iga päev kõikvõimalikke andmeid. Andmebaase koostab nii riik, pangad kui ka äriettevõtted, kellega meil midagi pistmist on.

Kui elad kasiino lähedal ja juhtud hilja õhtul sealt raha võtma, siis pank arvab, et oled mängur ja laenu ei saa. Kauplus teab, mida sööd, kui tihti ostad õlut või rosoljet. Elektriarvesti lugevat, millal telekat vaatad ja pesu pesed.

Kui oled hädas oma kohustuste täitmisega, siis aheldatakse sind seitsmeks aastaks krediidiinfo või maksehäirete registrisse.

Keegi kuskil teab, kuidas sa makse maksad, kellega äri ajad, kui hea on su tervis, mida teeb su pere, kus sa elad ja mida arvad.

Iga internetti riputatud infokild, foto või tekst talletub seal veebimaailma lõpuni. Varem või hiljem võib see avalikkuse ette imbudes tekitada paksu pahandust, kui meenutada Wikileaksi või Panama infoleket.

Mida demokraatlikum ja vabam on ühiskond, seda ahistatum on inimene oma igapäevaelus. Meie istumist-astumist ja sõnakasutust jälgivad ning on valmis turja hüppama arvukad elektroonilised või lihast ja luust järelevaatajad.

Vaadates meediumist avalikku ruumi paiskuvaid sotsiaalkampaaniaid, kantseldab riik meid igal sammul. Sotsiaalministeerium võitleb soolise ja seksuaalse vägivalla vastu. Maanteeamet manitseb roolis telefoni tasku jätma või gaasipedaali mõõdukalt suruma ja raudteeohutusega tegelev OLE hoolitseb, et jõuakime jõuluks koju, ja keelab raudteel jalutamise.

Päästeamet tuletab meelde suitsuandureid, keelitab ujuma kaine peaga või ähvardab kulupõletajaid. Keskkonnaministeerium õpetab prügi sortima. Kaitsevägi värvib kevaditi veteranide austuseks rinnad sinililleliseks.

Nimekirja võiks jätkata veel ja veel.

Tahaks põgeneda ahistava vabaduse eest kaugele metsakülla, kuhu ei paista kätte ühegi mobiilimasti vilkuvat tippu. Ent ka ei võta võimalust, et jääd aerofotole või naabrimehe drooni kaamera ette.

Nii saadab meid igal sammul kellegi pilk ja mis jätab vabaduse olla vangis infoühiskonna kõikenägevas ja kontrollivas maailmas. Elame nööri mööda ja kadestame pärisorjast vaarisa, kel oli iga päev priiust käes rohkem kui meil praegu.

http://jarvateataja.postimees.ee/3707889/vabadus-elada-noori-mooda

Jupiterid ja härjad vallapiiride kallal

«Näe, seal teistpool raudtee silda, loduvõpsikus, saab meil varsti olema linn!» lõõpis üks tuttav läinud laupäeval mu kodukülas Esnas Naabriplika laadal loetud meetrite kaugusel oleva Roosna-Alliku, tulevase Paide piiri poole viidates.

Kunagine kooliõde naaberkülast hõikas vastu tulles käigupealt: « Mis te Esnas teete? Meie Öötlas ja Vodjal hakkame Paidega liitumiseks allkirju koguma. Kui maavald Kareda alla neelab, läheme külade kaupa ära.»

Riigikogu menetluses olevasse haldusreformi seaduse eelnõusse kirjutati äsja juurde klausel, mis lubab küladel ühe omavalitsuse alt teise alla minna.

 «Me vanad ka, kes meid seal vallamajas ikka kuulab,» rehmas järgmine, kui laadatänaval jutt tasapisi haldusreformile veeres.

Võiks ju rahus jäätist limpsida, laadaõlut mekkida või lihtsalt lõuga lõunasse sirutada, kui lapsed on batuudile kargama saadetud.

Kuid võta näpust – mõni inimene ei saa võrratu kevadilmaga laadamelus uidates peast muret tuleviku pärast. On neid, kes on ette alla andnud, kui ka neid, kelle sees pulbitsev kuraas alles otsib väljapääsu.

Nagu sõda hakkaks tulema. Ei taibanud küsida, kas nad tikke, küünlaid ja soola ka juba varuvad. Ehk nii tõsiseks ei kisu, et pööningult vanaisa kärbikut otsima minna.

Eks see omavalitsuste liitumine ole pentsik küll: käputäis volinikke nii Järvamaa kui ka muu Eesti omavalitsustes peab riigivalitsuse pealekäimisel ummisjalu otsustama sadade eest, mis vallas inimesed nende ümbert aasta pärast elama hakkavad.

Volinike südametunnistusele jääb, kas hääletatakse oma isiklikult mättalt – et säilitada uues vallas või linnas erakonnale toetus ja võim ning omale soe koht, või nähakse suuremat pilti ja küsitakse inimestelt nõu ja seljatagust.

«Naabriplika» seriaali karikatuurne vallavanem Pavel Kosaar on oma jõulise valitsemisstiiliga loonud pseudoreaalsuse, kus omajagu inimesi usubki, et õige on nii, nagu võimumehed ees kärgivad.

Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro on öelnud, et kui inimese käitumine lähtuks järjekindlalt piibli, koraani või mõne muu püha raamatu seadusest, mis kõikidele kindlad ja ühetaolised nõuded ette kirjutaksid, ei kanduks kõnekäänd «Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale» kultuurist kultuuri ja ajast aega.

Tänapäeva inimene õnneks ei käi kantslist öeldud ühetaolise tõe järgi, kus kõik mõistavad seadustesse või tavadesse pandut kollektiivse üksmeelega. Isegi suurima tahtmise juures pole lootust, et kõik kogukonna liikmed saavad ühest ja samast reeglist aru ühtmoodi.

Mööngem siiski, et meie seas on nii lihtsama meelelaadiga inimesi kui ka neid, kes on kohanemisvõimelisemad, kiiremad ja osavamad kehtivaid olusid enda kasuks kallutama. Nad on need, kes ületavad piire ja seavad uusi.

Kosaarlik jupiteri õigus võib ju tähendada tegutsemist väljaspool kehtivaid reegleid, kus rusika lauale löömine annab korruptiivset edumaad teiste kogukonnaliikmete ees.

Foto: Urmas Glase

Tegelikus elus oleks aga vale mustvalge telg, kus pukki seatud asjamehed on ilmtingimata salakavalad ja pahad ning lihtne inimene see, keda Kröösmani kombel lollitatakse ja haneks tõmmatakse.

Objektiivselt annab ümbritsev keskkond meile ühesugused raamid. Piltlikult öeldes on ilm kõigile üks, aga kraavi sõidavad libedaga need, kes eksivad teeolusid, sõiduki tehnilisi omadusi ja oma võimeid hinnates.

Ühiskond loob meile märkide ja väärtuste süsteemi ehk annab kokkuleppelise korra, kui soovite turvalisuse, mida kogukondlikult aktsepteeritakse. Keskkond võimaldab igale liikmele tingimused eluks, eneseteostuseks, pere-, ühiskondlike- ja majanduslike sidemete loomiseks. Ainuke takistus oleme endale ise.

Näiteks 30 aastat tagasi võis ettevõtlik inimene spekulandi ja liigkasuvõtjana sattuda ühiskondlikku häbiposti ja trellide taha, aga tänapäevases äriilmas osavalt kasvatada ainelist heaolu ja ühiskondlikku lugupeetust.

Füüsilist aktiivsust saab kanaliseerida agressiivses allilmas musti tegusid tehes, sõdurina sõjaväljal kangelasena kodumaad kaitstes või spordiareenil paljude iidolina rambivalguses särades. Teelahkmel on mõjutajaks keskkond, mis annab raja valikuks impulsi ja asetab meid konteksti.

Ühel või teisel moel märgitud piiride ületamine näib kuuluvat tänapäevasesse kultuuri samavõrd kui piiride tõmbamine. Vabas ühiskonnas pole Jupiter see, kelle käes on võim ja aujärg, vaid see, kelle argumendid on tugevamad ja selja taha koguneb rohkem toetajaid. Seda ei tohiks ükski haldusreformi elluviimisega seotud ametiisik unustada.

Nii pole suurem asi draama, et liitumispalavikus omavalitsusjuhid proovivad tagatubade kokkuleppeid läbi suruda, kui kogukonnaaktivistid tuletavad külarahvast kokku tuues meelde, kes riigis on kõrgema võimu kandja. Selline eluterve eriarvamusi esile toov vastasseis ja uue tasakaalu otsimine viib demokraatiat edasi.

Nagu ütles keiser Napoleon, on iga sõduri seljakotis marssalikepike. Samavõrd võib igast üksikindiviidist soodsas keskkonnas ja sobilike isiklike eelduste olemusel saada Jupiter, kui me ta teejuhtide abiga endas üles leiame ja veename ülejäänud kogukonda härjaks jääma.

Soovin kõigile jõudu ja mõistust veelkord professor Harrot tsiteerides: «Geenid ja keskkonnad on olulised ja aitavad käitumist seletada, kuid mitte välja vabandada, sest meile jääb alati võimalus teha otsuseid, mis tähendavad valikut elada mõistlikumat ja tervemat elu.»