Rahvahääletus kui demokraatia naeruväärsus

Esimesed valimised, mida mäletan, olid 1975. aasta 15. juunil. Valiti ENSV Ülemnõukogu. Paari kuu pärast sain ma kuueseks.


Vaevalt needki, kes sel päeval käisid sedelit kasti laskmas, suudavad meenutada, kellele nad hääle andsid. Ega sel mingit tähtsust olnukski, sest maailma kõige demokraatliku konstitutsiooniga riigis olid asjad kontrolli all. Ometi on mul see päev meeles, nagu juhtunuks kõik eile.

Ilm Esna mõisas avatud valimisjaoskonnas oli päikeseline ja palav, mida tänapäeval kuidagi harva ette tuleb. Nagu meie pere, asutasid ümberkaudsed end valimisjaoskonda juba üsna hommikul.

Sõltumata sellest, kui palju tegelikult inimesi valimas käis, oli toona valimisaktiivsus paberil niikuinii vähemalt 99,7 protsenti.

Õigupoolest nägi avar mõisaesine välja rahvarohke ja lõbus nagu laadaplats Paunvere väljanäitusel, kuhu Oskar Lutsu kirjutatud «Suve» noorisandad eesotsas Venemaalt naasnud Tootsiga kord sammud seadsid.

Paralleel pole juhuslik, sest mõisa saalis näidati tollel kaugel keskpäeval uut, praegu Eesti kinoklassikaks saanud mängufilmi «Suvi». Kinomehaaniku jutust jäi mulje, et film oli timmitud linastuma spetsiaalselt valimiste ajaks. Ta võis ajada ka lora.

Samal ajal kui mina pärani silmadega suurelt linalt Tootsi ja Kiire kemplust vaatasin, oli isa koos teiste meestega jäänud puhveti lähedale põõsa varju asju arutama. Et kiosk pakkus kanget rüübet, jätkus neil aina lõbusamaks paisuvat juttu õhtuhämaruseni.

Murul kepslesid rahvarõivais tantsijad ja esines koor. Inimesed tundusid muretud ja rõõmsad. Mudilasele jäi kuhugi kuklasse tunne, et valimised tähendavadki päeva kestvat pidu.

Lapse tujule tegid lisarõõmu apelsinid, mida toona oli Tallinnast saja kilomeetri kaugusel asunud külapoest niisama kui võimatu saada. Küllap meelitati inimesi valimisjaoskonda üles sätitud müügipunktides muugi hea ja paremaga.
 
Ise käisin esimest korda hääletamas 1989. aasta 26. märtsil NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel. Mul pole halli aimu, kellele Aserbaidžaanis 60 kilomeetri kaugusel Iraagiga madistanud Iraanist ja teist sama palju Mägi-Karabahhist asunud lennuväegarnisonis oma hääle poetasin.

Hääletatud. 26.03.1989.


Olime kohalike salakavaluse ja sõjakusega värskelt kokku puutunud, kui keeldusime väeossa varjule põgenenud armeenlasi välja andmast, seetõttu tegin linnukese mõne samasuguse sissesõitnu nime taha nagu ma isegi. Sama hoomamatult hääletasid tuhanded võõrsil olevad ja kohalikest asjadest aimu mitteomavad ajateenijad kõikjal üle kuuendiku planeedist.

Väeosas mõistagi pidu ei olnud, kui tavalised pühapäevased kaks keedumuna ja suurem võitükk välja arvata. Esmahääletajale ei antud isegi punast nelki, nagu koduses Eestis oli sel alal kombeks.

Juba aasta hiljem selgus, et valimised võivadki olla demokraatlikud ja valija häälel on suur kaal. Ise oma asjade eest otsustamise õhinat lõi esmalt 1990. aastal Eesti Kongress, siis vabade valimiste hõnguga ülemnõukogu, seejärel juba iseseisvuse taastanud Eesti riigikogu, kohalikud omavalitsused.

Koos moodsa e-hääletusega on haihtunud viimane fluidum valimistelt kui rituaalselt seltskondlikult tegevuselt. Kodanikukohuse täitmiseks ei pea enam diivanilt tagumikkugi kergitama. Aina vähem viimaseid mohikaanlasi katsub visalt valimispäeval lipsu ette pannes ja jaoskonda jalutades traditsioone ja demokraatia pidupäeva erilisust elus hoida.

Mina käisin viimati valimisurni juures paar nädalat tagasi. Olin üks 97 inimesest ehk 1,4protsendist paidelasest, kes avaldas oma arvamust haldusreformi valikule.

Mõistan neid, kes leidsid neil päevil muud tegevust ega viitsinud rahvaküsitluse peale kulmugi kergitada. On ju seadus sättinud asjad nii, et inimestelt tuleb liitumise kohta arvamust küsida, aga omavalitsuse volikogul pole mingit kohustust seda kuulata. Minu meelest naeruvääristab selline suusoojaks ja vormitäiteks tehtud rahvaküsitlus demokraatiat.

Ilmekalt tõestas rahvahääletuse jaburust minu koduvald Kareda, kus volikogu enamust jättis külmaks, et oktoobris soovis paar küla rahvaküsitlusel liituda Paidega ja hilisemal rahvaküsitlusel enamus hääletamas käinud vallakodanikest. Ühe enamhäälega teatas vallavolikogu, et teab rahvast paremini, mis neile hea ja otsustas jäärapäiselt jääda Järva maavalla manu.

Tabasin end mõttelt, et kuidagi sarnased on 40 aasta sisse mahtunud esimesed ja viimased mälestused hääletustest. Mõlemal puhul oli rahvale jäänud ebaolulise statisti roll.

Üks vahe siiski on: stagnatsiooniaja haripunktis võtsid inimesed punaste lippude all valimisi kui meelelahutust. Praegu tahavad inimesed kaasa rääkida ja tunda, et liidrid teevad nii, nagu rahvas soovib.

Pettunud suruvad käe rusikasse, tõstavad häält ja kui võim ikka kurdiks jääb, tuletavad järgmisel sügisel liidritele meelde, mida põhiseadus kõrgeima võimu kandmise kohta ütleb.

Mis juhtub, kui poliitiline eliit liiga kõrgiks muutub, oleme näinud juba brittide Brexiti ja äsjase Donalt Trumpi triumfiga USAs presidendivalimistel. Asjata ei peljata, et kausid lüüakse kummuli veel mitmetel järgmistel Euroopa suurriikide valimistel. Pole see eestlanegi nii tuim ühti.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3918761/rahvahaaletus-kui-demokraatia-naeruvaarsus

Ilma kirudes saame jalad kindlalt maha

Ma ei kadesta inimesi, kes pidid eile-üleeile kuhugi sõitma, veel hullem kui autoga, millel all viledad kummid. Sooja toa aknast on tuisuilma möllu oluliselt mõnusam vaadata – kui isu saab täis, siis vahetad kanalit  ja aknatagune unub.

Mõni aasta tagasi, kui riigi majanduse kohale kogunesid mustad pilved, ütles toonane peaminister Andrus Ansip, et kui see on kriis, siis just sellises kriisis ta tahtvatki elada.

Kriisile ja stiihiale on inimestel hasarti uudishimulikult kaasa elada, kui ennast tuntakse turvaliselt ega tajuta, et oht oma heaolule oleks võimalik.

In Erwartung eines schweren Sturms. Leer 2013.
 
Kolm aastat tagasi enne jõule juhtusin olema Friisimaal ajal, kui seda kanti räsis harvaesinevalt jõuline torm. Kardeti, et see paisuvat hullemaks kui 1968. aasta oma, mis murdis Põhjamere tammid, ujutas üle merelt võidetud maale rajatud asulad ja hukutas palju inimesi.

Saksa meedia paiskas kogupaukudena avalikkusele hoiatusi püsida kodus ja õpetusi, kuidas selle vältel ohutult toime tulla. Palju meenutati eelmisi suurtorme, nende põhjustatud kadu ja analüüsiti, mida tänapäeval on looduse musklinäitamiste vastu valmistumisel õpitud.

Kuna ka poolteist kuud varem oli tugeva tormiga saanud mõni inimene samas kandis hukka, valitses meedias ennetustöö üleküllus, mis tekitas kohalikus kogukonnas ärevust. Ent sakslased olid sellega rahul – parem olla ettevaatlikum, kui pärast lugeda ohvreid.

 Hoiatusi võeti tõsiselt: linnakeses jalutades olid neil päevil tänavad, kauplused ja pubid inimtühjad ning mis peamine – keegi ei saanudki hukka. Et soojas toas ei värelenud ükski pirn, arvasime, ega vist akna taga midagi tõsisemat toimunudki.

Eestis ju käivad karmid ilmaolud ja elektrikatkestused käsikäes. Meile meeldib arvata, et oleme põhjamaiselt karmide oludega kohanenud ning mõni päev elektrita ja lummemattununa metsakülas kükitada on romantiline seiklus.

Pigem teeb meile nalja ühe Prantsuse raadiojaama paari aasta tagune hoiatus maanteeliiklejatele lumetormis mitte sammu pidada Eesti numbrimärkidega autoga. See on pannud meid arvama, et oleme loodusest kangemad ja murrame välja igast olukorrast.

2010. aasta detsembris Monikaks kutsutud tormi ajal olin koos mitme semuga Rakveres, kuhu juba päevane sõit nägi välja kui hüpe tundmatusse, sest nähtavus oli olematu ja pea tuli aknast välja pista, et õiget teeotsa tabada. Sellele vaatamata tundus loogiline veel samal õhtul sõita tagasi koju Paidesse.

Meie optimism lõppes linnast paari kilomeetri kaugusel, sest maantee uppus sõna otseses mõttes lumehange ja meie ise samamoodi. Õnneks tõmbas mööduv traktor maasturi mõistliku summa eest välja ja saba sorgus keerasime nina Rakvere poole tagasi.

 Meil oli õnne saada kohalikus spaas viimane vaba tuba. Järgmised vintsutatud varjupaiga otsijad vajusid riietesse puhunud lume sulamisest tilkuvatena hotelli fuajeesse paremat ilma ootama.
Järgmisel päeval hommikusöögilauas tuli tunne, nagu oleksime jõudnud Hukkunud Alpinisti hotelli – kedagi ei tulnud, keegi ei läinud. Üks mu sõber veetis sama öö Padaorus lumevangis.

Ometi vajus teema pärast suurt elevust üldsuse päevakorrast üllatavalt ruttu välja. Kui päästeamet ja maanteeamet kohendasid oma kriisioludes käitumist, siis ühiskond elas aastaid muretult edasi. Eks tuisk ja lumesadu ole meie talvede lahutamatu osa, rehmati muretult käega.

Alles viimasel ajal on vastutavad ametid toonud uuesti päevakorrale iga üksikisiku isikliku kriisioludes hakkamasaamise. Juba mitmendat kuud taotakse meedia kaudu visa järjekindlusega, et igas kodus peaks olema nädala äraelamist võimaldav pika säilivusajaga toiduainetest varu.

ETV «Ringvaate» saade pani isegi telemees Kajar Kase pere nädalaks elama elektrita ja kasina kuivpajuki peale, et puust ette ja punaseks teha, kuidas me kõik peaksime olema valmis ekstreemsetes tingimustes vähemalt nädala kõrvalise abita hakkama saama.

On neid, kes kahtlustavad, et looduskatastroofidele tähelepanu juhtimine on ühiskonda rahustav sõnakõlks. Vanemad inimesed mäletavad ilmajaama sünoptiku Pilvi Kirsi nõukogude ajal öeldud kuulsat ütlust, et idast ei ole meil jälle midagi head oodata.

Teadjamad noogutavad äraseletatud nägudega, et lisaks halvale ilmale on meil muidki põhjusi kahtlustavalt ida suunas piiluda, ning viivad jutu Ukrainale ja Venemaale kuni globaalsemate julgeolekuteemadeni välja.

Olen nõus, et oleme muutunud muretuks usus, et tänane heaolu on igavene. Samal ajal muutub maailm meie ümber keerulisemaks.

Veel 10–20 aastat tagasi oli paljudel inimestel side maa ja ajaloolise mäluga vahetu. Talupojatarkuse järgi pidi maapere enda ja oma linnas elavate lähedaste toitmisega vajadusel ka ise hakkama saama.

Seetõttu oli talvekartul nagu muudki juurikad paljudel omast käest võtta. Näiteks meil kodus oli lihakirn soolalihast punnis ja laudas mõni orikas varuks. Eks keldri riiulid olid moosidest või muudest hoidistest ka lookas.

Vanaemal oli koguni soojamüüri peal kuivamas pakkide kaupa tikutoose ja kodus omakeedetud seepi ning soola ja küünlaidki oli tallel suure varuga.

Elu ja agu näinud inimesi ei morjendanud elektri puudumine. Külmal hommikul pliidi alla tehtud tuli sulatas kööginurgas ööga jääkirmet kogunud ämbrilt kaane ja ennesõjaaegne Philipsi raadio võis töötada vabalt patareidega, kui keset talvepakast vanaema juures oldud aega meenutada.

Vahepeal on maal elavaid vanavanemaid jäänud lootusetult väheks ja nende keerulistest aegadest pärit ettenägelikkus läinud järgmiste põlvedega kaotsi.

Moodsad inimesed on harjunud tooma värsket otse poest. Mäletan ühe poeketi reklaamikampaaniat, mis soovitas külmiku kui kasutu kodumasina aknast välja visata, sest sinu külmkapp asuvat edaspidi linna supermarketis.

On selle talvetuisu ja kevadise suurveega kuidas on, kuid aina ärevamaks minevas maailmas on ilmselt kõige paanikavabam viis ühiskonna ettenägelikkust taastada ilma sarjates.

Ühel päeval võib sõltuda meie ellujäämine keldrinurka soetatud pika säilivusajaga konservidest ja tatratanguplokist. Nimetagem seda siis kasvõi kahe jalaga maa peale tagasi tulekuks.

http://jarvateataja.postimees.ee/3901149/ilma-kirudes-saame-jalad-kindlalt-maha