Esimesed valimised, mida mäletan, olid 1975. aasta 15. juunil. Valiti ENSV Ülemnõukogu. Paari kuu pärast sain ma kuueseks.
Vaevalt needki, kes sel päeval käisid sedelit kasti laskmas, suudavad meenutada, kellele nad hääle andsid. Ega sel mingit tähtsust olnukski, sest maailma kõige demokraatliku konstitutsiooniga riigis olid asjad kontrolli all. Ometi on mul see päev meeles, nagu juhtunuks kõik eile.
Ilm Esna mõisas avatud valimisjaoskonnas oli päikeseline ja palav, mida tänapäeval kuidagi harva ette tuleb. Nagu meie pere, asutasid ümberkaudsed end valimisjaoskonda juba üsna hommikul.
Sõltumata sellest, kui palju tegelikult inimesi valimas käis, oli toona valimisaktiivsus paberil niikuinii vähemalt 99,7 protsenti.
Õigupoolest nägi avar mõisaesine välja rahvarohke ja lõbus nagu laadaplats Paunvere väljanäitusel, kuhu Oskar Lutsu kirjutatud «Suve» noorisandad eesotsas Venemaalt naasnud Tootsiga kord sammud seadsid.
Paralleel pole juhuslik, sest mõisa saalis näidati tollel kaugel keskpäeval uut, praegu Eesti kinoklassikaks saanud mängufilmi «Suvi». Kinomehaaniku jutust jäi mulje, et film oli timmitud linastuma spetsiaalselt valimiste ajaks. Ta võis ajada ka lora.
Samal ajal kui mina pärani silmadega suurelt linalt Tootsi ja Kiire kemplust vaatasin, oli isa koos teiste meestega jäänud puhveti lähedale põõsa varju asju arutama. Et kiosk pakkus kanget rüübet, jätkus neil aina lõbusamaks paisuvat juttu õhtuhämaruseni.
Murul kepslesid rahvarõivais tantsijad ja esines koor. Inimesed tundusid muretud ja rõõmsad. Mudilasele jäi kuhugi kuklasse tunne, et valimised tähendavadki päeva kestvat pidu.
Lapse tujule tegid lisarõõmu apelsinid, mida toona oli Tallinnast saja kilomeetri kaugusel asunud külapoest niisama kui võimatu saada. Küllap meelitati inimesi valimisjaoskonda üles sätitud müügipunktides muugi hea ja paremaga.
Ise käisin esimest korda hääletamas 1989. aasta 26. märtsil NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel. Mul pole halli aimu, kellele Aserbaidžaanis 60 kilomeetri kaugusel Iraagiga madistanud Iraanist ja teist sama palju Mägi-Karabahhist asunud lennuväegarnisonis oma hääle poetasin.
Hääletatud. 26.03.1989.
Olime kohalike salakavaluse ja sõjakusega värskelt kokku puutunud, kui keeldusime väeossa varjule põgenenud armeenlasi välja andmast, seetõttu tegin linnukese mõne samasuguse sissesõitnu nime taha nagu ma isegi. Sama hoomamatult hääletasid tuhanded võõrsil olevad ja kohalikest asjadest aimu mitteomavad ajateenijad kõikjal üle kuuendiku planeedist.
Väeosas mõistagi pidu ei olnud, kui tavalised pühapäevased kaks keedumuna ja suurem võitükk välja arvata. Esmahääletajale ei antud isegi punast nelki, nagu koduses Eestis oli sel alal kombeks.
Juba aasta hiljem selgus, et valimised võivadki olla demokraatlikud ja valija häälel on suur kaal. Ise oma asjade eest otsustamise õhinat lõi esmalt 1990. aastal Eesti Kongress, siis vabade valimiste hõnguga ülemnõukogu, seejärel juba iseseisvuse taastanud Eesti riigikogu, kohalikud omavalitsused.
Koos moodsa e-hääletusega on haihtunud viimane fluidum valimistelt kui rituaalselt seltskondlikult tegevuselt. Kodanikukohuse täitmiseks ei pea enam diivanilt tagumikkugi kergitama. Aina vähem viimaseid mohikaanlasi katsub visalt valimispäeval lipsu ette pannes ja jaoskonda jalutades traditsioone ja demokraatia pidupäeva erilisust elus hoida.
Mina käisin viimati valimisurni juures paar nädalat tagasi. Olin üks 97 inimesest ehk 1,4protsendist paidelasest, kes avaldas oma arvamust haldusreformi valikule.
Mõistan neid, kes leidsid neil päevil muud tegevust ega viitsinud rahvaküsitluse peale kulmugi kergitada. On ju seadus sättinud asjad nii, et inimestelt tuleb liitumise kohta arvamust küsida, aga omavalitsuse volikogul pole mingit kohustust seda kuulata. Minu meelest naeruvääristab selline suusoojaks ja vormitäiteks tehtud rahvaküsitlus demokraatiat.
Ilmekalt tõestas rahvahääletuse jaburust minu koduvald Kareda, kus volikogu enamust jättis külmaks, et oktoobris soovis paar küla rahvaküsitlusel liituda Paidega ja hilisemal rahvaküsitlusel enamus hääletamas käinud vallakodanikest. Ühe enamhäälega teatas vallavolikogu, et teab rahvast paremini, mis neile hea ja otsustas jäärapäiselt jääda Järva maavalla manu.
Tabasin end mõttelt, et kuidagi sarnased on 40 aasta sisse mahtunud esimesed ja viimased mälestused hääletustest. Mõlemal puhul oli rahvale jäänud ebaolulise statisti roll.
Üks vahe siiski on: stagnatsiooniaja haripunktis võtsid inimesed punaste lippude all valimisi kui meelelahutust. Praegu tahavad inimesed kaasa rääkida ja tunda, et liidrid teevad nii, nagu rahvas soovib.
Pettunud suruvad käe rusikasse, tõstavad häält ja kui võim ikka kurdiks jääb, tuletavad järgmisel sügisel liidritele meelde, mida põhiseadus kõrgeima võimu kandmise kohta ütleb.
Mis juhtub, kui poliitiline eliit liiga kõrgiks muutub, oleme näinud juba brittide Brexiti ja äsjase Donalt Trumpi triumfiga USAs presidendivalimistel. Asjata ei peljata, et kausid lüüakse kummuli veel mitmetel järgmistel Euroopa suurriikide valimistel. Pole see eestlanegi nii tuim ühti.
http://jarvateataja.postimees.ee/3918761/rahvahaaletus-kui-demokraatia-naeruvaarsus
Vaevalt needki, kes sel päeval käisid sedelit kasti laskmas, suudavad meenutada, kellele nad hääle andsid. Ega sel mingit tähtsust olnukski, sest maailma kõige demokraatliku konstitutsiooniga riigis olid asjad kontrolli all. Ometi on mul see päev meeles, nagu juhtunuks kõik eile.
Ilm Esna mõisas avatud valimisjaoskonnas oli päikeseline ja palav, mida tänapäeval kuidagi harva ette tuleb. Nagu meie pere, asutasid ümberkaudsed end valimisjaoskonda juba üsna hommikul.
Sõltumata sellest, kui palju tegelikult inimesi valimas käis, oli toona valimisaktiivsus paberil niikuinii vähemalt 99,7 protsenti.
Õigupoolest nägi avar mõisaesine välja rahvarohke ja lõbus nagu laadaplats Paunvere väljanäitusel, kuhu Oskar Lutsu kirjutatud «Suve» noorisandad eesotsas Venemaalt naasnud Tootsiga kord sammud seadsid.
Paralleel pole juhuslik, sest mõisa saalis näidati tollel kaugel keskpäeval uut, praegu Eesti kinoklassikaks saanud mängufilmi «Suvi». Kinomehaaniku jutust jäi mulje, et film oli timmitud linastuma spetsiaalselt valimiste ajaks. Ta võis ajada ka lora.
Samal ajal kui mina pärani silmadega suurelt linalt Tootsi ja Kiire kemplust vaatasin, oli isa koos teiste meestega jäänud puhveti lähedale põõsa varju asju arutama. Et kiosk pakkus kanget rüübet, jätkus neil aina lõbusamaks paisuvat juttu õhtuhämaruseni.
Murul kepslesid rahvarõivais tantsijad ja esines koor. Inimesed tundusid muretud ja rõõmsad. Mudilasele jäi kuhugi kuklasse tunne, et valimised tähendavadki päeva kestvat pidu.
Lapse tujule tegid lisarõõmu apelsinid, mida toona oli Tallinnast saja kilomeetri kaugusel asunud külapoest niisama kui võimatu saada. Küllap meelitati inimesi valimisjaoskonda üles sätitud müügipunktides muugi hea ja paremaga.
Ise käisin esimest korda hääletamas 1989. aasta 26. märtsil NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel. Mul pole halli aimu, kellele Aserbaidžaanis 60 kilomeetri kaugusel Iraagiga madistanud Iraanist ja teist sama palju Mägi-Karabahhist asunud lennuväegarnisonis oma hääle poetasin.
Olime kohalike salakavaluse ja sõjakusega värskelt kokku puutunud, kui keeldusime väeossa varjule põgenenud armeenlasi välja andmast, seetõttu tegin linnukese mõne samasuguse sissesõitnu nime taha nagu ma isegi. Sama hoomamatult hääletasid tuhanded võõrsil olevad ja kohalikest asjadest aimu mitteomavad ajateenijad kõikjal üle kuuendiku planeedist.
Väeosas mõistagi pidu ei olnud, kui tavalised pühapäevased kaks keedumuna ja suurem võitükk välja arvata. Esmahääletajale ei antud isegi punast nelki, nagu koduses Eestis oli sel alal kombeks.
Juba aasta hiljem selgus, et valimised võivadki olla demokraatlikud ja valija häälel on suur kaal. Ise oma asjade eest otsustamise õhinat lõi esmalt 1990. aastal Eesti Kongress, siis vabade valimiste hõnguga ülemnõukogu, seejärel juba iseseisvuse taastanud Eesti riigikogu, kohalikud omavalitsused.
Koos moodsa e-hääletusega on haihtunud viimane fluidum valimistelt kui rituaalselt seltskondlikult tegevuselt. Kodanikukohuse täitmiseks ei pea enam diivanilt tagumikkugi kergitama. Aina vähem viimaseid mohikaanlasi katsub visalt valimispäeval lipsu ette pannes ja jaoskonda jalutades traditsioone ja demokraatia pidupäeva erilisust elus hoida.
Mina käisin viimati valimisurni juures paar nädalat tagasi. Olin üks 97 inimesest ehk 1,4protsendist paidelasest, kes avaldas oma arvamust haldusreformi valikule.
Mõistan neid, kes leidsid neil päevil muud tegevust ega viitsinud rahvaküsitluse peale kulmugi kergitada. On ju seadus sättinud asjad nii, et inimestelt tuleb liitumise kohta arvamust küsida, aga omavalitsuse volikogul pole mingit kohustust seda kuulata. Minu meelest naeruvääristab selline suusoojaks ja vormitäiteks tehtud rahvaküsitlus demokraatiat.
Ilmekalt tõestas rahvahääletuse jaburust minu koduvald Kareda, kus volikogu enamust jättis külmaks, et oktoobris soovis paar küla rahvaküsitlusel liituda Paidega ja hilisemal rahvaküsitlusel enamus hääletamas käinud vallakodanikest. Ühe enamhäälega teatas vallavolikogu, et teab rahvast paremini, mis neile hea ja otsustas jäärapäiselt jääda Järva maavalla manu.
Tabasin end mõttelt, et kuidagi sarnased on 40 aasta sisse mahtunud esimesed ja viimased mälestused hääletustest. Mõlemal puhul oli rahvale jäänud ebaolulise statisti roll.
Üks vahe siiski on: stagnatsiooniaja haripunktis võtsid inimesed punaste lippude all valimisi kui meelelahutust. Praegu tahavad inimesed kaasa rääkida ja tunda, et liidrid teevad nii, nagu rahvas soovib.
Pettunud suruvad käe rusikasse, tõstavad häält ja kui võim ikka kurdiks jääb, tuletavad järgmisel sügisel liidritele meelde, mida põhiseadus kõrgeima võimu kandmise kohta ütleb.
Mis juhtub, kui poliitiline eliit liiga kõrgiks muutub, oleme näinud juba brittide Brexiti ja äsjase Donalt Trumpi triumfiga USAs presidendivalimistel. Asjata ei peljata, et kausid lüüakse kummuli veel mitmetel järgmistel Euroopa suurriikide valimistel. Pole see eestlanegi nii tuim ühti.
http://jarvateataja.postimees.ee/3918761/rahvahaaletus-kui-demokraatia-naeruvaarsus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar