Ma ei kadesta inimesi, kes pidid eile-üleeile kuhugi sõitma, veel hullem kui
autoga, millel all viledad kummid. Sooja toa aknast on tuisuilma möllu
oluliselt mõnusam vaadata – kui isu saab täis, siis vahetad kanalit ja
aknatagune unub.
Mõni aasta tagasi, kui riigi majanduse kohale kogunesid mustad pilved, ütles toonane peaminister Andrus Ansip, et kui see on kriis, siis just sellises kriisis ta tahtvatki elada.
Kriisile ja stiihiale on inimestel hasarti uudishimulikult kaasa elada, kui ennast tuntakse turvaliselt ega tajuta, et oht oma heaolule oleks võimalik.
In Erwartung eines schweren Sturms. Leer 2013.
Kolm aastat tagasi enne jõule juhtusin olema Friisimaal ajal, kui seda kanti räsis harvaesinevalt jõuline torm. Kardeti, et see paisuvat hullemaks kui 1968. aasta oma, mis murdis Põhjamere tammid, ujutas üle merelt võidetud maale rajatud asulad ja hukutas palju inimesi.
Saksa meedia paiskas kogupaukudena avalikkusele hoiatusi püsida kodus ja õpetusi, kuidas selle vältel ohutult toime tulla. Palju meenutati eelmisi suurtorme, nende põhjustatud kadu ja analüüsiti, mida tänapäeval on looduse musklinäitamiste vastu valmistumisel õpitud.
Kuna ka poolteist kuud varem oli tugeva tormiga saanud mõni inimene samas kandis hukka, valitses meedias ennetustöö üleküllus, mis tekitas kohalikus kogukonnas ärevust. Ent sakslased olid sellega rahul – parem olla ettevaatlikum, kui pärast lugeda ohvreid.
Hoiatusi võeti tõsiselt: linnakeses jalutades olid neil päevil tänavad, kauplused ja pubid inimtühjad ning mis peamine – keegi ei saanudki hukka. Et soojas toas ei värelenud ükski pirn, arvasime, ega vist akna taga midagi tõsisemat toimunudki.
Eestis ju käivad karmid ilmaolud ja elektrikatkestused käsikäes. Meile meeldib arvata, et oleme põhjamaiselt karmide oludega kohanenud ning mõni päev elektrita ja lummemattununa metsakülas kükitada on romantiline seiklus.
Pigem teeb meile nalja ühe Prantsuse raadiojaama paari aasta tagune hoiatus maanteeliiklejatele lumetormis mitte sammu pidada Eesti numbrimärkidega autoga. See on pannud meid arvama, et oleme loodusest kangemad ja murrame välja igast olukorrast.
2010. aasta detsembris Monikaks kutsutud tormi ajal olin koos mitme semuga Rakveres, kuhu juba päevane sõit nägi välja kui hüpe tundmatusse, sest nähtavus oli olematu ja pea tuli aknast välja pista, et õiget teeotsa tabada. Sellele vaatamata tundus loogiline veel samal õhtul sõita tagasi koju Paidesse.
Meie optimism lõppes linnast paari kilomeetri kaugusel, sest maantee uppus sõna otseses mõttes lumehange ja meie ise samamoodi. Õnneks tõmbas mööduv traktor maasturi mõistliku summa eest välja ja saba sorgus keerasime nina Rakvere poole tagasi.
Meil oli õnne saada kohalikus spaas viimane vaba tuba. Järgmised vintsutatud varjupaiga otsijad vajusid riietesse puhunud lume sulamisest tilkuvatena hotelli fuajeesse paremat ilma ootama.
Järgmisel päeval hommikusöögilauas tuli tunne, nagu oleksime jõudnud Hukkunud Alpinisti hotelli – kedagi ei tulnud, keegi ei läinud. Üks mu sõber veetis sama öö Padaorus lumevangis.
Ometi vajus teema pärast suurt elevust üldsuse päevakorrast üllatavalt ruttu välja. Kui päästeamet ja maanteeamet kohendasid oma kriisioludes käitumist, siis ühiskond elas aastaid muretult edasi. Eks tuisk ja lumesadu ole meie talvede lahutamatu osa, rehmati muretult käega.
Alles viimasel ajal on vastutavad ametid toonud uuesti päevakorrale iga üksikisiku isikliku kriisioludes hakkamasaamise. Juba mitmendat kuud taotakse meedia kaudu visa järjekindlusega, et igas kodus peaks olema nädala äraelamist võimaldav pika säilivusajaga toiduainetest varu.
ETV «Ringvaate» saade pani isegi telemees Kajar Kase pere nädalaks elama elektrita ja kasina kuivpajuki peale, et puust ette ja punaseks teha, kuidas me kõik peaksime olema valmis ekstreemsetes tingimustes vähemalt nädala kõrvalise abita hakkama saama.
On neid, kes kahtlustavad, et looduskatastroofidele tähelepanu juhtimine on ühiskonda rahustav sõnakõlks. Vanemad inimesed mäletavad ilmajaama sünoptiku Pilvi Kirsi nõukogude ajal öeldud kuulsat ütlust, et idast ei ole meil jälle midagi head oodata.
Teadjamad noogutavad äraseletatud nägudega, et lisaks halvale ilmale on meil muidki põhjusi kahtlustavalt ida suunas piiluda, ning viivad jutu Ukrainale ja Venemaale kuni globaalsemate julgeolekuteemadeni välja.
Olen nõus, et oleme muutunud muretuks usus, et tänane heaolu on igavene. Samal ajal muutub maailm meie ümber keerulisemaks.
Veel 10–20 aastat tagasi oli paljudel inimestel side maa ja ajaloolise mäluga vahetu. Talupojatarkuse järgi pidi maapere enda ja oma linnas elavate lähedaste toitmisega vajadusel ka ise hakkama saama.
Seetõttu oli talvekartul nagu muudki juurikad paljudel omast käest võtta. Näiteks meil kodus oli lihakirn soolalihast punnis ja laudas mõni orikas varuks. Eks keldri riiulid olid moosidest või muudest hoidistest ka lookas.
Vanaemal oli koguni soojamüüri peal kuivamas pakkide kaupa tikutoose ja kodus omakeedetud seepi ning soola ja küünlaidki oli tallel suure varuga.
Elu ja agu näinud inimesi ei morjendanud elektri puudumine. Külmal hommikul pliidi alla tehtud tuli sulatas kööginurgas ööga jääkirmet kogunud ämbrilt kaane ja ennesõjaaegne Philipsi raadio võis töötada vabalt patareidega, kui keset talvepakast vanaema juures oldud aega meenutada.
Vahepeal on maal elavaid vanavanemaid jäänud lootusetult väheks ja nende keerulistest aegadest pärit ettenägelikkus läinud järgmiste põlvedega kaotsi.
Moodsad inimesed on harjunud tooma värsket otse poest. Mäletan ühe poeketi reklaamikampaaniat, mis soovitas külmiku kui kasutu kodumasina aknast välja visata, sest sinu külmkapp asuvat edaspidi linna supermarketis.
On selle talvetuisu ja kevadise suurveega kuidas on, kuid aina ärevamaks minevas maailmas on ilmselt kõige paanikavabam viis ühiskonna ettenägelikkust taastada ilma sarjates.
Ühel päeval võib sõltuda meie ellujäämine keldrinurka soetatud pika säilivusajaga konservidest ja tatratanguplokist. Nimetagem seda siis kasvõi kahe jalaga maa peale tagasi tulekuks.
http://jarvateataja.postimees.ee/3901149/ilma-kirudes-saame-jalad-kindlalt-maha
Mõni aasta tagasi, kui riigi majanduse kohale kogunesid mustad pilved, ütles toonane peaminister Andrus Ansip, et kui see on kriis, siis just sellises kriisis ta tahtvatki elada.
Kriisile ja stiihiale on inimestel hasarti uudishimulikult kaasa elada, kui ennast tuntakse turvaliselt ega tajuta, et oht oma heaolule oleks võimalik.
Kolm aastat tagasi enne jõule juhtusin olema Friisimaal ajal, kui seda kanti räsis harvaesinevalt jõuline torm. Kardeti, et see paisuvat hullemaks kui 1968. aasta oma, mis murdis Põhjamere tammid, ujutas üle merelt võidetud maale rajatud asulad ja hukutas palju inimesi.
Saksa meedia paiskas kogupaukudena avalikkusele hoiatusi püsida kodus ja õpetusi, kuidas selle vältel ohutult toime tulla. Palju meenutati eelmisi suurtorme, nende põhjustatud kadu ja analüüsiti, mida tänapäeval on looduse musklinäitamiste vastu valmistumisel õpitud.
Kuna ka poolteist kuud varem oli tugeva tormiga saanud mõni inimene samas kandis hukka, valitses meedias ennetustöö üleküllus, mis tekitas kohalikus kogukonnas ärevust. Ent sakslased olid sellega rahul – parem olla ettevaatlikum, kui pärast lugeda ohvreid.
Hoiatusi võeti tõsiselt: linnakeses jalutades olid neil päevil tänavad, kauplused ja pubid inimtühjad ning mis peamine – keegi ei saanudki hukka. Et soojas toas ei värelenud ükski pirn, arvasime, ega vist akna taga midagi tõsisemat toimunudki.
Eestis ju käivad karmid ilmaolud ja elektrikatkestused käsikäes. Meile meeldib arvata, et oleme põhjamaiselt karmide oludega kohanenud ning mõni päev elektrita ja lummemattununa metsakülas kükitada on romantiline seiklus.
Pigem teeb meile nalja ühe Prantsuse raadiojaama paari aasta tagune hoiatus maanteeliiklejatele lumetormis mitte sammu pidada Eesti numbrimärkidega autoga. See on pannud meid arvama, et oleme loodusest kangemad ja murrame välja igast olukorrast.
2010. aasta detsembris Monikaks kutsutud tormi ajal olin koos mitme semuga Rakveres, kuhu juba päevane sõit nägi välja kui hüpe tundmatusse, sest nähtavus oli olematu ja pea tuli aknast välja pista, et õiget teeotsa tabada. Sellele vaatamata tundus loogiline veel samal õhtul sõita tagasi koju Paidesse.
Meie optimism lõppes linnast paari kilomeetri kaugusel, sest maantee uppus sõna otseses mõttes lumehange ja meie ise samamoodi. Õnneks tõmbas mööduv traktor maasturi mõistliku summa eest välja ja saba sorgus keerasime nina Rakvere poole tagasi.
Meil oli õnne saada kohalikus spaas viimane vaba tuba. Järgmised vintsutatud varjupaiga otsijad vajusid riietesse puhunud lume sulamisest tilkuvatena hotelli fuajeesse paremat ilma ootama.
Järgmisel päeval hommikusöögilauas tuli tunne, nagu oleksime jõudnud Hukkunud Alpinisti hotelli – kedagi ei tulnud, keegi ei läinud. Üks mu sõber veetis sama öö Padaorus lumevangis.
Ometi vajus teema pärast suurt elevust üldsuse päevakorrast üllatavalt ruttu välja. Kui päästeamet ja maanteeamet kohendasid oma kriisioludes käitumist, siis ühiskond elas aastaid muretult edasi. Eks tuisk ja lumesadu ole meie talvede lahutamatu osa, rehmati muretult käega.
Alles viimasel ajal on vastutavad ametid toonud uuesti päevakorrale iga üksikisiku isikliku kriisioludes hakkamasaamise. Juba mitmendat kuud taotakse meedia kaudu visa järjekindlusega, et igas kodus peaks olema nädala äraelamist võimaldav pika säilivusajaga toiduainetest varu.
ETV «Ringvaate» saade pani isegi telemees Kajar Kase pere nädalaks elama elektrita ja kasina kuivpajuki peale, et puust ette ja punaseks teha, kuidas me kõik peaksime olema valmis ekstreemsetes tingimustes vähemalt nädala kõrvalise abita hakkama saama.
On neid, kes kahtlustavad, et looduskatastroofidele tähelepanu juhtimine on ühiskonda rahustav sõnakõlks. Vanemad inimesed mäletavad ilmajaama sünoptiku Pilvi Kirsi nõukogude ajal öeldud kuulsat ütlust, et idast ei ole meil jälle midagi head oodata.
Teadjamad noogutavad äraseletatud nägudega, et lisaks halvale ilmale on meil muidki põhjusi kahtlustavalt ida suunas piiluda, ning viivad jutu Ukrainale ja Venemaale kuni globaalsemate julgeolekuteemadeni välja.
Olen nõus, et oleme muutunud muretuks usus, et tänane heaolu on igavene. Samal ajal muutub maailm meie ümber keerulisemaks.
Veel 10–20 aastat tagasi oli paljudel inimestel side maa ja ajaloolise mäluga vahetu. Talupojatarkuse järgi pidi maapere enda ja oma linnas elavate lähedaste toitmisega vajadusel ka ise hakkama saama.
Seetõttu oli talvekartul nagu muudki juurikad paljudel omast käest võtta. Näiteks meil kodus oli lihakirn soolalihast punnis ja laudas mõni orikas varuks. Eks keldri riiulid olid moosidest või muudest hoidistest ka lookas.
Vanaemal oli koguni soojamüüri peal kuivamas pakkide kaupa tikutoose ja kodus omakeedetud seepi ning soola ja küünlaidki oli tallel suure varuga.
Elu ja agu näinud inimesi ei morjendanud elektri puudumine. Külmal hommikul pliidi alla tehtud tuli sulatas kööginurgas ööga jääkirmet kogunud ämbrilt kaane ja ennesõjaaegne Philipsi raadio võis töötada vabalt patareidega, kui keset talvepakast vanaema juures oldud aega meenutada.
Vahepeal on maal elavaid vanavanemaid jäänud lootusetult väheks ja nende keerulistest aegadest pärit ettenägelikkus läinud järgmiste põlvedega kaotsi.
Moodsad inimesed on harjunud tooma värsket otse poest. Mäletan ühe poeketi reklaamikampaaniat, mis soovitas külmiku kui kasutu kodumasina aknast välja visata, sest sinu külmkapp asuvat edaspidi linna supermarketis.
On selle talvetuisu ja kevadise suurveega kuidas on, kuid aina ärevamaks minevas maailmas on ilmselt kõige paanikavabam viis ühiskonna ettenägelikkust taastada ilma sarjates.
Ühel päeval võib sõltuda meie ellujäämine keldrinurka soetatud pika säilivusajaga konservidest ja tatratanguplokist. Nimetagem seda siis kasvõi kahe jalaga maa peale tagasi tulekuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar