Korrastame komberuumi ilma sisekujundajateta

Lugedes järjekordset uudist mõnest õhinapõhisest kombemuutusest, meenub, kuis ema kahetses kergust, millega tema noorusajal kuhjati elupõline täispuidust mööbel lõkkesse ja tuppa toodi odav nõukogudeaegne ersats, mis peagi koost lagunes.

Vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Kersti Kaljulaid, et meil on õigus nõuda oma komberuumi tunnistamist kõigilt, kes Eestisse pikemaks või päriselt tulevad, ning eestlane saab olla igaüks, kes tunnistab meie keelt, kombeid ja väärtusi.

Viimaste aastate lihvitud poliitkorrektsuse taustal oli tähtsast kantslist maha öeldu palsam paljude eestlaste hingele. Kui praeguse riigipea eelkäija manitses meid võõraste huve kõrgele seadma ja tuletas meelde, et suure tüki Eesti julgeolekust ja heaolust oleme võlgu oma liitlastele, siis Kaljulaid rõhutas, et ennekõike oleme peremehed omal maal.

Nüüd, kus pidupäevašampanja mullid on lahtunud, hakkab kuklas kripeldama küsimus, mis asi on poliitleksikonis uudissõnana kõlav Eesti komberuum.

Läinud suvel Võrumaal sõprade pulmas komberuumi loomas.

Keelega on asi lihtsam. Pärast vabadussõda Tapal kogunenud siit- ja sealtpoolt Põltsamaa jõge tulnud delegaatidega keelekomisjon leppis kokku, et riigikeel kujuneb Põhja-Eesti keskmurdest.

Segasem lugu on kommete ja väärtustega. Moodsa aja arvamuste paljususes kipub ühisosa leidmisel pind jalge alt kaduma, sest nii palju kui on end eestlaseks pidavaid inimesi, on ka unikaalseid kombinatsioone kommetest ja väärtustest.

Vaba inimene ei pea ju ometi kuulama ega tegema seda, mida keegi talle ette kirjutab, ta kehtestab ise endale reeglid. Kui tahab, paneb ka jõed tagurpidi voolama, nagu kujutati ette aastaid tagasi teisel pool idapiiri. Ma olen muidugi irooniline.

Kolmandik meie kaasmaalastest nimetab end kristlaseks. Ülejäänud kaks kolmandikku on ülimalt kirju seltskond, kes usuvad muid eksootilisi jumalaid, kohalikku maausku, selgeltnägijaid, naabrit, kukkuvat kägu, iseennast või mitte kedagi ega midagi.

Kui pole ühtseid religioosseid või muid ühiskonna kõiki kihte läbivaid kombestikke, kas saame kõneleda Eesti rahva ja riigi selgroona üldtunnustatud ja teada kultuuriruumist?

Läinud sajandi 30ndatel oli riigivanem ja hilisem president Konstantin Päts juba kord peamine rahvusliku komberuumi ideoloog. Toona tegeleti õhinal kodukaunistusega, kasvatati patriotismi ja püstitati vabadussõja kangelastele mälestusmärke. Tagantjärele vaadates tundub vaikival ajastul haigeks kuulutatud rahva ravimine lihtne ja viljakas.

Okupatsiooniaastatel hõõrus nõukogude võim tolmuks eestlaste riiklusega seotud tavasid sama jõuliselt, nagu kujundas siinset maastikku ja kultuurikihti 20 000 aasta tagune jääaeg.

Riigi ja rahva kombed ja traditsioonid iseseisvuse taastanud riigis ei kujune üleöö, selleks kulub aastakümneid või meist vanemaid riike vaadates suisa sadu aastaid. Kord omaks võetut hoitakse kiivalt isegi siis, kui see kaasajal tundub vähe pentsik, ega muudeta hetkeemotsiooni ajel.

Näiteks Tapal asunud USA 8. ratsarügemendi sõjamehed on ammu sõjaratsu sadulast kolinud soomusmasinasse, aga nimi elab edasi veel 150 aastat pärast väeosa asutamist ja häda ei midagi.

Arvan, et meil on praegu korraga käsile võetud liiga palju muutusi. Iga uus soleeriv võimukandja sügeleb midagi omatahtsi ümber sättima. Ent meremehed teavad, et kui õbluke laev järsku lainega risti keerata, on asi paha.

Alles see oli, kui suitsupääsuke ja rukkilill heideti kõrvale ning asemele tuli roheline moodustis, mis tõlgiti rändrahnuks.

Mulle meenutas see rohkem sõjaväe ajast tuttavat goipasta tahket känkrat, millega sõdurid oma rihmapannalt läikima hõõrusid.

Mõnele teisele meenutab see oksendavat siili. Nii mõistame ühte ja sama kujundit täiesti erinevalt. Kuidas saame sellise kultuuriruumi ühest mõistmist nõuda teistelt?

President ise on oma ametiaja esimestel kuudel muutnud paljusid eelkäijate rahvale omaseks harjutatud tavasid, millega leppimine ei lähe kõigil ühtviisi kergelt.

Haldusreform keerab lõplikult kummuli Eestis aastasadadega paika loksunud ja möödunud sajandi 50ndatel mõnevõrra solgitud haldusterritoriaalse identiteedi, kus vanad tähenduslikud vallanimed asendatakse kohaliku võimu juures parasjagu olevate inimeste vaimusähvatustega.

Reeglite ja tavade muutumine tekitab tuntavas osas ühiskonnas ebakindlust ja segadust. Paljude reeglite korraga muutmisel on kaos kerge tekkima.

Ehk võtaks rahulikult ja lõpetaks rapsimise. Teeme oma rahvuslikus sahvris korraliku inventuuri, peitsime vana Lutheri vabriku kapi uuesti läikima, selmet saata kogu sisustuse kolikambrisse ja tellida peened sisekujundajad oma komberuumi uueks looma.

http://jarvateataja.postimees.ee/4028361/korrastame-komberuumi-ilma-sisekujundajateta

Konstantin Pätsist Maljuta Skuratovini

Ühel õhtul 1940ndate lõpul hõikasid teismelised koolipoisid Esna mõisas kinoseansil üle pimendatud saali: «Elagu Päts ja piparkoogid, kaua see Stalin meid ikka nöögib!»

Keegi omakandi inimestest andis tollal rahvasuus ringelnud salmi valjult kõlada lasknud poisid üles. Julgeolekumehed ei mõistnud nalja – noorukite käed pandi raudu ja nad saadeti tapiga nõukogude riigi reeturitena Siberi vangilaagrisse, kust tagasi koju lubati alles aastaid pärast nöökija surma.

Ütlus Pätsist ja piparkookidest ringles vene ajal rahvasuus edasi nagu ka laulusalm «Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge ja rahaks on Eesti sent.»

Mäletan lapsepõlves kodus räägitud vanaema lugu, kes käis 1934. aastal Müüsleris Vabadussõja ausamba avamisel ja nägi lähedalt toonast peaministrit riigivanema ülesannetes Konstantin Pätsi. See kõlas kui muinasjutt.

Lisaks mälestustele hoiti meil alles vanadelt kirjadelt rebitud postmargid tähtsa mehe portreega. Teiste vanavanemate kodus oli nähtaval kohal kaks köidet Vabadussõja ajalugu, mida lubati lastel sirvida.

Ühel õhtul 1940ndate lõpul hõikasid teismelised koolipoisid Esna mõisas kinoseansil üle pimendatud saali: «Elagu Päts ja piparkoogid, kaua see Stalin meid ikka nöögib!»

Küllap soojendati paljudes peredes suust suhu kantud pärimustes president Pätsi nimega helgeid mälestusi oma kadunud riigist, mida müstifitseeritud suurkuju aitas 50 okupatsiooniaasta jooksul elus hoida.

Sama kindlalt oli Eestis peresid, kus lapsed tõsimeeli harjutasid laulusalmi «Suur Lenin, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead. Ta lahkelt meil vaataks silma ja küsiks: «Kuis läheb teil?»»

Viimastel kuudel on ühiskondlikes aruteludes palju vaieldud, kas Eesti riigi 100. sünnipäeva peaks tähistama riigi Esimese presidendi ausambaga ja kus see võiks asuda. President Kaljulaid ütles Sakala ajakirjanikule, et tema oma esimese eelkäija ausamba avamisele ei läheks.

See vallandas ühiskonnas ägeda debati, kus vastased tulistasid: Päts olnud diktaator, demokraatia tapja, Eesti riigi hukutaja, korruptant, Vene spioon ja kes kõik takkapihta.

Nagu ikka, on võidul palju poegi. Oma riigi loomise eduloos rõhutavad mõjukad arvamusliidrid, et egas Päts üksi Eestit vabaks teinud. Õigus! Aga ülekohtune on väita, et Päts üksi suutis hiljem riigi tuksi keerata ja maha mängida.

Tuleb möönda, et moodne ajalugu lammutab halastamatult müüte. Paraku annavad ajaloost kerkivate uute faktide tõlgendajad minevikule hinnanguid tänapäevaste arusaamade võtmes. Rahuajal elanud inimestele tundub kõik nii lihtne.

Minu meel tõrgub uskumast, et Konstantin Päts mõtles teise ilmasõja eelõhtul ja koidikul Venemaaga enda arust kassi ja hiirt mängides Eesti riigist, nagu tsaar Tarass Bulba ütles Ivan Gogoli teoses oma pojale Ostapile: «Mina su sünnitasin, mina su tapan!»

Ega Päts ole erand. Leidub hulk inimesi, kelle meelest pole riigi ükski president väärt austust ja armastust. Mäletame vihjeid Lennart Meri ja tema diplomaadist isa seotusele KGBga, Arnold Rüütel oli ju puha kommunist, rääkimata jänkist Toomas H. Ilvese Ärma jokitamisest. Ärgu lootku armu ka Kersti Kaljulaid, kelle napi ametiaja väljaütlemisi olen kuulnud hinnatavat tubli pavlikmorozovliku pioneeri omadeks.

Ma ei imestaks, kui varsti tõmmatakse liistule ka muistne eestlaste vanem Lembitu, sest Muinas-Eesti ülikute mitmenaisepidamine ajab kindlasti paljudel tänapäevastel inimestel harja punaseks.

Mäost läbi kihutavad teelised võivad Paide suunas kiigates märgata põldudevahelisel künkal kõrgumas obeliski. Selle juurde ei vii teed. 1886. aastal lasi Mäo mõisa parun Olaf von Stackelberg püstitada obeliski Liivi sõjas 1572–1573 Paide piiramisel hukkunud vene sõjameeste mälestuseks.

Üks, kes Paide piiramisel elu kaotas, oli tsaar Ivan Julma parem käsi Maljuta Skuratov. Tema sadistlik jõhkrus Venemaal veresaunade korraldamisel tegi silmad ette 1930ndate KGB surmalaagritele.

1573. aastal praadisid Eestimaad laastanud ja siinset rahvast halastamatult tapnud Skuratovi sõjakaaslased kättemaksuks oma väejuhi hukkumise eest Paide garnisoni vangi langenud inimesi elusalt ja pildusid laipu mööda põlde laiali.

Mäo mälestusmärk püsib tänini kõigutamatult. Selle rajamisega tsaarivõimule truudust näidanud viitseadmiralist parunihärra kinkis Paide kirikule siiani kasutuses oleva eksootilisest pärlikarbist ristimisvaagna ja altarimaali, mis viitab taaskord, et ajalugu ongi vastuoluline.

Ega mullegi meeldi Pätsi alalhoidlikkus 1940. aasta hääletul alistumisel. Riigi hinnaga rahva säilitamine võttis meilt võimaluse olla, relv käes, uhke oma riigi eest võitleja, nagu seda tegid belglased, taanlased, norrakad ja teised Euroopa väikeriikide rahvad. Mis sest, et lühikest aega ja edutult. Vähemalt hakkasid nad vastu.

Suhtarvult olid alla andunud Eesti inimkaotused teises maailmasõjas suuremad kui südilt vastu hakanud Soomel. Varsti pidime ikkagi jagama oma poegi haakristi ja viisnurka kandvate vägede vahel ning pidama kodumaa pinnal vennatapusõda.

Ent ükski tegu ei kustuta fakti, et Päts oli Eesti riigi tollaste seaduste järgi valitud legitiimne president ja vastuolulisusele vaatamata riigile oluline isik. Kui Maljuta Skuratovil on obelisk, siis miks ei või olla Pätsil ausammas?

http://jarvateataja.postimees.ee/4015851/konstantin-paetsist-maljuta-skuratovini

Need vanad kroonukulliga kirjad

Sotsiaalkindlustusameti üleskutse luhvtitada tööraamatuid ehmatas tuhanded inimesed ärevatele kaevetöödele isiklikesse arhiividesse, sest raamatuke olla tulevikus väljateenitud vanaduspuhkusele jäädes ainuke allikas, mis kinnitab, et olete kunagi tööl käinud ja väärt saama riigi pensioni.

Kummaline, kuidas mitu aastat tagasi kirja pandud klausel on riigiameti meeldetuletuse peale ühtäkki tekitanud üldrahvaliku aktsiooni, millest kirjutavad lehed, püüavad pilti teleuudised, ahmivad õhku inimesed sotsiaalvõrgustikes ning poliitikud harjutavad meediatähelepanus kümmeldes retoorilisi draamaetüüde.

Dokument on tähtis asi. Kui sa paberit ette ei näita, siis pole sind olemas. Ei aita Prostokvašino multikakangelase onu Fjodori neljajalgse sõbra pröökamine «Kõrvad, käpad, saba – see on minu dokument!».

Mul kulus võluraamatukese leidmiseks alla minuti. Tundmatu kaadriinspektor on kunagi sellele hoolikalt valgest paberist ümbrise voltinud. Nii näeb mitu aastat panipaigas lebanud raamatuke välja nagu uus.

Ometi on sellesse esimene sissekanne tehtud 1985. aastal enne jaani, kui 15aastane keskkoolipoiss läks Paide rajooni tarbijate kooperatiivi abitööliseks. Inimkeeli tähendas see õpilasmaleva koosseisus Tööstuse tänava ladudes poolteist kuud jutti iga tööpäev isikliku ihurammuga kümne tonni kauba peale  ja maha laadimist.

Millegipärast lasti elu esimest töökohta pidavad jõmpsikad kohe 24tonniste, otse Sakust  tulnud «emalaevade» kallale. Suve teiseks pooleks olin nagu noor Palusalu – tõmbasin lõuga, kuni tüdinesin.

Veel 1991. aastal on minu töised tulekud ja minekud püüdliku käekirjaga maalitud kahes keeles.

Sama aastal kirjutati mu tööraamatusse: «Tööle võetud ajalehe Võitlev Sõna vanemkorrespondendi ametikohale». Mis sest, et lehe päisesse ilmus nimi Järva Teataja juba paar aastat varem. Olid segased ajad, kus vana võim ei olnud veel päriselt maha raputatud ja uus polnud veel jalgu alla saanud.

Mul pole olnud kommet kasutuid dokumente purki pilduda, prügikasti lasta ega tulehakatiseks kasutada. Oma arhiivi sirvides avastasin sealt veel mitu omaaegset tähtsat atestaati. Näiteks ENSV raamatuühingu liikmepileti, mis avas lugemishullule ukse väärt raamatute ettetellimiseks.

Veel on seal komsomolipilet, mille kahekopikased sissekanded lõppesid sõjaväkke minekuga. Üksuse komsorg oli veider mees, küsis: «Kas sa ei taha komsomol olla?» Julgesin vastu lõõpida, et ei taha. «No ma arvan su siis välja,» ütles vanemleitnant silma pilgutades. «Mu õde elab Iigeval.» Mõtles vist Jõgevat.

On ka sõjaväepilet sissekandega rjadavoi, tuletõrjeauto sohver, hiljem UAZi juht nagu paljudel eesti poistel. Ei raatsinud ma sedagi omal ajal Genf-49 liikumise algatusel kartulikotti lasta.

Kroonupileti vahel on oma käega maalitud kaardike meelespeaga, kuhu tormata siis, kui Iraani väed 60 kilomeetri kauguselt üle piiri tulevad.

Kui keegi peaks kunagi küsima, siis on mul alles Tallinna vaatega Ostukaart ning mõni suhkru- ja seebitalong. Sahtlis on veel mitu oma aja ära teeninud Eesti passi. Minu enda omad.

Ju on see kodust kaasa tulnud harjumus dokumente isiklikus arhiivis tallel hoida. Esivanematelt olen pärinud vaarema leeritunnistuse, vabariigiaegse raadiomaksu raamatu, vanaema Eesti kodaniku passi, kus on risti lajatatud tempel «Pasport võdan 1940», ning vanaisa pärastsõjaaegse metsatöölise ametiühingu liikmepileti ja veel ühtteist.

Paarkümmend aastat tagasi kinkis Kabalas elanud Eesti-aegne konstaabel mulle kui teda intervjueerinud noorele ajakirjanikule oma konstaabli teatmikkalendri aastast 1936. Ka see on mul kenasti tallel, kuigi vahepeal tahtsid tõsisema politseimuuseumi rajamise mõtetega inimesed minult selle välja manguda.

Elu näinud politseinik oli ettevaatlik mees: muutis oma nime ja pääses repressioonidest. Mul läks terve päev pinnimist, et umbusklik konstaablihärra memuaare rääkima saada. Hiljem sain talt riiklikel pühadel korrapäraselt õnnitluskaarte.

Õigupoolest olen tänulik, et üks riigiamet ärgitas vanu dokumente tuulama. Vahel on mõnus aeg maha võtta ja tolmunud mälestusi kirkamaks poleerida. Kui vanad kõvad kaaned pihku võtta, hakkavad dokumendid sõrmede vahel jutustama lugusid – avad kaane ja nagu vanaaegne mängutoos hakkaks plaati keerutama.

Ma ei ole kindel, kas usaldan oma arhivaali riigiameti riiulitele põhjatusse kasti ärakirja tegemiseks. Paar aastat tagasi saatsin ülikoolile sisseastumisel oma keskkooli lõputunnistuse neile postiga nagu nõutud. Ära kaotasid, sindrid. Jupp aega otsisid, kuni lõpuaktusega samal päeval sain sellegi tagasi.
No ei raatsi ma tööraamatut käest anda. Küllap saab koopia teha ka raamatukest silmist laskmata.

http://jarvateataja.postimees.ee/4000149/need-vanad-kroonukulliga-kirjad