Sotsiaalkindlustusameti üleskutse luhvtitada tööraamatuid ehmatas
tuhanded inimesed ärevatele kaevetöödele isiklikesse arhiividesse, sest
raamatuke olla tulevikus väljateenitud vanaduspuhkusele jäädes ainuke
allikas, mis kinnitab, et olete kunagi tööl käinud ja väärt saama riigi
pensioni.
Kummaline, kuidas mitu aastat tagasi kirja pandud klausel on riigiameti meeldetuletuse peale ühtäkki tekitanud üldrahvaliku aktsiooni, millest kirjutavad lehed, püüavad pilti teleuudised, ahmivad õhku inimesed sotsiaalvõrgustikes ning poliitikud harjutavad meediatähelepanus kümmeldes retoorilisi draamaetüüde.
Dokument on tähtis asi. Kui sa paberit ette ei näita, siis pole sind olemas. Ei aita Prostokvašino multikakangelase onu Fjodori neljajalgse sõbra pröökamine «Kõrvad, käpad, saba – see on minu dokument!».
Mul kulus võluraamatukese leidmiseks alla minuti. Tundmatu kaadriinspektor on kunagi sellele hoolikalt valgest paberist ümbrise voltinud. Nii näeb mitu aastat panipaigas lebanud raamatuke välja nagu uus.
Ometi on sellesse esimene sissekanne tehtud 1985. aastal enne jaani, kui 15aastane keskkoolipoiss läks Paide rajooni tarbijate kooperatiivi abitööliseks. Inimkeeli tähendas see õpilasmaleva koosseisus Tööstuse tänava ladudes poolteist kuud jutti iga tööpäev isikliku ihurammuga kümne tonni kauba peale ja maha laadimist.
Millegipärast lasti elu esimest töökohta pidavad jõmpsikad kohe 24tonniste, otse Sakust tulnud «emalaevade» kallale. Suve teiseks pooleks olin nagu noor Palusalu – tõmbasin lõuga, kuni tüdinesin.
Veel 1991. aastal on minu töised tulekud ja minekud püüdliku käekirjaga maalitud kahes keeles.
Sama aastal kirjutati mu tööraamatusse: «Tööle võetud ajalehe Võitlev Sõna vanemkorrespondendi ametikohale». Mis sest, et lehe päisesse ilmus nimi Järva Teataja juba paar aastat varem. Olid segased ajad, kus vana võim ei olnud veel päriselt maha raputatud ja uus polnud veel jalgu alla saanud.
Mul pole olnud kommet kasutuid dokumente purki pilduda, prügikasti lasta ega tulehakatiseks kasutada. Oma arhiivi sirvides avastasin sealt veel mitu omaaegset tähtsat atestaati. Näiteks ENSV raamatuühingu liikmepileti, mis avas lugemishullule ukse väärt raamatute ettetellimiseks.
Veel on seal komsomolipilet, mille kahekopikased sissekanded lõppesid sõjaväkke minekuga. Üksuse komsorg oli veider mees, küsis: «Kas sa ei taha komsomol olla?» Julgesin vastu lõõpida, et ei taha. «No ma arvan su siis välja,» ütles vanemleitnant silma pilgutades. «Mu õde elab Iigeval.» Mõtles vist Jõgevat.
On ka sõjaväepilet sissekandega rjadavoi, tuletõrjeauto sohver, hiljem UAZi juht nagu paljudel eesti poistel. Ei raatsinud ma sedagi omal ajal Genf-49 liikumise algatusel kartulikotti lasta.
Kroonupileti vahel on oma käega maalitud kaardike meelespeaga, kuhu tormata siis, kui Iraani väed 60 kilomeetri kauguselt üle piiri tulevad.
Kui keegi peaks kunagi küsima, siis on mul alles Tallinna vaatega Ostukaart ning mõni suhkru- ja seebitalong. Sahtlis on veel mitu oma aja ära teeninud Eesti passi. Minu enda omad.
Ju on see kodust kaasa tulnud harjumus dokumente isiklikus arhiivis tallel hoida. Esivanematelt olen pärinud vaarema leeritunnistuse, vabariigiaegse raadiomaksu raamatu, vanaema Eesti kodaniku passi, kus on risti lajatatud tempel «Pasport võdan 1940», ning vanaisa pärastsõjaaegse metsatöölise ametiühingu liikmepileti ja veel ühtteist.
Paarkümmend aastat tagasi kinkis Kabalas elanud Eesti-aegne konstaabel mulle kui teda intervjueerinud noorele ajakirjanikule oma konstaabli teatmikkalendri aastast 1936. Ka see on mul kenasti tallel, kuigi vahepeal tahtsid tõsisema politseimuuseumi rajamise mõtetega inimesed minult selle välja manguda.
Elu näinud politseinik oli ettevaatlik mees: muutis oma nime ja pääses repressioonidest. Mul läks terve päev pinnimist, et umbusklik konstaablihärra memuaare rääkima saada. Hiljem sain talt riiklikel pühadel korrapäraselt õnnitluskaarte.
Õigupoolest olen tänulik, et üks riigiamet ärgitas vanu dokumente tuulama. Vahel on mõnus aeg maha võtta ja tolmunud mälestusi kirkamaks poleerida. Kui vanad kõvad kaaned pihku võtta, hakkavad dokumendid sõrmede vahel jutustama lugusid – avad kaane ja nagu vanaaegne mängutoos hakkaks plaati keerutama.
Ma ei ole kindel, kas usaldan oma arhivaali riigiameti riiulitele põhjatusse kasti ärakirja tegemiseks. Paar aastat tagasi saatsin ülikoolile sisseastumisel oma keskkooli lõputunnistuse neile postiga nagu nõutud. Ära kaotasid, sindrid. Jupp aega otsisid, kuni lõpuaktusega samal päeval sain sellegi tagasi.
No ei raatsi ma tööraamatut käest anda. Küllap saab koopia teha ka raamatukest silmist laskmata.
http://jarvateataja.postimees.ee/4000149/need-vanad-kroonukulliga-kirjad
Kummaline, kuidas mitu aastat tagasi kirja pandud klausel on riigiameti meeldetuletuse peale ühtäkki tekitanud üldrahvaliku aktsiooni, millest kirjutavad lehed, püüavad pilti teleuudised, ahmivad õhku inimesed sotsiaalvõrgustikes ning poliitikud harjutavad meediatähelepanus kümmeldes retoorilisi draamaetüüde.
Dokument on tähtis asi. Kui sa paberit ette ei näita, siis pole sind olemas. Ei aita Prostokvašino multikakangelase onu Fjodori neljajalgse sõbra pröökamine «Kõrvad, käpad, saba – see on minu dokument!».
Mul kulus võluraamatukese leidmiseks alla minuti. Tundmatu kaadriinspektor on kunagi sellele hoolikalt valgest paberist ümbrise voltinud. Nii näeb mitu aastat panipaigas lebanud raamatuke välja nagu uus.
Ometi on sellesse esimene sissekanne tehtud 1985. aastal enne jaani, kui 15aastane keskkoolipoiss läks Paide rajooni tarbijate kooperatiivi abitööliseks. Inimkeeli tähendas see õpilasmaleva koosseisus Tööstuse tänava ladudes poolteist kuud jutti iga tööpäev isikliku ihurammuga kümne tonni kauba peale ja maha laadimist.
Millegipärast lasti elu esimest töökohta pidavad jõmpsikad kohe 24tonniste, otse Sakust tulnud «emalaevade» kallale. Suve teiseks pooleks olin nagu noor Palusalu – tõmbasin lõuga, kuni tüdinesin.
Veel 1991. aastal on minu töised tulekud ja minekud püüdliku käekirjaga maalitud kahes keeles.
Sama aastal kirjutati mu tööraamatusse: «Tööle võetud ajalehe Võitlev Sõna vanemkorrespondendi ametikohale». Mis sest, et lehe päisesse ilmus nimi Järva Teataja juba paar aastat varem. Olid segased ajad, kus vana võim ei olnud veel päriselt maha raputatud ja uus polnud veel jalgu alla saanud.
Mul pole olnud kommet kasutuid dokumente purki pilduda, prügikasti lasta ega tulehakatiseks kasutada. Oma arhiivi sirvides avastasin sealt veel mitu omaaegset tähtsat atestaati. Näiteks ENSV raamatuühingu liikmepileti, mis avas lugemishullule ukse väärt raamatute ettetellimiseks.
Veel on seal komsomolipilet, mille kahekopikased sissekanded lõppesid sõjaväkke minekuga. Üksuse komsorg oli veider mees, küsis: «Kas sa ei taha komsomol olla?» Julgesin vastu lõõpida, et ei taha. «No ma arvan su siis välja,» ütles vanemleitnant silma pilgutades. «Mu õde elab Iigeval.» Mõtles vist Jõgevat.
On ka sõjaväepilet sissekandega rjadavoi, tuletõrjeauto sohver, hiljem UAZi juht nagu paljudel eesti poistel. Ei raatsinud ma sedagi omal ajal Genf-49 liikumise algatusel kartulikotti lasta.
Kroonupileti vahel on oma käega maalitud kaardike meelespeaga, kuhu tormata siis, kui Iraani väed 60 kilomeetri kauguselt üle piiri tulevad.
Kui keegi peaks kunagi küsima, siis on mul alles Tallinna vaatega Ostukaart ning mõni suhkru- ja seebitalong. Sahtlis on veel mitu oma aja ära teeninud Eesti passi. Minu enda omad.
Ju on see kodust kaasa tulnud harjumus dokumente isiklikus arhiivis tallel hoida. Esivanematelt olen pärinud vaarema leeritunnistuse, vabariigiaegse raadiomaksu raamatu, vanaema Eesti kodaniku passi, kus on risti lajatatud tempel «Pasport võdan 1940», ning vanaisa pärastsõjaaegse metsatöölise ametiühingu liikmepileti ja veel ühtteist.
Paarkümmend aastat tagasi kinkis Kabalas elanud Eesti-aegne konstaabel mulle kui teda intervjueerinud noorele ajakirjanikule oma konstaabli teatmikkalendri aastast 1936. Ka see on mul kenasti tallel, kuigi vahepeal tahtsid tõsisema politseimuuseumi rajamise mõtetega inimesed minult selle välja manguda.
Elu näinud politseinik oli ettevaatlik mees: muutis oma nime ja pääses repressioonidest. Mul läks terve päev pinnimist, et umbusklik konstaablihärra memuaare rääkima saada. Hiljem sain talt riiklikel pühadel korrapäraselt õnnitluskaarte.
Õigupoolest olen tänulik, et üks riigiamet ärgitas vanu dokumente tuulama. Vahel on mõnus aeg maha võtta ja tolmunud mälestusi kirkamaks poleerida. Kui vanad kõvad kaaned pihku võtta, hakkavad dokumendid sõrmede vahel jutustama lugusid – avad kaane ja nagu vanaaegne mängutoos hakkaks plaati keerutama.
Ma ei ole kindel, kas usaldan oma arhivaali riigiameti riiulitele põhjatusse kasti ärakirja tegemiseks. Paar aastat tagasi saatsin ülikoolile sisseastumisel oma keskkooli lõputunnistuse neile postiga nagu nõutud. Ära kaotasid, sindrid. Jupp aega otsisid, kuni lõpuaktusega samal päeval sain sellegi tagasi.
No ei raatsi ma tööraamatut käest anda. Küllap saab koopia teha ka raamatukest silmist laskmata.
http://jarvateataja.postimees.ee/4000149/need-vanad-kroonukulliga-kirjad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar