Lugedes järjekordset uudist mõnest õhinapõhisest kombemuutusest, meenub, kuis ema kahetses kergust, millega tema noorusajal kuhjati elupõline täispuidust mööbel lõkkesse ja tuppa toodi odav nõukogudeaegne ersats, mis peagi koost lagunes.
Vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Kersti Kaljulaid, et meil on õigus nõuda oma komberuumi tunnistamist kõigilt, kes Eestisse pikemaks või päriselt tulevad, ning eestlane saab olla igaüks, kes tunnistab meie keelt, kombeid ja väärtusi.
Viimaste aastate lihvitud poliitkorrektsuse taustal oli tähtsast kantslist maha öeldu palsam paljude eestlaste hingele. Kui praeguse riigipea eelkäija manitses meid võõraste huve kõrgele seadma ja tuletas meelde, et suure tüki Eesti julgeolekust ja heaolust oleme võlgu oma liitlastele, siis Kaljulaid rõhutas, et ennekõike oleme peremehed omal maal.
Nüüd, kus pidupäevašampanja mullid on lahtunud, hakkab kuklas kripeldama küsimus, mis asi on poliitleksikonis uudissõnana kõlav Eesti komberuum.
Läinud suvel Võrumaal sõprade pulmas komberuumi loomas.
Keelega on asi lihtsam. Pärast vabadussõda Tapal kogunenud siit- ja sealtpoolt Põltsamaa jõge tulnud delegaatidega keelekomisjon leppis kokku, et riigikeel kujuneb Põhja-Eesti keskmurdest.
Segasem lugu on kommete ja väärtustega. Moodsa aja arvamuste paljususes kipub ühisosa leidmisel pind jalge alt kaduma, sest nii palju kui on end eestlaseks pidavaid inimesi, on ka unikaalseid kombinatsioone kommetest ja väärtustest.
Vaba inimene ei pea ju ometi kuulama ega tegema seda, mida keegi talle ette kirjutab, ta kehtestab ise endale reeglid. Kui tahab, paneb ka jõed tagurpidi voolama, nagu kujutati ette aastaid tagasi teisel pool idapiiri. Ma olen muidugi irooniline.
Kolmandik meie kaasmaalastest nimetab end kristlaseks. Ülejäänud kaks kolmandikku on ülimalt kirju seltskond, kes usuvad muid eksootilisi jumalaid, kohalikku maausku, selgeltnägijaid, naabrit, kukkuvat kägu, iseennast või mitte kedagi ega midagi.
Kui pole ühtseid religioosseid või muid ühiskonna kõiki kihte läbivaid kombestikke, kas saame kõneleda Eesti rahva ja riigi selgroona üldtunnustatud ja teada kultuuriruumist?
Läinud sajandi 30ndatel oli riigivanem ja hilisem president Konstantin Päts juba kord peamine rahvusliku komberuumi ideoloog. Toona tegeleti õhinal kodukaunistusega, kasvatati patriotismi ja püstitati vabadussõja kangelastele mälestusmärke. Tagantjärele vaadates tundub vaikival ajastul haigeks kuulutatud rahva ravimine lihtne ja viljakas.
Okupatsiooniaastatel hõõrus nõukogude võim tolmuks eestlaste riiklusega seotud tavasid sama jõuliselt, nagu kujundas siinset maastikku ja kultuurikihti 20 000 aasta tagune jääaeg.
Riigi ja rahva kombed ja traditsioonid iseseisvuse taastanud riigis ei kujune üleöö, selleks kulub aastakümneid või meist vanemaid riike vaadates suisa sadu aastaid. Kord omaks võetut hoitakse kiivalt isegi siis, kui see kaasajal tundub vähe pentsik, ega muudeta hetkeemotsiooni ajel.
Näiteks Tapal asunud USA 8. ratsarügemendi sõjamehed on ammu sõjaratsu sadulast kolinud soomusmasinasse, aga nimi elab edasi veel 150 aastat pärast väeosa asutamist ja häda ei midagi.
Arvan, et meil on praegu korraga käsile võetud liiga palju muutusi. Iga uus soleeriv võimukandja sügeleb midagi omatahtsi ümber sättima. Ent meremehed teavad, et kui õbluke laev järsku lainega risti keerata, on asi paha.
Alles see oli, kui suitsupääsuke ja rukkilill heideti kõrvale ning asemele tuli roheline moodustis, mis tõlgiti rändrahnuks.
Mulle meenutas see rohkem sõjaväe ajast tuttavat goipasta tahket känkrat, millega sõdurid oma rihmapannalt läikima hõõrusid.
Mõnele teisele meenutab see oksendavat siili. Nii mõistame ühte ja sama kujundit täiesti erinevalt. Kuidas saame sellise kultuuriruumi ühest mõistmist nõuda teistelt?
President ise on oma ametiaja esimestel kuudel muutnud paljusid eelkäijate rahvale omaseks harjutatud tavasid, millega leppimine ei lähe kõigil ühtviisi kergelt.
Haldusreform keerab lõplikult kummuli Eestis aastasadadega paika loksunud ja möödunud sajandi 50ndatel mõnevõrra solgitud haldusterritoriaalse identiteedi, kus vanad tähenduslikud vallanimed asendatakse kohaliku võimu juures parasjagu olevate inimeste vaimusähvatustega.
Reeglite ja tavade muutumine tekitab tuntavas osas ühiskonnas ebakindlust ja segadust. Paljude reeglite korraga muutmisel on kaos kerge tekkima.
Ehk võtaks rahulikult ja lõpetaks rapsimise. Teeme oma rahvuslikus sahvris korraliku inventuuri, peitsime vana Lutheri vabriku kapi uuesti läikima, selmet saata kogu sisustuse kolikambrisse ja tellida peened sisekujundajad oma komberuumi uueks looma.
http://jarvateataja.postimees.ee/4028361/korrastame-komberuumi-ilma-sisekujundajateta
Vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Kersti Kaljulaid, et meil on õigus nõuda oma komberuumi tunnistamist kõigilt, kes Eestisse pikemaks või päriselt tulevad, ning eestlane saab olla igaüks, kes tunnistab meie keelt, kombeid ja väärtusi.
Viimaste aastate lihvitud poliitkorrektsuse taustal oli tähtsast kantslist maha öeldu palsam paljude eestlaste hingele. Kui praeguse riigipea eelkäija manitses meid võõraste huve kõrgele seadma ja tuletas meelde, et suure tüki Eesti julgeolekust ja heaolust oleme võlgu oma liitlastele, siis Kaljulaid rõhutas, et ennekõike oleme peremehed omal maal.
Nüüd, kus pidupäevašampanja mullid on lahtunud, hakkab kuklas kripeldama küsimus, mis asi on poliitleksikonis uudissõnana kõlav Eesti komberuum.
Keelega on asi lihtsam. Pärast vabadussõda Tapal kogunenud siit- ja sealtpoolt Põltsamaa jõge tulnud delegaatidega keelekomisjon leppis kokku, et riigikeel kujuneb Põhja-Eesti keskmurdest.
Segasem lugu on kommete ja väärtustega. Moodsa aja arvamuste paljususes kipub ühisosa leidmisel pind jalge alt kaduma, sest nii palju kui on end eestlaseks pidavaid inimesi, on ka unikaalseid kombinatsioone kommetest ja väärtustest.
Vaba inimene ei pea ju ometi kuulama ega tegema seda, mida keegi talle ette kirjutab, ta kehtestab ise endale reeglid. Kui tahab, paneb ka jõed tagurpidi voolama, nagu kujutati ette aastaid tagasi teisel pool idapiiri. Ma olen muidugi irooniline.
Kolmandik meie kaasmaalastest nimetab end kristlaseks. Ülejäänud kaks kolmandikku on ülimalt kirju seltskond, kes usuvad muid eksootilisi jumalaid, kohalikku maausku, selgeltnägijaid, naabrit, kukkuvat kägu, iseennast või mitte kedagi ega midagi.
Kui pole ühtseid religioosseid või muid ühiskonna kõiki kihte läbivaid kombestikke, kas saame kõneleda Eesti rahva ja riigi selgroona üldtunnustatud ja teada kultuuriruumist?
Läinud sajandi 30ndatel oli riigivanem ja hilisem president Konstantin Päts juba kord peamine rahvusliku komberuumi ideoloog. Toona tegeleti õhinal kodukaunistusega, kasvatati patriotismi ja püstitati vabadussõja kangelastele mälestusmärke. Tagantjärele vaadates tundub vaikival ajastul haigeks kuulutatud rahva ravimine lihtne ja viljakas.
Okupatsiooniaastatel hõõrus nõukogude võim tolmuks eestlaste riiklusega seotud tavasid sama jõuliselt, nagu kujundas siinset maastikku ja kultuurikihti 20 000 aasta tagune jääaeg.
Riigi ja rahva kombed ja traditsioonid iseseisvuse taastanud riigis ei kujune üleöö, selleks kulub aastakümneid või meist vanemaid riike vaadates suisa sadu aastaid. Kord omaks võetut hoitakse kiivalt isegi siis, kui see kaasajal tundub vähe pentsik, ega muudeta hetkeemotsiooni ajel.
Näiteks Tapal asunud USA 8. ratsarügemendi sõjamehed on ammu sõjaratsu sadulast kolinud soomusmasinasse, aga nimi elab edasi veel 150 aastat pärast väeosa asutamist ja häda ei midagi.
Arvan, et meil on praegu korraga käsile võetud liiga palju muutusi. Iga uus soleeriv võimukandja sügeleb midagi omatahtsi ümber sättima. Ent meremehed teavad, et kui õbluke laev järsku lainega risti keerata, on asi paha.
Alles see oli, kui suitsupääsuke ja rukkilill heideti kõrvale ning asemele tuli roheline moodustis, mis tõlgiti rändrahnuks.
Mulle meenutas see rohkem sõjaväe ajast tuttavat goipasta tahket känkrat, millega sõdurid oma rihmapannalt läikima hõõrusid.
Mõnele teisele meenutab see oksendavat siili. Nii mõistame ühte ja sama kujundit täiesti erinevalt. Kuidas saame sellise kultuuriruumi ühest mõistmist nõuda teistelt?
President ise on oma ametiaja esimestel kuudel muutnud paljusid eelkäijate rahvale omaseks harjutatud tavasid, millega leppimine ei lähe kõigil ühtviisi kergelt.
Haldusreform keerab lõplikult kummuli Eestis aastasadadega paika loksunud ja möödunud sajandi 50ndatel mõnevõrra solgitud haldusterritoriaalse identiteedi, kus vanad tähenduslikud vallanimed asendatakse kohaliku võimu juures parasjagu olevate inimeste vaimusähvatustega.
Reeglite ja tavade muutumine tekitab tuntavas osas ühiskonnas ebakindlust ja segadust. Paljude reeglite korraga muutmisel on kaos kerge tekkima.
Ehk võtaks rahulikult ja lõpetaks rapsimise. Teeme oma rahvuslikus sahvris korraliku inventuuri, peitsime vana Lutheri vabriku kapi uuesti läikima, selmet saata kogu sisustuse kolikambrisse ja tellida peened sisekujundajad oma komberuumi uueks looma.
http://jarvateataja.postimees.ee/4028361/korrastame-komberuumi-ilma-sisekujundajateta
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar