Nii lihtne see ongi!

«Delta katab!» kostab kuskilt paremalt mitmehäälne hõige ja plaksatavad lasud. «Charlie sööstab!» karjun vastu, lükkan pöidlaga automaadi kaitseriivi peale, kargan püsti ja kalpsan hõredas männikus kümmekond sammu ning kargan pea ees mustika ja pohlapõõsastesse.

«Nagu kaselott, kes sukeldub planktoni järele,» käib mõte peast läbi. Ent mina pole Võrumaa metsades kõhutäiteks korilusega tegelemas. Vastupidi. Mulle ei meenu, et oleks kunagi elus nii palju mustikaid ja pohli lömastanud ning kukeseeni laiaks astunud.

Vaid üksikud marjad jõuavad suhu ja seened kuivtoidupaki kukesupikonservi täienduseks katelokki.

Olen tänagi kuskil Võrumaa metsade vahel, lahingvarustus Galil käes. Oma artikli jõudsin veel kasarmus valmis kirjutada nagu omaaegse kirja kodustele.

Ohvitseri sõduriõppe aluskursuse lõpurännakust lahutab veel paar ööd metsas telkmantli all magamist. Ilmselt tuleb öösel ka mõni kord postil laagrit valvata.

Seejärel on sügistalvel hulk iseseisvat õppetööd, sõjakoolis pingi nühkimist ja lõpetuseks kevadine suurõppus, et tekiks lootus tuleval jaanipäeval kuppe tähistada.

«Miks sa seda teed?» küsib enamik minu sõpru tuttavaid imestusest kulme kergitades, kui olen rääkinud otsusest minna ohvitseriks õppima.

Mõni vangutab pead, et eh, mida te ka hiidlaine vastu suudate. Teine rehmab, et keskealine mees üritab noortega metsas võidu roomates lapsepõlve pikendada.

Tõesti! Täpselt 30 aastat tagasi, 1987. aastal läksin kutsealusena sõjaväkke ja sattusin Kaukaasiasse Iraani piiri äärde ajal, kui too sõdis Iraagiga. Juba paari kuu pärast läks Aserbaidžaanis sama veriseks arveteklaarimiseks aserite ja armeenlaste vahel. Nii sattusin otse sündmuste keerisesse.

Konflikti esimestel nädalatel pagesid ümberkaudsed armeenlased meie lennuväe garnisoni kaitset otsima. Öösiti piirasid meid varjud, kes nõudsid armeenlaste väljaandmist, tõestades oma kavatsuste tõsidust huupi meie poole tina läkitades. Päeval pilluti mööduvaid sõjaväeautosid kividega.

Mu kõrvus pole 30 aastaga tuhmunud heli, mida teeb kuskil su lähedal takistuse vastu plaksatav ja rikošetiga öhe vihisev kuul ning kui kiiresti enese alalhoiu instinkt surub seda kuulnud inimese põse vastu maad.

Kahe naaberrahva palavaim sõjatander Mägi-Karabahh oli meilt tunnise autosõidu kaugusel. Poolihääli räägiti, et meie lendurid käisid seal lahinglende sooritamas. Ei teagi, kelle poolel või üldse? Ega ametlikult ju tunnistanud keegi, et Nõukogude Liidu sees käis sõda.

Arvasin aastakümneid, et kahe päikeselises Taga-Kaukaasias veedetud äreva aastaga sai minu militaarne kirg rahuldatud, aga võta näpust.

Ukraina sündmused ja maailmas muutunud geopoliitiline olukord pani mõtlema, kas olen teinud endast sõltuva, et enda lähedasi vajadusel kaitsta ja oma riigi kaitseks välja astuda.

Juunist alates olen selleks ohverdanud nädalaid. Võiks öelda, et olen panustanud kaks protsenti oma isiklikust SKPst riigikaitse hüvanguks.

Väljaõppel hinnaalandust ei ole. Oled endine peaminister, parlamendi liige, keskealine härrasmees, habras naisterahvas või muretu tudeng – kui hilined rivvi, siis ei pelga ajateenijast drillseersant kogu kursust kamandada 20 kätekõverdust tegema.

Pole hullu! Kümneid kilosid rakmeid lahingvarustusega kraavides ja metsa all püsti ja pikali karates surub kogu kola küll kaelale ja paneb ristluud proovile, kuid legona pole ma seni laiali pudenenud, et endast poole noorematega sammu pidada.

Tubli kummarduse pean ka tegema neile poistele, kes enne mind sõdurisaapad on sisse kandnud nii, et metsas sõtkutud rännakutega pole jalgadele siginenud ühtegi villi.

Muide, füüsiliselt kõige raskema 24 tunni jooksul matkasin juulis lahingvarustuses maha rohkem kui 50 kilomeetrit ja magasin mõni tund, kui uskuda kamraadide samme lugevaid nutikelli. Sellistel puhkudel mõistad, kui strateegiliselt olulised on sõdurile terved jalad.

1988. aasta augustis rassisin Tbilisi lähedal Kaukaasias dislotseeruva 32. õhuarmee keemiaüksuste õppustel. Vaat seal oli raske: harjutuselemente tuli teha vähemalt 40kraadises kuumuses (päikese käes nagu korralikus leilisaunas) keemiakaitseülikonnas ja gaasimaskis.

Kuskilt maski higi täis illuminaatori ülemisest servast vaba pilu otsides seletas silm, mis kestast väljaspool toimus. Samal ajal oli tarvis töötada kiirgust mõõtvate seadmetega või tegeleda sõjalennukite desi­n­fitseerimisega.

Harjutasime ei enamaks ega vähemaks kui tuumasõjaks. Muide sellest korrast on kodus diplom individuaalse kolmanda koha eest, millega käis kaasas personaalne kümnepäevane puhkusepakett koju.

Teagi, kas keskkooli sõjalise õpetuse tunni teadmistega naga pool aastat eriväljaõpet saanud ja koju minevate seersantide kõrval saavutatud tulemus näitas minu osavust või võitmatu punaväe nigelust.

Nüüd...

...ja enne.

Aastakümneid hiljem on minus veel endisaegset sitkust ja tahet oma naha väärtus tõenäolisele vaenlasele võimalikult kalliks ajada. Ennast tuleb aeg-ajalt proovile panna, et mõista argimugavuste suhtelisust ja tühisust.

Olen seda meelt, et igal Eesti kodanikul tasub teada, kuidas rasketes oludes hakkama saada, kuidas vajadusel võtta relv ja minna sinna, kuhu vaja, et vaenulik saabas ei lööks maha sinu kodu ust ega teeks liiga lähedastele. «Nii lihtne see ongi!» nagu seletavad meile kursuse veeblid keerulisena tunduvaid ülesandeid ja olukordi.

Mida arvata festivalist endast?

«40 000 raisatud töötundi,» poriseks vana kooli ökonomist äsjasel arvamusfestivalil iga pea 10 000 osalise Paide Vallimäel veedetud aega  nelja tunniga mõõtes.


«Loodripolk!» hüüataks mõni Vargamäe ihurammul põhinevat tööd hinnanud mees. Või mis polk? Suisa terve diviis! Kahe päevaga istuti laiaks ikkagi kokku ühe inimese 20 aasta tööaeg.


Selle üüratu ajaga võinuks ehitada tänavatäie maju või kibekiirel saagikoristusajal varuda salvedesse tonnide viisi uudsevilja. Nemad aga kõlgutasid selle suve päikeselisimate ilmadega vana ordulinnuse varemetel jalgu, pikutasid puude vilus, ajasid larapit ning käisid Paide keskväljakule ehitatud logelemisplatsil pidutsemas.


Keskmine järvakas endiselt ei paistnud pistvat oma nina arvamusfestivalile. Paidekad kannatasid ära linna peal koeri jalutanud võõrad ja autohullud ohkavad kergendatult, kui kesklinn on jälle endiseks koristatud.

Keset Arvamusfestivali. Foto: Ants Leppoja

Ometi on üle Eesti tuhandeid kodanikuaktiviste ja ärksaid inimesi, kes igal aastal  kipuvad augustis Paidesse arvama ja arvamusi ammutama. Neile on arvamusfestival oluline peatuulutus.

Festivali ilmestanud poliitikud ja prominendid olid nagu Olümposelt lihtrahva sekka laskunud jumalad, kellel iga möödakäija võis nööbist kinni võtta, sest erinevalt antiikjumalatest nemad oma kohalolu ei varjanud.

Kohatud tuttav ameeriklane küsis esimese asjana, kas tean, et president käis ennist Vanalinna kohvikus. Nojah, ise nägin järgmisel päeval samas üht erakondade esimeeste debatilt naasnud poliitikut kohvi tellimas.

Mõnele suurest riigist pärit võõramaalasele võib see tundudagi Alice`i sattumisena Imedemaale, aga vähemalt Paides on see igal aastal augusti keskpaiku ootuspärane.

Riiki või omavalitsusi ohjavad härrad ja prouad olid surelikega läbisegi patseerides väga osavõtlikud. Eks kohalike valimiste hakul ole vaja ennast näidata ja poolehoidjaid ergutada ning uusi toetajaid leida, seega teha kihutustööd.

Peale selle oli festivalil hulk riiki esindama komandeeritud sõnades vaoshoitud ametnikke. Jäägu lugeja arvata, kas nad võtsid seda tüütu nädalavahetust rikkuva kohustuse või tõelise rõõmu ja naudinguna.

Üks mu tuttav meediaekspert avaldas oma tähelepaneku, et ka meediakontsernid polevat väljas niivõrd ühiskondlike debattide pärast kui omale lugejaid püüdmas, selmet kajastada mõtete ja ideede virvarri.

Ehk ongi festivalist saanud mõtete vahetamise asemel arvamuste laat, kus osalejad ei tule enam omakasupüüdlikult arutlema ja kuulama, vaid oma mõtteid teiste pähe istutama, ennast näitama ja müüma?

Mõnigi tuttav märkis, et liiga palju räägiti poliitikast: ikka pagulased ja ikka Vene karu. Ei midagi uut, mida varem lehest lugenud poleks.

Vabaerakonna esimees Artur Talvik ütles meedias, et arvamusfestivali aruteludest on saanud meelelahutusvorm, mis ei vii kuhugi, aga erakonnaga tulemata ka ei saa jätta.

Ta võrdles festivali koguni keskpärase rokifestivaliga, kus tüdrukud tulevad vaatama ägedaid poisse ja poisid ilusaid tüdrukuid ning poole kõrvaga kuulatakse mõnda bändi.

Pagan, kui jätta paar töist kohustust kõrvale, siis ka mina kasutasin festivalialal aega rohkem ammuste tuttavatega lobisemiseks kui arutelude kuulamiseks ja oma mõtete vahele ütlemiseks – seega lahutasingi meelt.

Päev enne arvamusfestivali muretses Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Alo Raun, et tema lemmikfestival on kaotamas värskust ja vajaks midagi uut, ühe näitena asukoha vahetust.

Küsisin laupäeval talt Vallimäel otse, ega teda ole Paides nende sõnade eest veel natist sakutatud. Alo tundis end turvaliselt ja lisas, et viis aastat on unistatud ning tema soov on, et toimuks kvalitatiivne hüpe uude järku ja järgneks nüüd ka mõni tegude festival.

Ent on hulk inimesi, kelle kõrvust oli arvamusfestival vist täiesti mööda läinud. Näiteks ei pidanud riigiteedel töid plaaninud ametkonnad Paide festivalile peamiselt Tallinna suunalt liikvele läinud autoderodu miskiks ning otsustasid just selleks ajaks kulmineerida teeremondi Annas ja ümberehituse Mäo–Paide lõigul.

Paide väravas on asfalttee üles kaevatud ning viimase viie kilomeetri läbimine vihma ja suure liikluskoormuse tõttu  auklikuks muutunud porirajal kümnekilomeetrise tunnikiirusega ukerdamine oli paras kiruma panev katsumus.

Kui mõni kaugemalt tulnud tuttav teetööde ajastuse üle imestas, lõõpisin vastu, et see pole midagi, öösiti tõstetakse Paidest välja viidavatel teedel kõik sillad ka üles. Muidugi oli see minu totakas nali.

Viriseda võib alati. Paide ja Järvamaa mainele on arvamusfestival kasulik, tõmbab tähelepanu, toob kohale riigi kogu poliitilise ja vaimueliidi ja tuhandeid rõõmsaid inimesi ning mõjub ühiskondlikult aktiivsemale osale inimestest värske õhusõõmuna, mis paneb korrakski elu käima.

Festivali ettevalmistusse on kaasatud palju kohalikke ärksaid inimesi ja noori, kellest on loota kodanikuühiskonna edendajaid ja kogukonna arendajaid. Ka see on hea.

Ent tõsi on ka, et eelmisel neljal arvamusfestivalil käies pole ma järjest kohanud tuttavaid, kes kurdavad kui kokkulepitult,  et rahvast on hõredamalt, aruteludes pole särtsu ja korratakse juba kuuldud mõtteid.

Küllap annab viie aastaga heaks meeskonnaks harjutatud inimestega teha sama liistuga inertsist veel aastaid jutufestivale 10 000 inimesele.

Kindlasti on president, erakondade esimehed ja muud prominendid jälle kohal nagu viis kopikat. Ju on lahked rahakraane lahti keerama ka toetusfondid ja Paide linn, et asi Eestimaa südames edasi kestaks.

Usutavasti on kiidusõnade vahele korraldajateni jõudnud ka kriitilisi infokilde. Praegu on aega rahulikult analüüsida ja kaaluda, mida on võimalik värskemaks ja põnevamaks muuta mitte ainult vormis, vaid ka sisus.


http://jarvateataja.postimees.ee/4212691/mida-arvata-festivalist-endast

München pidas suurt jalgpallipidu

Ülemöödunud nädalal oli hooajaeelse jalgpalliturniiri Audi Cupi maailma parimate klubide hulka kuuluva Müncheni Bayerni kodustaadionil Allians Arenal vähemalt neli eestlast – murul Liverpooli kaitsja Ragnar Klavan ning tribüünidel rõkkamas mina oma vanemate poegade Madise ja Tõnisega.


Pojad on olnud juba aastaid Bayerni fännid. Sellest tuleb ka põhjus, miks me juba kolmandat korda kohvrid pakkisime ja üle aasta peetavat Müncheni jalgpallipühamusse turniiri vaatama lendasime.
Sattusin võõrsil jalgpallistaadioni publiku sekka esimest korda 1989. aastal. Aserbaidžaanis väeosakomandöri autojuhina teenides käisin ülemusega vaatamas kohaliku meeskonna mängu riigi meistrivõistlustel.


Tribüünid olid Tapa mõõtu raudtee- ja sõjaväelinnas Kürdamiris sama väiksed kui Paide linnameeskonna koduväljakul.


20 aastat hiljem vaatasin kuulsal Londoni Wembley staadionil koos 85 000 jalgpallisõbraga, kuidas Eesti koondis Inglismaalt 4:0 nüpeldada sai.


Hiljem olen käinud vaatamas Emirates Stadiumil Londoni Arenali Premier League`i ja Bremenis Bayerni Bundesliiga mängu kohalikega. Kuid kõige rohkem olen oma koduste Bayerni fännidega käinud Münchenis.

Pojad Madis, Tõnis ja mina Allianz Arenal 1. ja 2. augustil Audi Cupi vaatamas.

1. augustil Marienplatzi metroojaamast linna keskväljakule väljudes ootas meid ees 30kraadine leitsak. Sadade tunglevate jalgpallifännide asemel kohtasime esmalt hoopis rahvarõivais baierlaste rongkäiku, kes olid Müncheni aiandusseltsi ettevõttel 150. korda tähistamas aianduspäeva.


Tuhatkond ohtrate lilledega kaunistatud traktoritega kolonnis liikuvat aednikku jagas manifestatsiooni vaatama jäänud naistele lilli ning liikus Marienplatzi kaudu raekoja eest läbi maailma vanimasse õllekasse Hofbräuhausi ettevõtmist tähistama.


Pärastlõunal sigines tänavapilti aina rohkem punastes särkides Liverpooli fänne, sest turniiri esimeses mängus võõrustasid väljakuperemehed Ragnar Klavani koduklubi.


Eelmistel käikudel Audi Cupile lisasid kohalike fännide kõrval koloriiti turniiri nimekaimate osalejate, FC Barcelona ja Manchester City fännid.


Audi Cup on Baierimaa autotootja ja kohaliku staarklubi 2007. aastast üle aasta korraldatav meistrisarjade hooajaeelne turniir, kuhu kutsutakse mõõtu võtma Euroopa teisi vägevaid ja ka nimekaid Brasiilia jalgpalliklubisid.


Neli meeskonda mängivad kahel päeval kokku neli mängu, kus finaalipäeval mängivad kaotajad kolmandale kohale ja võitjad karikale.


Kodus telerist või sõpradega pubis tippjalgpalli vaadata on muidugi mõnus, aga staadionil valitseva atmosfääri vastu ei saa ka kõige mugavam diivan.


Näha oma silmaga jalgpallureid, kelle nimed on tihti spordiuudiste esikülgedel, ja rõkata kaasa löödud väravale, vangutada koos tundmatute naabritega pead omade luhtunud pealelöögi peale või teha üle staadioni rulluvaid laineid, on võimas.


Omaette elamus on üle Euroopa ja võimalik, et kaugemaltki kokku sõitnud fänne täistuubitud metroos rongile trügida. Või sihtjaamast tõmmude althõlma pileteid müüvate tüüpide vahelt koos tuhandete teiste sipelgatega taamal kõrguva staadioni poole tungelda ning mängude vahel bratwurst`i sabas äsja areenil nähtu üle arutleda.


Mängu eel tänavapildis iidolite mängusärkides jalutavad, fännipoes tunglevad või bierstube`desse kogunevad fännid hakkavad meeleolu looma juba varakult. Üksteist aasitakse ja visatakse sõbralikku nalja.


Otse Marienplatzi nurgal on jalgpallivarustuse pood, kus müüakse lisaks Bayerni ja Bundesliiga klubide särkidele ka teiste tippklubide ja rahvusmeeskondade varustust.


Neil päevil nihutati sissekäigu juurde turniiril osalevate meeskondade kaup. Vaatasime Bayerni särke ja möödunud tugeva Liverpooli aktsendiga inglane viskas, et oleme eksinud vale riiuli ette.


Lõõpisin fännipoes poegadega ringi vaadates, et kui Liverpool peaks õhtul Müncheni staare võitma, vahetan ühe punase särgi teise vastu ning lasen seljale numbri 17 ja Klavani nime trükkida.


Nagu oleksin ära sõnunud. Bayernil oli murtud jala tõttu puudu viimasel neljal hooajal maailma parimaks väravavahiks nimetatud Manuel Neuer ning vigastuste küüsis mitu teist põhimängijat.


Ent Bayernis nõrku pole ja nii tuleb tunnustada Liverpooli punaseid, kes tegid väljakuperemeestele 0:3 pähe. Päeva esimeses mängus õnnestus Madrid Atleticol murda 2:1 mängu juhtima läinud Napolit.


Müncheni Bayern on üks väheseid kuulsaid spordiklubisid, mis suudab ilma sponsorite rahakotita end ära majandada ning suur osa tulust tuleb fännipoodidest. Oma lemmikute sümboolikaga võib osta võileivarösteri, hambaharja, uksemati.


Staadionil olev fännipood on kordades suurem kui teised Müncheni arvukad poed ja annab välja korraliku kaubamaja mõõdu, kus ostupalavik tabab ka jalgpallileigeid turiste.


Münchenis käiku ei kujuta ettegi jalgpalli, oivalise šnitsli ja Hofbräuhausis joodud külma nisuõlleta. Ajaloos teatakse seda ka kohana, kus Hitler alustas oma poliitilist karjääri kõnesid pidades. Õllesaal ise on aukartustäratav ega jää mõõtudelt alla Paide Maksimarketile.


Kui Müncheni söögikohtades on õlle hind sama mis meie pubides, siis poes kriipis silma, et odavaim kesvamärjukese kuuspakk maksis kõigest 1.69. Ent ka tuntumad õllemargid jäid tublisti alla euro pudelist, mis paneb siinseid õllesõpru kindlasti kadestama.


Teha on Münchenis muudki, kui keha kinnitada ja janu kustutada. Meie vaatasime Baierimaa kuningate kunagist hiilgust Nymphenburgi lossis ja trotsisime kuuma ilma 1972. aasta olümpiastaadionil.


Arvestades, et kahel õhtupoolikul vaatasime kokku nelja jalgpallimatši, siis ega kolme päevaga rohkem jõudnukski, rääkimata Baierimaal tiirutamisest.


Korra käis peast läbi mõte põigata teise kohaliku klubi Saksamaa tugevuselt neljandasse, regionaalliigasse kukkunud München1860 kodumängule, aga selgus, et piletid 12 500 pealtvaatajat mahutavale Grünewalderi staadionile olid juba kolm kuud varem läbi müüdud. See näitab, kui populaarne on jalgpall Saksamaal.


Enne finaalmänge otsustasin oma eelmisel päeval naljatamisi poistele antud lubaduse ellu viia ja Klavani mängusärgi osta, aga võta näpust – päevaga oli spordipood Liverpooli särkidest kuivaks tehtud.


Nii jäi järgmiseks päevaks endale sünnipäevakink tegemata. Muide, oma sünnipäeva olen juhtunud võõrsil tähistama ainult kaks korda. Enne eelmist nädalat veel korra Kaukaasias sõjaväes olles.


Kolmanda koha mängus jäi koduklubi kuivalt 0:2 alla Napolile ning Bayerni fännid kostitasid oma meeskonda 75 000 pealtvaatajat mahutaval Allianzil ilmselt üliharva kostva vilekooriga.


Siiski on vara 27kordset Saksamaa meistrit ja 18kordset rahvuskarika võitjat maha kanda: juba viis päeva tagasi sai ta Saksamaa superkarika finaalis penaltitega võõral väljakul jagu Bundesliiga põhirivaalist Dortmundist.


Finaalmängus jooksis Atletico vastu Liverpooli eest algkoosseisus platsile ka Ragnar Klavan.
Kuigi parima Eesti jalgpalluri meeskond pidi 1:1 lõppenud normaalaja järel penaltiseeriaga vastu võtma kaotuse, oli rõõm, et Raku nimetati matši parimaks mängijaks.


Kahju, et Klavani mängusärk jäi Münchenis kättesaamatuks. Olnuks kaasas Eesti lipp, võinuks trügida mänguväljakule lähemale meie Raku tähelepanu köitma lootuses, et näkkab.


Arvestades, et Liverpool sel suvel kahe hooaja vahel peetud arvukatest mängudest kaotaski ainult meie nähtud matši, siis mine tea, äkki kuluks kappi Bayerni särgi kõrvale ära veel üks punane särk numbriga 17.


http://jarvateataja.postimees.ee/4210379/munchen-pidas-suurt-jalgpallipidu

Koeru ajaaken tõmbub koomale

15 aastat tagasi vändatud filmi «Nimed marmortahvlil» alguskaadrites küsib Tartu raekoja torni Saksa keisri plagu asemele sinimustvalget lippu heiskamas käinud peaosalise Henn Ahase vend: «Kas tahad, panen aja seisma?»


Esimese ilmasõja lõpus raekoja tornikella hammasrataste vahele kiilunud kopikas ennustas sümboliterohkes filmikeeles senisele ilmakorraldusele kadu ja Eestit ees ootavaid suuri muutusi ning näitas, kuidas iga koolipoiss võib sündmuste ristteel omal moel ajalugu mõjutada.


Järvamaa meeste kangust teadis juba Tammsaaregi, kes kirjutas Oru Pearu ja Mäe Andrese ennast kehtestades kõrtsipõrandale rähklema ja naabrimeest võidu nimel hellast kohast pigistama.


Koeru vallavolikogu koalitsioon näikse visam kui eelnimetatud filmis kommunistiks hakanud Henn Ahase vend või öösiti piirikupitsatega rassinud Oru Pearu, sest jätkab jonnakalt kaigaste loopimist haldusreformi hammasrataste vahele ka siis, kui on näha, et rong põrutab omasoodu edasi.


Aprillis kirjutasin, et Piibe vald on täitumatu unistus ja lootsin, et Virumaa poole kiikavad identiteedikriisis koerukad jahtuvad maha. Seni asjata.


Viimase paari kuuga on kohtu eri instantsid kuni riigikohtuni välja ridamisi jätnud rahuldamata või lükanud tagasi Koeru kaebused. Sama saatus on tabanud ka teisi haldusreformiga kaasnevate liitumiste vastu võitlevaid omavalitsusi. Isegi kui oletada, et mõnel protsessival omavalitsusel on kübekegi õigust, tundub ebatõenäolisena, et kohtukull pisara poetab.


Senistest kohtu seisukohtadest loeb üsna selgelt välja, et mässulisele vallale õiguse andmisega sünniks üle riigi haldusreformile suuremat kahju kui mõnele üksikule protsessivale vallale õigusmõistmise haamriga kulmude vahele lajatada.


Ent kunagise Vaali vabariigi väljakuulutajate järglaste mässumeelest kantud Koeru volikogu enamus ei jäta jonni ja on seda meelt, et kohtusaaga tuleb viimase vindini keerata, lennaku tuulde kokku või 5000 eurot.


Neile on jäänud veel üks õlekõrs – riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Senine praktika on näidanud, et kohtusüsteem Pandora laekaid ei ava ega lase ka menetlusel venida üle sügiseste valimiste protseduuriliste tähtaegade.


Hoopis maavanem on lubanud perutava Koeru valla valimiste takistamise eest kohtusse kaevata, sest volikogu otsusest leiab kava eirata Järva valla valimisi ning korraldada alternatiivne hääletamine, tehes nägu, nagu jätkaks Koeru vald iseseisvana.


See paralleeluniversumisse põikav stsenaarium meenutab 2014. aasta Ukrainat, kus Krimmis ja Donetski ning Luganski oblastis ilmusid läbisegi kohalike kahtlaste tegelastega rohelised mehikesed, kes asusid korraldama kehtivale korrale vastanduvaid valimisi.


Kohalike valimiste läbiviimise eest vastutaval Järva maavalitsusel tuleb valmis olla, et Järva vallale ei leidu valimiste ajal Koerus ühtegi vaba munitsipaalhoonet, kuhu jaoskonda teha. Ehk polegi nali, kui kohale tuleb sõidutada riigibuss nagu ETV «Tujurikkuja» mõne aasta taguses sketšis.


Kõrvaltvaatajatel on raske aru saada, mis paganama jonn ja trots Koeru valla koalitsioonile sisse on läinud, et alates eelmise aasta jõuludest ignoreeritakse haldusreformi igal võimalikul viisil, kuigi enne seisti Järva valla moodustajate esirinnas.

Järvamaa ANNO 2018.


Juhtumisi langes suunamuutus kokku teiste liituvate valdade otsusega, et Järva valla keskus tuleb Järva-Jaani, mitte Koeru või Karedale. Kelle ambitsioon sai kõrvetada, tekitades sellega solvumist ja trotsi?


Nagu Ahase Hennu vend Ants vahetas filmi vältel Eesti rahvustrikoloori punase palaka vastu, põlgavad ka osa Koeru kohalikke poliitikuid järsku Järvamaa lippu ja kummardavad truudusevandeks Lääne-Virumaa poole nagu uksi paugutavad puberteetikud, kes mõistmatute vanematega on ealiste iseärasuste tõttu tülli pööranud.


Eelmisel nädalal Järva Teatajale antud intervjuus märkis minu naaber Esna teisest otsast Urmi Reinde, et haldusreformi piire kujundavad mõne poliitiku isiklikud ambitsioonid, mitte kohalike inimeste tahe. Katsu sa vastu vaielda.


Tänan õnne, et Järvamaa pole piirimaakond, kelle naabriks Venemaa küljes olev Petseri rajoon, muidu olekski meil solvunutest oma Krimm. Ma kahtlustan, et ka paljud Koeru valla kodanikud ei saa sellest solvumiskultuuri süvendavast kemplusest aru, aga eks oktoober anna arutust.


Kas keegi mäletab veel neid aegu, kui Koeru oli läinud sajandi 90ndate alul monofunktsionaalse asulana maoli, et metallitöötlejate toel uuesti jalule tõusta? Paarikümne aasta pärast ei suuda keegi ilmselt meenutada ka tänast vastasseisu.


Osavamad poliitikud suudavad muidugi oma ideed ka inimeste pähe istutada ja masse pikemalt ärevuses hoida.


Järvamaal on valus mälestus eelmisest haldusreformist, kui Virumaa meestel oli valitsuses käpp sees ja nii tinistati Lääne-Virumaa külge suur tükk Kirde-Järvamaast.


Vaevalt leidub maakonnas poliitikut, kes laseks teist korda Järvamaa katki rebida. Pole ju ka sääsel pea ees vastu auto tuuleklaasi põrutades lootust masina hoogu maha võtta.