15 aastat tagasi vändatud filmi «Nimed marmortahvlil» alguskaadrites küsib Tartu raekoja torni Saksa keisri plagu asemele sinimustvalget lippu heiskamas käinud peaosalise Henn Ahase vend: «Kas tahad, panen aja seisma?»
Esimese ilmasõja lõpus raekoja tornikella hammasrataste vahele kiilunud kopikas ennustas sümboliterohkes filmikeeles senisele ilmakorraldusele kadu ja Eestit ees ootavaid suuri muutusi ning näitas, kuidas iga koolipoiss võib sündmuste ristteel omal moel ajalugu mõjutada.
Järvamaa meeste kangust teadis juba Tammsaaregi, kes kirjutas Oru Pearu ja Mäe Andrese ennast kehtestades kõrtsipõrandale rähklema ja naabrimeest võidu nimel hellast kohast pigistama.
Koeru vallavolikogu koalitsioon näikse visam kui eelnimetatud filmis kommunistiks hakanud Henn Ahase vend või öösiti piirikupitsatega rassinud Oru Pearu, sest jätkab jonnakalt kaigaste loopimist haldusreformi hammasrataste vahele ka siis, kui on näha, et rong põrutab omasoodu edasi.
Aprillis kirjutasin, et Piibe vald on täitumatu unistus ja lootsin, et Virumaa poole kiikavad identiteedikriisis koerukad jahtuvad maha. Seni asjata.
Viimase paari kuuga on kohtu eri instantsid kuni riigikohtuni välja ridamisi jätnud rahuldamata või lükanud tagasi Koeru kaebused. Sama saatus on tabanud ka teisi haldusreformiga kaasnevate liitumiste vastu võitlevaid omavalitsusi. Isegi kui oletada, et mõnel protsessival omavalitsusel on kübekegi õigust, tundub ebatõenäolisena, et kohtukull pisara poetab.
Senistest kohtu seisukohtadest loeb üsna selgelt välja, et mässulisele vallale õiguse andmisega sünniks üle riigi haldusreformile suuremat kahju kui mõnele üksikule protsessivale vallale õigusmõistmise haamriga kulmude vahele lajatada.
Ent kunagise Vaali vabariigi väljakuulutajate järglaste mässumeelest kantud Koeru volikogu enamus ei jäta jonni ja on seda meelt, et kohtusaaga tuleb viimase vindini keerata, lennaku tuulde kokku või 5000 eurot.
Neile on jäänud veel üks õlekõrs – riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Senine praktika on näidanud, et kohtusüsteem Pandora laekaid ei ava ega lase ka menetlusel venida üle sügiseste valimiste protseduuriliste tähtaegade.
Hoopis maavanem on lubanud perutava Koeru valla valimiste takistamise eest kohtusse kaevata, sest volikogu otsusest leiab kava eirata Järva valla valimisi ning korraldada alternatiivne hääletamine, tehes nägu, nagu jätkaks Koeru vald iseseisvana.
See paralleeluniversumisse põikav stsenaarium meenutab 2014. aasta Ukrainat, kus Krimmis ja Donetski ning Luganski oblastis ilmusid läbisegi kohalike kahtlaste tegelastega rohelised mehikesed, kes asusid korraldama kehtivale korrale vastanduvaid valimisi.
Kohalike valimiste läbiviimise eest vastutaval Järva maavalitsusel tuleb valmis olla, et Järva vallale ei leidu valimiste ajal Koerus ühtegi vaba munitsipaalhoonet, kuhu jaoskonda teha. Ehk polegi nali, kui kohale tuleb sõidutada riigibuss nagu ETV «Tujurikkuja» mõne aasta taguses sketšis.
Kõrvaltvaatajatel on raske aru saada, mis paganama jonn ja trots Koeru valla koalitsioonile sisse on läinud, et alates eelmise aasta jõuludest ignoreeritakse haldusreformi igal võimalikul viisil, kuigi enne seisti Järva valla moodustajate esirinnas.
Järvamaa ANNO 2018.
Juhtumisi langes suunamuutus kokku teiste liituvate valdade otsusega, et Järva valla keskus tuleb Järva-Jaani, mitte Koeru või Karedale. Kelle ambitsioon sai kõrvetada, tekitades sellega solvumist ja trotsi?
Nagu Ahase Hennu vend Ants vahetas filmi vältel Eesti rahvustrikoloori punase palaka vastu, põlgavad ka osa Koeru kohalikke poliitikuid järsku Järvamaa lippu ja kummardavad truudusevandeks Lääne-Virumaa poole nagu uksi paugutavad puberteetikud, kes mõistmatute vanematega on ealiste iseärasuste tõttu tülli pööranud.
Eelmisel nädalal Järva Teatajale antud intervjuus märkis minu naaber Esna teisest otsast Urmi Reinde, et haldusreformi piire kujundavad mõne poliitiku isiklikud ambitsioonid, mitte kohalike inimeste tahe. Katsu sa vastu vaielda.
Tänan õnne, et Järvamaa pole piirimaakond, kelle naabriks Venemaa küljes olev Petseri rajoon, muidu olekski meil solvunutest oma Krimm. Ma kahtlustan, et ka paljud Koeru valla kodanikud ei saa sellest solvumiskultuuri süvendavast kemplusest aru, aga eks oktoober anna arutust.
Kas keegi mäletab veel neid aegu, kui Koeru oli läinud sajandi 90ndate alul monofunktsionaalse asulana maoli, et metallitöötlejate toel uuesti jalule tõusta? Paarikümne aasta pärast ei suuda keegi ilmselt meenutada ka tänast vastasseisu.
Osavamad poliitikud suudavad muidugi oma ideed ka inimeste pähe istutada ja masse pikemalt ärevuses hoida.
Järvamaal on valus mälestus eelmisest haldusreformist, kui Virumaa meestel oli valitsuses käpp sees ja nii tinistati Lääne-Virumaa külge suur tükk Kirde-Järvamaast.
Vaevalt leidub maakonnas poliitikut, kes laseks teist korda Järvamaa katki rebida. Pole ju ka sääsel pea ees vastu auto tuuleklaasi põrutades lootust masina hoogu maha võtta.
Esimese ilmasõja lõpus raekoja tornikella hammasrataste vahele kiilunud kopikas ennustas sümboliterohkes filmikeeles senisele ilmakorraldusele kadu ja Eestit ees ootavaid suuri muutusi ning näitas, kuidas iga koolipoiss võib sündmuste ristteel omal moel ajalugu mõjutada.
Järvamaa meeste kangust teadis juba Tammsaaregi, kes kirjutas Oru Pearu ja Mäe Andrese ennast kehtestades kõrtsipõrandale rähklema ja naabrimeest võidu nimel hellast kohast pigistama.
Koeru vallavolikogu koalitsioon näikse visam kui eelnimetatud filmis kommunistiks hakanud Henn Ahase vend või öösiti piirikupitsatega rassinud Oru Pearu, sest jätkab jonnakalt kaigaste loopimist haldusreformi hammasrataste vahele ka siis, kui on näha, et rong põrutab omasoodu edasi.
Aprillis kirjutasin, et Piibe vald on täitumatu unistus ja lootsin, et Virumaa poole kiikavad identiteedikriisis koerukad jahtuvad maha. Seni asjata.
Viimase paari kuuga on kohtu eri instantsid kuni riigikohtuni välja ridamisi jätnud rahuldamata või lükanud tagasi Koeru kaebused. Sama saatus on tabanud ka teisi haldusreformiga kaasnevate liitumiste vastu võitlevaid omavalitsusi. Isegi kui oletada, et mõnel protsessival omavalitsusel on kübekegi õigust, tundub ebatõenäolisena, et kohtukull pisara poetab.
Senistest kohtu seisukohtadest loeb üsna selgelt välja, et mässulisele vallale õiguse andmisega sünniks üle riigi haldusreformile suuremat kahju kui mõnele üksikule protsessivale vallale õigusmõistmise haamriga kulmude vahele lajatada.
Ent kunagise Vaali vabariigi väljakuulutajate järglaste mässumeelest kantud Koeru volikogu enamus ei jäta jonni ja on seda meelt, et kohtusaaga tuleb viimase vindini keerata, lennaku tuulde kokku või 5000 eurot.
Neile on jäänud veel üks õlekõrs – riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Senine praktika on näidanud, et kohtusüsteem Pandora laekaid ei ava ega lase ka menetlusel venida üle sügiseste valimiste protseduuriliste tähtaegade.
Hoopis maavanem on lubanud perutava Koeru valla valimiste takistamise eest kohtusse kaevata, sest volikogu otsusest leiab kava eirata Järva valla valimisi ning korraldada alternatiivne hääletamine, tehes nägu, nagu jätkaks Koeru vald iseseisvana.
See paralleeluniversumisse põikav stsenaarium meenutab 2014. aasta Ukrainat, kus Krimmis ja Donetski ning Luganski oblastis ilmusid läbisegi kohalike kahtlaste tegelastega rohelised mehikesed, kes asusid korraldama kehtivale korrale vastanduvaid valimisi.
Kohalike valimiste läbiviimise eest vastutaval Järva maavalitsusel tuleb valmis olla, et Järva vallale ei leidu valimiste ajal Koerus ühtegi vaba munitsipaalhoonet, kuhu jaoskonda teha. Ehk polegi nali, kui kohale tuleb sõidutada riigibuss nagu ETV «Tujurikkuja» mõne aasta taguses sketšis.
Kõrvaltvaatajatel on raske aru saada, mis paganama jonn ja trots Koeru valla koalitsioonile sisse on läinud, et alates eelmise aasta jõuludest ignoreeritakse haldusreformi igal võimalikul viisil, kuigi enne seisti Järva valla moodustajate esirinnas.
Järvamaa ANNO 2018.
Juhtumisi langes suunamuutus kokku teiste liituvate valdade otsusega, et Järva valla keskus tuleb Järva-Jaani, mitte Koeru või Karedale. Kelle ambitsioon sai kõrvetada, tekitades sellega solvumist ja trotsi?
Nagu Ahase Hennu vend Ants vahetas filmi vältel Eesti rahvustrikoloori punase palaka vastu, põlgavad ka osa Koeru kohalikke poliitikuid järsku Järvamaa lippu ja kummardavad truudusevandeks Lääne-Virumaa poole nagu uksi paugutavad puberteetikud, kes mõistmatute vanematega on ealiste iseärasuste tõttu tülli pööranud.
Eelmisel nädalal Järva Teatajale antud intervjuus märkis minu naaber Esna teisest otsast Urmi Reinde, et haldusreformi piire kujundavad mõne poliitiku isiklikud ambitsioonid, mitte kohalike inimeste tahe. Katsu sa vastu vaielda.
Tänan õnne, et Järvamaa pole piirimaakond, kelle naabriks Venemaa küljes olev Petseri rajoon, muidu olekski meil solvunutest oma Krimm. Ma kahtlustan, et ka paljud Koeru valla kodanikud ei saa sellest solvumiskultuuri süvendavast kemplusest aru, aga eks oktoober anna arutust.
Kas keegi mäletab veel neid aegu, kui Koeru oli läinud sajandi 90ndate alul monofunktsionaalse asulana maoli, et metallitöötlejate toel uuesti jalule tõusta? Paarikümne aasta pärast ei suuda keegi ilmselt meenutada ka tänast vastasseisu.
Osavamad poliitikud suudavad muidugi oma ideed ka inimeste pähe istutada ja masse pikemalt ärevuses hoida.
Järvamaal on valus mälestus eelmisest haldusreformist, kui Virumaa meestel oli valitsuses käpp sees ja nii tinistati Lääne-Virumaa külge suur tükk Kirde-Järvamaast.
Vaevalt leidub maakonnas poliitikut, kes laseks teist korda Järvamaa katki rebida. Pole ju ka sääsel pea ees vastu auto tuuleklaasi põrutades lootust masina hoogu maha võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar