Nii lihtne see ongi!

«Delta katab!» kostab kuskilt paremalt mitmehäälne hõige ja plaksatavad lasud. «Charlie sööstab!» karjun vastu, lükkan pöidlaga automaadi kaitseriivi peale, kargan püsti ja kalpsan hõredas männikus kümmekond sammu ning kargan pea ees mustika ja pohlapõõsastesse.

«Nagu kaselott, kes sukeldub planktoni järele,» käib mõte peast läbi. Ent mina pole Võrumaa metsades kõhutäiteks korilusega tegelemas. Vastupidi. Mulle ei meenu, et oleks kunagi elus nii palju mustikaid ja pohli lömastanud ning kukeseeni laiaks astunud.

Vaid üksikud marjad jõuavad suhu ja seened kuivtoidupaki kukesupikonservi täienduseks katelokki.

Olen tänagi kuskil Võrumaa metsade vahel, lahingvarustus Galil käes. Oma artikli jõudsin veel kasarmus valmis kirjutada nagu omaaegse kirja kodustele.

Ohvitseri sõduriõppe aluskursuse lõpurännakust lahutab veel paar ööd metsas telkmantli all magamist. Ilmselt tuleb öösel ka mõni kord postil laagrit valvata.

Seejärel on sügistalvel hulk iseseisvat õppetööd, sõjakoolis pingi nühkimist ja lõpetuseks kevadine suurõppus, et tekiks lootus tuleval jaanipäeval kuppe tähistada.

«Miks sa seda teed?» küsib enamik minu sõpru tuttavaid imestusest kulme kergitades, kui olen rääkinud otsusest minna ohvitseriks õppima.

Mõni vangutab pead, et eh, mida te ka hiidlaine vastu suudate. Teine rehmab, et keskealine mees üritab noortega metsas võidu roomates lapsepõlve pikendada.

Tõesti! Täpselt 30 aastat tagasi, 1987. aastal läksin kutsealusena sõjaväkke ja sattusin Kaukaasiasse Iraani piiri äärde ajal, kui too sõdis Iraagiga. Juba paari kuu pärast läks Aserbaidžaanis sama veriseks arveteklaarimiseks aserite ja armeenlaste vahel. Nii sattusin otse sündmuste keerisesse.

Konflikti esimestel nädalatel pagesid ümberkaudsed armeenlased meie lennuväe garnisoni kaitset otsima. Öösiti piirasid meid varjud, kes nõudsid armeenlaste väljaandmist, tõestades oma kavatsuste tõsidust huupi meie poole tina läkitades. Päeval pilluti mööduvaid sõjaväeautosid kividega.

Mu kõrvus pole 30 aastaga tuhmunud heli, mida teeb kuskil su lähedal takistuse vastu plaksatav ja rikošetiga öhe vihisev kuul ning kui kiiresti enese alalhoiu instinkt surub seda kuulnud inimese põse vastu maad.

Kahe naaberrahva palavaim sõjatander Mägi-Karabahh oli meilt tunnise autosõidu kaugusel. Poolihääli räägiti, et meie lendurid käisid seal lahinglende sooritamas. Ei teagi, kelle poolel või üldse? Ega ametlikult ju tunnistanud keegi, et Nõukogude Liidu sees käis sõda.

Arvasin aastakümneid, et kahe päikeselises Taga-Kaukaasias veedetud äreva aastaga sai minu militaarne kirg rahuldatud, aga võta näpust.

Ukraina sündmused ja maailmas muutunud geopoliitiline olukord pani mõtlema, kas olen teinud endast sõltuva, et enda lähedasi vajadusel kaitsta ja oma riigi kaitseks välja astuda.

Juunist alates olen selleks ohverdanud nädalaid. Võiks öelda, et olen panustanud kaks protsenti oma isiklikust SKPst riigikaitse hüvanguks.

Väljaõppel hinnaalandust ei ole. Oled endine peaminister, parlamendi liige, keskealine härrasmees, habras naisterahvas või muretu tudeng – kui hilined rivvi, siis ei pelga ajateenijast drillseersant kogu kursust kamandada 20 kätekõverdust tegema.

Pole hullu! Kümneid kilosid rakmeid lahingvarustusega kraavides ja metsa all püsti ja pikali karates surub kogu kola küll kaelale ja paneb ristluud proovile, kuid legona pole ma seni laiali pudenenud, et endast poole noorematega sammu pidada.

Tubli kummarduse pean ka tegema neile poistele, kes enne mind sõdurisaapad on sisse kandnud nii, et metsas sõtkutud rännakutega pole jalgadele siginenud ühtegi villi.

Muide, füüsiliselt kõige raskema 24 tunni jooksul matkasin juulis lahingvarustuses maha rohkem kui 50 kilomeetrit ja magasin mõni tund, kui uskuda kamraadide samme lugevaid nutikelli. Sellistel puhkudel mõistad, kui strateegiliselt olulised on sõdurile terved jalad.

1988. aasta augustis rassisin Tbilisi lähedal Kaukaasias dislotseeruva 32. õhuarmee keemiaüksuste õppustel. Vaat seal oli raske: harjutuselemente tuli teha vähemalt 40kraadises kuumuses (päikese käes nagu korralikus leilisaunas) keemiakaitseülikonnas ja gaasimaskis.

Kuskilt maski higi täis illuminaatori ülemisest servast vaba pilu otsides seletas silm, mis kestast väljaspool toimus. Samal ajal oli tarvis töötada kiirgust mõõtvate seadmetega või tegeleda sõjalennukite desi­n­fitseerimisega.

Harjutasime ei enamaks ega vähemaks kui tuumasõjaks. Muide sellest korrast on kodus diplom individuaalse kolmanda koha eest, millega käis kaasas personaalne kümnepäevane puhkusepakett koju.

Teagi, kas keskkooli sõjalise õpetuse tunni teadmistega naga pool aastat eriväljaõpet saanud ja koju minevate seersantide kõrval saavutatud tulemus näitas minu osavust või võitmatu punaväe nigelust.

Nüüd...

...ja enne.

Aastakümneid hiljem on minus veel endisaegset sitkust ja tahet oma naha väärtus tõenäolisele vaenlasele võimalikult kalliks ajada. Ennast tuleb aeg-ajalt proovile panna, et mõista argimugavuste suhtelisust ja tühisust.

Olen seda meelt, et igal Eesti kodanikul tasub teada, kuidas rasketes oludes hakkama saada, kuidas vajadusel võtta relv ja minna sinna, kuhu vaja, et vaenulik saabas ei lööks maha sinu kodu ust ega teeks liiga lähedastele. «Nii lihtne see ongi!» nagu seletavad meile kursuse veeblid keerulisena tunduvaid ülesandeid ja olukordi.