Kohustused ei tohi lämmatada lapsepõlve

Tunnen tänini head meelt, et ma pole päevagi käinud lasteaias ega pidanud esimestest eluaastatest peale sukelduma olelusvõitlusse, vaid olen saanud kodus turvaliselt olla täiskohaga laps ilma, et pidanuks kellelegi midagi tõestama.

Minu lapsepõlves 1970ndate esimeses pooles oli veel üsna tavaline, et lapsed kasvasid kodus, kus polnud kogu aeg kuhugi kiirustamise stressi.

Vanemate töökoht Põhja kõrgepingevõrkude kohalikus meistripunktis ja tööandja eluruumid tähendasid suuremat koduõue ning ema pidevat lähedust. Sageli käisin ka autojuhist isaga tööl kaasas liine parandamas. Oi, see oli põnev!

Kui vanematel oli tarvis minu kantseldamisest vabaks võtta, tulid appi läheduses elavad vanaemad. Paljuski nende abil sain tähed ja numbrid ilma erilise sunnita selgeks ammu enne septembrikuud, mil kõik on uus.

Minu viimane koolieelne suvi.

Alles kooli minnes sain teada, et on olnud ka teistsuguseid lapsepõlvi, et on olemas üldse selline koht nagu lasteaed.

Minu kolhoosikeskuses elanud klassikaaslased rääkisid, kuidas neid esmaspäeva varahommikul topiti bussi ja viidi kolhoosidevahelisse lasteaeda ning vanemaid nägid nad jälle alles reede õhtul.

Sotsialistlikul põllumajandusel polnud tarvis, et lapsed häiriks uute töövõitude poole rühkivaid vanemaid. Õigupoolest on lasteaiad XIX sajandi tööstusrevolutsiooni sünnitis, et vabastada tööjõud tööajal laste järele vaatamisest.

Tean, et minu klassikaaslate emadel-isadel oli keelatud nädala sees oma maimukesi vaatamas käia. Nii mõnigi käinud lapsi keeldu eirates salaja piilumas.

Koolikaaslaste räägitud lasteaialood kõlasid kui õudusjutud. Need jutud tulid meelde, kui uudistest kuulsin teadus- ja haridusministri Mailis Repsi väljakäidud mõtet muuta kõikidele mudilastele lasteaias käimine kohustuslikuks.

Vahepealse ligi poole sajandiga on muidugi maailm palju muutunud. Muutunud on ka alusharidust pakkuvad lasteaiad. Minu lapsed on lasteaias käinud ja õudset ei midagi. Nii on minu võrdlus kindlasti üle pakutud.

Haridusminister muretseb, et alushariduse tase on ebaühtlane. Ministeeriumi varutud statistika ütleb, et kuus protsenti tänapäeva Eesti mudilastest ei käi lasteaias.

Omakorda umbes pooled lastest, kes ei käi lasteaias, olevat kooli jõudes eakaaslastest tugevalt maha jäänud nii õpitulemustes kui ka sotsiaalselt.

Ka endise haridus- ja teadusministri Jürgen Ligi meelest on lapsele hea, et ta saab omasugustega kokku ja suhelda. Tema meelest on lasteaed üldjoontes lapsele ikka hea ja hea on ka see, kui ta saab seal spetsialisti käe all kasvada.

Ons kodus kasvamine tõesti nii tagurlik ning lapse vaimset ja sotsiaalset arengut pärssiv, et maimukesi tuleb riikliku sunniga hakata kodust välja kiskuma?

Ehk tahetakse öelda, et laste kasvatamine on tänapäeval timmitud nii professionaalseks, et amatööridest vanemad sellega enam kodustes tingimustes toime ei tule.
   
Poliitikute soov laste kasvatamine ja harimine juba esimestest eluaastatest riigi taktikepi all hoida on nagu tippsportlase sulgemine Alpi majja, et olümpiamängude sooritus oleks maksimaalne. Või milleks me õigupoolest valmistume?

Kuigi kooliuusik peaks esimesse klassi minnes alles aabitsat hakkama õppima, on vaikimisi meie haridus nihkutud punkti, kus igalt kooli minejalt eeldatakse lugemis- ja kirjutamisoskust.

Üldise lasteaiakohustuse tekitamisega muudetakse lasteaed ametlikult koolitsükli osaks. Võrreldes naabritega olla meie koolitee gümnaasiumihariduseni niigi pikem ja muretu lapsepõlve arvel pikeneks see veelgi.

Maalehe kolumnist Hannes Rumm kahtles alles paari nädala eest, kas meie lapsed on nii aeglase taibuga, et peavad naaberriikidega võrreldes sama hariduse saamiseks aasta kauem koolipinki kulutama. Ta tegi ettepaneku koolikohustust aasta jagu kärpida.

Küllap vajab meie haridussüsteemi käekäik ja sisu suuremat arutelu kui valimiseelsete huvitavate ideede avalikul arvamusväljal või otsustena laste peal katsetamine.

Mulle teeb selle ettepaneku juures tuska lapsepõlve kallale minek ning mudilastele täiskasvanute maailma ja stressi murede kaela surumine. Milleks seda on vaja? Ei jää me kuhugi hiljaks. Keskmine eluiga ja aktiivselt elatud aastate hulk aina kasvab.

Teine asi, mis mulle ei meeldi, on riigi aina suurenev soov sekkuda üha rohkem oma alamate igapäevaellu rohujuure tasandil, nagu seda vaat et sünnitusmajast lapse riigi kasvatusmajadesse surumine paistab.

Muudkui reguleerime ja kohustame ning deklareerime, et Eesti on vabam maa kui ei eales varem. Ei klapi.

Mulle meeldib rohkem riik, kus lapsel lastakse olla laps, mitte orav rattas. Kus vanemad saavad teha valikuid ilma ametnike näpuviibutuseta ja sättida oma lapse arenemiseks sobilik tempo. Kes tahab, saab õppida kogu elu.

 https://jarvateataja.postimees.ee/4506077/kohustused-ei-tohi-lammatada-lapsepolve

Oma hirme ei tasu loomade kätte nuhelda

«Mahajäetud taluõuel vilksatas justkui suur koer, aga siis jooksis ta meie auto tagant üle tee põllule. See oli hoopis suur üksik karu,» meenutas eelmise laupäeva pärastlõunal Jäneda laadalt maale tulnud vennas Paide linna Kaaruka külas Tännapere teeotsal äsjast ja elu esimest kohtumist meie metsade majesteediga.

«Pagan!» pobisesin kadedalt omaette habemesse. Vaid tunnike varem tegin samast kohast kiviviske kaugusel oma valdustes hingelistki kohtamata väikse jalutuskäigu.

Nii on karu mul ikka veel looduses oma ihusilmaga nägemata, kuigi jälgede ja külarahva jutu järgi tean looma oma maakodu ümber luusivat aastaid. Viimane teade Esnast paari kilomeetri kaugusel Öötlas seigelnud karust pärineb alles esmaspäevast.

Arvestades, et aina sagedamini vilksatab juhuslikult kaamerasilma ette kolme, isegi nelja elujõulise pojaga emakaru, pole kaugel see päev, kui mõni neist jõmmidest mulle või kellelegi teisele õnnelikule elusuuruses teele satub.

Minu arvates näitab meie ümber liikuvate metsloomade rohkus elukeskkonna kvaliteeti.
Haldusreformi kurioosumina on Paide linnast saanud Pärnu järel Eestis territooriumi suuruselt teine omavalitsus ning koos sellega on karudest, põtradest, ilvestest, rebastest ja sadadest muudest metsalistest saanud enda teadmata linnaloomad.

Autori foto ignorantselt inimesest mööda jalutavast rebasest.

Keskajal ehitati linnale ümber kõrge müür ja väravad pandi ööseks lukku, nii et ükski elav hing ei pääsenud öö varjus sisse ega välja. Linn oli konkreetne ja seal kehtisid omad seadused.

Linnakodanikuks saamiseks tuli keskajal mõisahärra voli alt ära karanud talupojal end kaitsva müüri taga varjata üks aasta ja üks päev. Neist aegadest on pärit ütlus «Linnaõhk teeb vabaks».

Pärast äsjast haldusreformi on Paide linn valgunud laiali umbes kuuendikule Järvamaale. Minu läinud nädalavahetusel Paides käinud Talllinna-sõbrad ei jõudnud ära imestada, mis linn see on, kus linna piirilt kesklinna jõudmiseks tuleb 40 kilomeetrit metsa vahel sõita.

Kui inimene ise on segaduses, kus on linn, kus mets, siis miks peaks metsloom aina hõreneva inimasustusega aladel aimu saama, et ta parasjagu mõnda kahejalgset ehmatab?

Minu hiljutine kohtumine Paide keskväljaku ühte hoovi toitumisretkele astunud iseloomuliku sabarootsu tõttu kuulsaks saanud rebasega oli viisakas – kumbki ei seganud teist. Ei haaranud mina õhku ahmides rinnust ega lõristanud rebane mu püksisääre poole hambaid näidata.

Möödunud nädalal tõusis korraks staaristaatusse mitmel pool Paides ja selle ümbruses nähtud noor ilves. Sotsiaalmeediasse postitatud kommentaaride põhjal tuleb möönda, et asulates ekslevaid metsloomi linnaõhk vabaks ei tee.

Tsivilisatsiooni hüvedega harjunud ja loodusest kaugenenud inimeste seas on küllaga häälekaid, kes aina närvilisemalt küsivad, miks raekojas midagi ette ei võeta ega jahimehi kutsuta, et ilmselt kärntõbine julge rebane ja nooruke uudishimulik ilves tänavapildist kaoks.

Pean märkima, et keskväljakul Vanalinna kohviku terrassil istujaid terroriseeriv hakipaar on oluliselt tüütum kui omaette uitav rebane või ilves, aga see selleks.

Aegu tagasi priinimesid saades oli hulk meie kaasmaalasi valmis uhkuse ja lugupidamisega kandma metslooma nimesid.

Statistikaameti aasta alguse andmetel on 2242 inimesel nimeks Ilves ja 2208 inimesel Rebane, mis Eesti populaarsemate perekonnanimede edetabelis paiknevad esikümne piirimail.

Karu 1677 ja Põder 1583 nimekandjaga on popimate nimede loetelus kolmandas kümnendis. Inimeste iseloomustamiseks öeldakse nüüdki suur kui karu, kaval kui rebane või väle kui põder.
Kaasaegne inimene on suhtumises loomariiki oma esivanematest imelikum. Linnainimesena metsikust loodusest kaugenedes veab ta oma lapsed metsa asemel meelsamini loomaaeda, et näidata oma võsukestele puuri pistetud elukaid.

Läbi ohutu arvutiekraani vajutab ta sotsiaalmeedias loomapiltide peale nunnumeetri põhja ja õhkab kiidusõnu põlislaantes õnnestunud tabamusi teinud fotograafide meistriteostele.

Ent kui inimene näeb päise päeva ajal oma silmaga kuskil majade vahel vabalt luusivat metslooma või sattub mõne kogukama elukaga silmitsi seenemetsas või marjul käies, on ehmatus suur. Tema näole sigineb hirmuvari ja keha tabab kangestus.

Nagu ütles kunagi üks proua, siis lapsed on meie elu õied, aga õitsegu mujal kui Õllesummeri ajal lauluväljakul. Samamoodi peetakse metsloomi toredaks vaid senikaua, kui nad nina inimeste hõivatud alade lähedale ei pista.

Moodsa aja inimeste reaktsioonid meenutavad vägisi Ervin Abeli näideldud episoodi poole sajandi tagusest kultusfilmist «Mehed ei nuta»: «Ma nõuan... Ma nõuan... Ma kus... kus ma... Ma nõuan viivitamatult... Ma nõuan viivitamatult, et see loom... et see loom pandaks lühema keti otsa. Kas sa tead... Kas sa tead... Kas sa tead, ma olen nii kurat endast välja viidud! Kas sa tead, ma nii viimase piirini viidud, et ma... et ma... et ma... et ma teeks 25 grammi konjakit. Sa... Sa kuradi lammas ma ütlen!»

Samavõrd lahkelt, kui oleme valmis ohutult üle tee aitama 14 700 pulmameeleolus konna, tasuks suhtuda kõikidesse teistesse Eestis askeldavatesse metslastesse.

Eestis elavad loomaliigid on inimesele ohutud. Ükski neist ei pea kahejalgset looduse krooni oma saagiks. Kui lugeda kriminaalkroonika pealkirju, on inimesele ainus looduslik vaenlane inimene ise, aga liigikaaslasi ükskõik kus kohates me ju ei võpata.

Hirm neljajalgsete metsaliste ees tuleb loodusest kaugenemisest. Linnastunud inimpopulatsioon ei tunne end metsas kui võõras keskkonnas kuigi koduselt. Eks vanarahvas öelnud, et hirmul on suured silmad.

Meil ei ole tarvis karta metsloomi, kellega meie teed ristuvad, kui me neid ise oma torkimisega nurka ei aja, et nad on sunnitud hambaid näitama. Mets oma elurikkuses on sõbralik, kui järgime põhimõtet «Ela ise ja lase elada ka teistel».

On vahva, et Järva valla värskel vapikilbil ilutseb hunt. Loodan, et teda ei vaadata meil kui jahitrofeed vaid julget, tarka, südikat ja uhket naabrit, kellega tuleb igapäevaselt kõrvuti elada. Ilma hirmuta.

 https://jarvateataja.postimees.ee/4496735/oma-hirme-ei-tasu-loomade-katte-nuhelda